Elame erakordselt iseäralikus ajahetkes. Õhkkond, milles iga päev liigume, on hingematvalt ning lausa füüsistkratsivalt paks ja kare. Järjest sagedamini kuuleme-loeme-arvame: ühiskonda on haaranud hüsteeria.
Arvasin teadvat, üsna pealiskaudselt küll, mis see hüsteeria on. Et eks see üks ülepingutatud närvilisuse ilming ole. Igaks juhuks otsustasin otse entsüklopeediast lisateavet saada. Saingi. Ebameeldivas olukorras võib hüsteeria puhul vallanduda nutu- ja karjumishooge, tekkida meeleelundite blokaad või lausa hämarolek. Tuleb välja, et olukord meie armsal Maarjamaal on üsnagi ehmatav.
Kust see imelik haigus meie kallale on jõudnud?
Ja nagu niuhti! on põhjus käes: selleks on ju poliitika, va räpane nähtus meie sees ja ümber! Jah, räpane on teine küll, aga ela kuidas tahad, poliitikast pole kellelgi pääsu, väitku mõni üksikindiviid mida tahes.
Nüüd asun asja juurde, hakates ei enam ega vähem kui ülitargaks poliitikaguruks. (Võite siinkohal lugemise katkestada, aga mina lähen iseenesetarkuses muudkui edasi.)
Alustan nüüdisaegse ühiskonnakorralduse kõige laiemast jaotusest. Poliitiliselt jaguneb see, nagu üldiselt teada, parem- ja vasakpoolsuseks. Minagi ei eita seda vaadet, ühtviisi vajalikud on mõlemad.
Minu arusaamise järgi seisavad parempoolsete vaadetega inimesed eelkõige ühiskonna materiaalsete väärtuste ja üksikisiku piiramatu (?) individualistliku vabaduse eest, kusjuures kõigis eluaspektides räägib neil RAHA. Vasakpoolne maailmavaade toetab ühiskonnaosalisi tervikuna, pidades õigeks ka nõrgemate järjeleaitamist. Välditakse raha jumalikustamist, mis muidugi ei tähenda riigi majandusliku poole unarusse jätmist. Raha vajavad mõlemad pooled; ainult et üks pool paigutab selle väheste kaukasse, aga teine pool püüab ühiskondlikku rikkust võrdsemalt jagada. (Muidugi kirjeldan seda kõike ülimalt lihtsustatult, kuid põhiolemus just selline ongi.)
Kes riigis elu korraldama peavad, seda otsustab VALIJA.
Ja kuigi küllaltki laialt levinud elitaarse arvamuse kohaselt on valijad lihtsalt kergestimõjutatav lollikari, usun mina siiski, et summa summarum kõik loksub paika kellapendli liikumise põhimõttel: kui valijad tajuvad, et pendel on liikunud paremale, turgutamaks majandust ja materiaalsust, kuid mahajäämust on tunda sotsiaalsel poolel, siis liigub pendel valimiste tulemusena vasakule. See peaks olema lihtne, kõigile arusaadav ühiskonna arengu kulg; ka neile, kes arvavad end riigijuhtimiseks kõlblikud olevat.
„Valges maailmas“, s.o. vanades demokraatiates, see nii ongi. Kuid mitte meie kallis Eesti riigis.
Meil on vähemalt 20 aastat valitsenud parempoolsus, ja see on mõnedes „tegijates“ kinnistanud arvamuse parempoolsusest kui ainuvõimalikust poliitilisest seisundist. Ja sellest kivistunud arusaamisest ongi pärit tänapäevase hüsteeritsemise juured.
Oleme ju näinud-kuulnud kõigi varasemate valimiste puhul hoiatusi ja needmisi: vaadake ette, kui te meid ei vali, tulevad võimule need ja need vasakleeri esindajad (punased! venemeelsed! reeturid!), kelle esimene soov on saada Vene võimu alla. Või kui see ei õnnestu (tänu parempoolsete targale vastutööle), riik laostatakse nii rahaliselt kui ka moraalselt niikuinii!
Olemegi Eestis jõudnud hetkeseisu: on toimunud midagi uskumatut – meid ei juhigi enam Reformierakond! Mis nüüd küll saab!? Kõik kordub: ees ootab hukatus, nälg, võlg ja EL-ist välja viskamine jne. Ning ongi hüsteeriaks põhjust küllaga!
Kes on tundekuumuse ahjukütjad?
Pean kurbusega nentima, et meie lugupeetud (?) ajakirjandus, eeskätt muidugi selle poliitkommunikatsiooniga tegelev osa. Iga päev kuuleme-näeme-loeme ahastamist, lausparempoolsuse „rinnaga“ kaitsmist, paraku sekka ka suurt imestamist: kuidas küll meie ühiskonda on haaranud nii suur hüsteeria? Viimastel päevadel kõlab kõige selle taustal üha valjemalt hädakisa ajakirjanduse suukorvistamisest – mõne arvates toimub see kohe-kohe, teiste arvates aga ongi „ennekuulmatu“ juba käes.
Imestama paneb asjaolu, et selle kisakooriga on suuresti ühinenud ka ERR-i ajakirjanikud. Viimane halenaljakas juhtum meenub ühest ETV „Esimese stuudio“ etteastest: noor ajakirjanik (sugu ei tohi mainida!) intervjueerib lugupeetud asjatundjat telemaailmast. Küll punnitab küsitleja, et vastajalt saaks mingilgi moel kätte ERR-i juhtkonna tegevust tauniva hinnangu. No ei tulnud seda! Küsitletav küsis hoopis küsijalt, et kas teda isiklikult on juhtkonna poolt kuidagi survestatud? Vastus kõlas umbes nii: „Mök-mök-mmhh, ei ole, aga meie toimetus siin stuudios on ka parim…“
Miks alustasin avalik-õiguslikust meediast? Aga selleks, et sealtkandist pole küll mingit survestatust märgata, nii teles kui ka raadios siristab iga linnuke nagu nokk on loodud, kuulda on nii seda kui ka teist. Samas oleks pisuke enesekontrolli rakendamine üsna tervitatav – pole ju kõik kuulajad-vaatajad sugugi „sillas“, kui ajakirjanik küsitlemise asemel põlevi silmi ründab „letisolijat“ või patrab nii tuliselt ja ennastunustavalt, et vastaspool peab paluma teha väike paus, kus temagi saaks oma seisukoha vahele pista…
See kirjeldus ei tähenda muidugi, et ajakirjanikul ei või olla oma isiklikku arvamust ja usku. Siinkohal olekski ERR-i juhtkonna ülesanne leida ka lausparempoolsusest erineva vaatega tegijaid. See tagaks ajakirjandusele nii vajaliku tasakaalustatuse.
Nüüd erameediast.
Kordan kohe alustuseks seda, mida juba varem mõista andsin: leivatükk on kõigile kallis ja või sellele tuleb erilise püüdlikkusega välja teenida. Suur osa Eesti meediaruumist on eraettevõtluse käes, aga ettevõtluse eesmärk on ju ikkagi kasum, s.o. raha. Ja küll sõber tunneb sõpra – meediakuningad seisavad vankumatult muudes valdkondades olevate kuningate huvide eest, sest see on kasumlik mõlemale poolele. Mis jääb siis vaestel (ma ei mõtle rahaliselt vaestel!) leheneegritel üle, kui osaleda mängus, kus pall käib ainult ühte väravasse ja mängu alustataksegi hüüdega „Joondu! Valvel! Parem pool!“ ning rünnak vasakpoolsuse vastu jätkub in corpore. Liigutav maailmavaateline üksmeel!
Üks imelik sündroom torkab silma selles „võid ja leiba“ teenivas keskkonnas. Kõigist teoreetilistest kasumihuvidest sõltumata on üks kunagine parim ja edumeelseim päevaleht muutunud märkamatult üheainsa erakonna hääletoruks. Ja sellest torust tuleb ikka täiega seda “kõige õigemat“ parempoolsust. Lisaks kutselistele sulepiinajatele on hoogu läinud isegi õpetlased. Imestada pole siin küll midagi. Ka siis mitte, kui laiemalt tuntud õppejõud võtab nõuks laskuda lausa laussõimuni praeguse peaministri aadressil. Ikkagi Tartu, heade mõtete linn!..
Niipaljukest siis hüsteeriast ja selle tekke mehhanismidest.
Et jääda ausaks, tuleb tunnistada sedagi fakti, et lõplikult pole kaduma läinud sümpaatsed, tasakaalukad poliitikaajakirjanikud. Esimesena mainin „vanu sõpru“ Anvar Samostit ja Toomas Sildamit, kolumnist Maarja Vainot ja kasvõi meie oma „Sakala“ peatoimetajat Hans Väret.
Viimatimainituga olen 100% nõus, kui ta 4. mai „Sakalas“ ütleb: „Tuleb järgida eetikat, head maitset, sõltumatust, tasakaalu, kvaliteeti.“ Kusjuures minu tagasihoidliku arusaamise järgi see viimane, s.o kvaliteet kujunebki kõige eelöeldu baasil.
Hüsteeriavabu aegu tagasi oodates,
Valli Veigel Viljandist
Sama autori samasisuline kirjutis ilmus 10. mail „Sakalas“ ja ilmutatakse Kesknädalas arvamuseavaldaja nõusolekul