Keskerakonna esinumber Euroopa Parlamendi valimistel Yana Toom analüüsib 17. mai Postimehes tööd Europarlamendis ning kirjutab, et sellel, kes kõik ühekorraga käsile võtab, ei tule välja midagi.
„Ma jälgin hämmeldusega neid kandidaate, kes lubavad ajada Brüsselis Eesti asja ning on valimiseelses retoorikas oponentide (mitte ainult minu) suhtes lausa halastamatud. Kardan, et siin on tegemist kogemuste puudumisega. Olin ka ise viis aastat tagasi selline. Vigadest aga õpitakse ja ma olen võtnud endale reegliks Eesti teistest eurosaadikutest mitte halba rääkida,“ märgib Toom.
„Võib ju näida, et kuus (või seitse, kui Brexit teoks saab) eurosaadikut ei ole midagi, vaid tilk Euroopa Parlamendi meres, kus töötab 751 saadikut. Tegelikult see nii ei ole. Meie kuuik suudab töötada vägagi efektiivselt, mille kohta on nende viie aasta jooksul olnud rohkesti näiteid. Jah, me esindame erinevaid erakondi, meil on erinev majanduslik ja poliitiline maailmavaade, kuid Euroopa kontekstis põhimõttelisi erinevusi väga palju polegi.
Näiteks on meil „leppimatu kolleegi“ Urmas Paetiga kodumaal täielike oponentide maine. See on nii, kui kõne alla tulevad hallid passid ja vene koolid. Ent Euroopa Parlamendis me hääletame erinevalt vaid nelja protsendi ulatuses. Nii Urmasel kui ka minul on need põhimõttelised protsendid, kuid need ei tühista 96 protsenti juhtudest, mil oleme üksmeelel ning vajutame samale nupule. Need 96 protsenti ongi Eesti asi: kõik meie eurosaadikud kaitsevad üksmeelselt oma riigi huve.“
Töö komisjonides
Toom selgitab, et igas parlamendis, kaasa arvatud Euroopa omas, ei toimu põhitöö istungitesaalis. Seda tehakse komisjonides, kus seaduseelnõusid arutatakse. See toimub ka kuluaarides, koridorides ja isegi kohvikus. Seal suhtled kolleegide ja ametnikega, veenad neid asuma enda poolele. „Kunagi käisin ma oma töö tõttu Brüsselis Euroopa Parlamendi hoonest lahkumata päevas maha 17 kilomeetrit. Kõik oleneb sinu enda aktiivsusest. Uskuge mind, kui igaüks Eesti kuuest eurosaadikust ei laiskle ja suudab oma jalad kõhu alt välja võtta, siis on nad paljukski suutelised.“
Keskerakonna eurosaadiku meelest peitub edu võti tegevuse koordineerimises ja koostöös. „Üks lihtne näide. Euroopa Parlamendis on 22 komisjoni, aga meie inimesi on seal vaid kuus. Üks parlamendiliige võib töötada ühes või kahes, hädaga ka kolmes komisjonis (enamaks, kui töötada nagu kord ja kohus, ei jätku jõudu ega aega). Käesoleval ajal kuuluvad meie eurosaadikud kõigest 11 komisjoni. Sealjuures me raiskame imelisel kombel oma ressursse: miks näiteks kuulub kogunisti kolm eestlast välisasjade komisjoni ning kolm on ka julgeoleku- ja kaitsekomitees? Nii ühes kui ka teises piisaks ühest. Aga meil ei ole ju mitte kedagi transpordi- ja turismikomisjonis. Ei ole ka kalanduskomisjonis. Ja kõigest üks inimene on põllumajanduskomisjonis. Varem Ivari Padar, nüüd Hannes Hanso. Jah, välisasjade komisjon võimaldab teha kõlavaid avaldusi ja igati hiilata. Ent sellel komisjonil ei ole erilist võimu, aga Eesti asja jaoks on kalandus, transport ja turism märksa tähtsamad. Seda enam, et seal on meil tõepoolest võimalik olukorda mõjutada.“
Toom toob esile, et Euroopa Parlamendis on õigus seaduseelnõusid muuta vaid vastava komisjoni liikmel, ning kui tekib vajadus teha parandus direktiivi, näiteks transpordi alal, oleme nüüd sunnitud otsima sellest komisjonist enda suhtes sõbralikku teise riigi parlamendiliiget. „Nii et nendega, kes valitakse Euroopa Parlamendi uude koosseisu, tuleb esimese asjana kokku leppida, kuidas nimelt jaotada komisjonid, et Eesti huve kõige tõhusamalt kaitsta. Kõige tõhusamalt kaitseme neid just koostööd tehes. Ja kui diplomaatilise taustaga vastne eurosaadik tahab minna teise või kolmandana välisasjade komisjoni, peab ta end tagasi hoidma. Seepärast, et Euroopa Parlament on töö, aga tööl me peame tegema seda, mida on vaja, mitte seda, mida tahaks. Tõenäosus, et Euroopa Parlamenti valitakse kalandusspetsialist, võrdub Eestis nulliga. Riigi huvid aga on riigi huvid.“
Toomi arvates tuleks eurosaadikutel omavahel paljuski kokku leppida. Kuid „häda on selles, et valimiseelse kampaania ajal käituvad kandidaadid sellisel kombel, mille tõttu suhted rikutakse. Samal ajal aga on poliitikas oskus suhelda ja kokku leppida kõige tähtsam. Kordan: meil kõigil on mingid põhimõtted, millest me ei loobu. See aga ei ole põhjus üksteist tümitada ja pureda“.
„Kui öelda lühidalt, siis sellest, kuidas käitub enne valimisi Juku, oleneb Juhani efektiivsus Euroopa Parlamendis. Ja ei tasu lubada naiivsetele valijatele, et te ajate kõik asjad kohe korda – nii seoses kalanduse, välispoliitika kui ka armeega. Nii asjad ei käi. Sellel, kes kõik ühekorraga käsile võtab, ei tule välja midagi.
Et Eesti eurosaadikud saaksid jõuks, kellega tasub arvestada, on vaja veel midagi. Eeskätt Eesti tegutsevat esindust Euroopa Liidus. Varem, kui alaline esindaja Euroopa Liidus oli Matti Maasikas, töötasime märksa efektiivsemalt. Kui esindusse saabusid teated tähtsa seaduseelnõu kohta, mis võis Eestit mõjutada, kutsus Matti meid kokku. Me arutasime olukorda ja töötasime välja ühise tegevusplaani. Peale seda, kui Matti lahkus, pole see koostöö enam nii tõhus. Sellest on väga-väga kahju,“ nendib Toom.
Ainuke büroo
Ta kirjutab ka sellest, et kõik Euroopa Parlamendi liikmed saavad iga kuu üle 4000 euro oma büroo ülalpidamiseks kodumaal, kusjuures selle raha kasutamise kohta ei ole vaja aru anda. „Mina olen ainus Eesti eurosaadik, kellel tegutsev büroo on olemas. Roosikrantsi tänava kontoris teeb täistööpäevi kolm inimest. Me võtame vastu külastajaid, püüame lahendada nende probleeme, tegeleme analüütikaga. Minu nõunikud aitavad ette valmistada parandusi ja seaduseelnõusid, büroo korraldab tasuta juriidilisi konsultatsioone. Kõigi nende aastate vältel oleme vastu võtnud mitu tuhat inimest. Kujutage ette, kui vahva oleks, kui Eestis oleks büroo kõigil kuuel eurosaadikul. Kuipalju probleeme oleks meil võimalik lahendada!“
põhimõtteliselt lugemast sisutühja eurojura!
Yana Toom oli ainuke meie saadik Brüsselis kes tegutses eestimaalaste nimel. Teised kadusid nagu vits vette. Paet on kogu aeg tegelenud Ukraina huvides ja meie riik teda ei huvita. Ansip näitab end vaid enne valimisi ja röögib lollusi. Oma valitsemise ajal ei teinud ta midagi positiivset meie inieste heaks ega ka mitte Brüsselis. Luik on nii haaratud sõjamängudest et mmuud ta ei näe. Ta on tark mees ja teab väga hästi et Venemaa ei kavatse meid rünnata aga kuidagi peab raha teenima. Ma ei usu et nendest meie rahvale mingit kasu oleks.
Tahtsin ikka kirjutada räägib lollusi mitte röögib.
jutt jumala õige, et koostööd tuleb teha. Meil ju kohapeal hea näide sellest, mis juhtub erakondadega, kes VÄLISTAVAD koostöö teatud erakondadega. Jäävad opositsiooni ja ongi kõik. Kui vaadata seda hüsteerilist tõmblemist valimiskampaania ajal terves Euroopas ja ka siin riigis, mida kõike ei tehta selle nimel et paremäärmuslased ja nende toetajad ära lämmatada, selle asemel et aru saada, et nende valijate näol on tegemist väga konkreetsete inimestega kes ei ole mingite asjade käikudega rahul. Ja siis ilmuvad välja sotsid ja refid, kes täna küll sõna “välistama” ei kasuta, aga sisuliselt igast nende sõnast õhkub seda täiel rinnal. Miks kardab M.Kaljurand paaniliselt paremäärmuslasi ja miks kardetakse sellist Europarlamendi koosseisu, kus kõik jõud oleks ühtlaselt esindatud ja kus saadikud peavadki läbirääkimisi pidama ja ühisosa leidma. Siinkohal tunnustan J.Ratast, kes selle julge sammu siin riigis ette võttis ja millest isegi Toom aru saab, et poliitikas ei saagi teisiti kui tuleb otsida konsensust, ühisosa. Isegi Helme saab sellest aru, aga sotsid ja oravad on nagu marutõbised olendid, kes rebiks kõik tükkideks, peaasi, et säilitada see ülemvõim nii siin kui Euroopas. Y.Toom jättis eilses ETV debatis selles osas hea mulje, et ei hakanud vastanduma ja välistama kuigi see osaline föderaliseerimise jutt mulle ei meeldinud. Vanasõnagi ütleb, annad sõrme, kaotad käe. Nii see paraku pihta hakkabki, et algatuseks loome ühise rahandusministri koha, siis majandusminister, jne ja lõpuks avastame, et meid juhitaksegi kusagilt mujalt. EL peab eelkõige olema toimiv majandusliit. Ma jään huviga ootama, kes on see kõrge Euroopa poliitik, kes tuleb lõpuks välja tulla seisukohaga, et ka Venemaa peaks kuuluma EL-i majandusliitu. Me hoiame oma kõrval väidetavat suurt vaenlast, kellega on nii hea hirmutada igal võimalusel, aga me ei märka ei Ukrainat ega ka Venemaad EL kutsuda. Venemaa ja Hiina muutuvad tahestahtmatult varsti maailma suurimaks jõuks kui me nii jätkame. Merkel võib Venemaaga äri ajada, aga Eesti ei või.
Jana, kus on lubadused, kodu kaotanute ees? On möödas ligi 30 aastat ja midagi pole muutunud, peale manipuleerimise! Kas tõesti inimesed ei tunne enam taevaseadusi, sest raha on teinud oma töö,,viinud inimmõistuse! Kõigile tuleb jao pärast ja elu on seda kordi näidanud! Miks eesti riik on üks ainukesi, kes viskas tänavale ja tegi kodutuks, üle 100 tuhande inimese,,viskajatest need samad inimesed, meie endi kõrvalt aga vaatan kõrvalt kuidas karma on tegutsenud,,tööpõld on tal lai!!
Ei ole meie inimeste elu EL-us olles paremaks läinud. Ansipi ja Rõivase valitsuste ajal vaesus aina kasvas, Ei ole keegi sekkunud reformierakondlaste laimukampaaniasse parimate inimeste suhtes. Naeruväärne on et 3 meie saadikut tegeles julgeoleku küsimustega nagu nendest midagi oleneks ja 3 võtsid osa välisasjade komisjoni tööst. Tähendab ühed tegutsesid Venemaa-vastaselt ja teised peamiselt Ukraina küsimustega milles on Paet spets. Aga mida on tehhtud meie inimeste heaks pole kuskilt välja lugeda.Ansipi näoilme kui ta sarjab koalitsiooni meenutab tema tegevust nõuka ajal. Meie saadikud võivad nendes kahes komisjonis töötada aga keegi nendega nagunii ei arvesta aga raha tuleb ja see on nende jaoks peamine.