Valimistel jäi valitsusele koht kätte näitamata

Andre Hanimägi, Keskerakonna avalike suhete juht

Euroopa Parlamendi valimiste tulemused tõid Reformierakonnale tavapärased kaks kohta ning Marina Kaljuranna välispoliitiline kogemus andis sama sotsiaaldemokraatidele, kuid oodatud protestivalimisi ei tulnud. Vaatamata sellele, et oponendid valimistulemuste protsente hea meelega just niipidi loevad ning valitsusele koha kätte näitamist nende valimiste kaudu lootsid.

Võinuks arvata, et tänavu oli valijatel poliitikutele soov paljut tõestada, kuid valimisaktiivsus jäi võrreldes 2014. aastaga sisuliselt samale tasemele, tõustes vaid protsendipunkti võrra. Eriarvamused ühiskonnas seega aktiivsust ei tõstnud, kuigi just vastandumine on see, mis paneb inimesi oma eelistust üldjuhul sedelil ka näitama.

Protestivalimisi polnud

Vähese ajavahega toimunud valimised ning vihmane pühapäev andsid e-häälte meistrile Reformierakonnale tugeva eelise, kuid ei tõesta samas, et hääle said nende kandidaadid seetõttu, et nad on vastu tänasele valitsusele ning opositsioonis. Esinumber Andrus Ansip kaotas võrreldes eelmiste Euroopa Parlamendi valimistega 4000 häält. Ometi polnud ta Eestimaa inimeste jaoks välismaal töötades kuhugi kadunud.

Sisepoliitikas võttis volinik tavatult palju sõna, liialdades alkoholiaktsiisi numbritega, väites, et Eestis on maksuvaba tulu järsu tõusuga tekkinud maksukaos ning rääkides unikaalsest lollusest, mis tema arvates igas valdkonnas vastu vaatas. Tema vastuseis nii eelmisele kui ka praegusele valitsusele oli ilmne. Ka Reformierakonna vastandumisele üles ehitatud kampaania oli üles ehitatud just Ansipile, kelle kõige selgem sõnum oli reklaamides ühene – valik on parem tulevik või kolgata tee.

Tõusu tegid valimistel hoopis need, kes rääkisid enam sisulistel teemadel. Urmas Paet oli üks neist, kes arusaadavalt on samuti valitsuse vastu kriitiline, kuid keda hinnatakse pigem tema välispoliitilise kompetentsi pärast. Sotsiaaldemokraatide esinumber Marina Kaljurand lõi samuti opositsiooni valimistulemuste protsendi üles pigem seni tehtud tööga, kogemustega ja sisuliste teadmistega välis- ja julgeolekupoliitikas, mitte vastandumisega tänasele valitsusele. Protestikandidaat oli SDE nimekirjas selgelt aga Indrek Tarand, kelle kukkumine näitas hoopis vastupidist – EKREga sellisel moel vastandumine ning vales kohas sõna võtmine rahulike eestlaste toetust ei pälvi.

Ka valimistulemused ise ei toonud mingit üllatust. Reformierakonna puhul peeti tänast fooni arvestades täiesti võimalikuks kolme koha saamist, mida ei saavutatud. Keskerakonna puhul spekuleeriti võimalusega, et ilma võidakse jääda lausa ühest saadikukohaks. Ka seda 26. mail ei juhtunud. See, et opositsioon saab enam hääli valimistel kui koalitsioon, pole samuti Eesti ajaloos samuti esmakordne juhtum. 2009. aastal said koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Isamaa kokku 109 369 häält ning Keskerakond pälvis 103 506 valija toetuse ehk pea samapalju. Opositsioonierakonnad said selgelt ülekaalu, peaministrina jätkas siiski Andrus Ansip.

Nimekiri ja eelarve

Selles, et Keskerakond peab toetuse tõstmise jaoks pingutama, ei kahtle keegi. Avalikkuse foon koalitsiooni moodustamisel ning tänane partner oli ja on paljude valijate jaoks pehmelt öeldes üllatav. Samas ei toonud valimised erakonnale ületamatut negatiivset üllatust, vaid oli pigem vägagi ootuspärane.

Esiteks ei olnud erakonna kampaania rahaliselt varasematega või ka konkurentidega võrreldes kaugeltki samaväärne. Kindlasti märkasid erakonna puudumist ka valijad ning kuigi meile meeldib mõelda, et reklaamil pole mingit mõju meie otsustele, on see siiski märkimisväärne mõjutaja. Täpsemad kulud selguvad ERJK aruannetest, kuid kas või telereklaami produktsiooni kvaliteeti ja esitamissagedust tavapärase televaatajana hinnates, on rahaline vahe nt Reformierakonnaga tõenäoliselt mitmekordne.

Teiseks ei kuulunud Keskerakonna nimekirja sel korral Jüri Ratas (8544 häält), Edgar Savisaar (18516 häält), Kadri Simson (5583 häält) või Ida-Virumaalt tugeva toetuse pälvinud Mihhail Stalnuhhin (11499 häält). Keskerakonna ministritest kandideeris ainsana Taavi Aas, kelle puhul valija võis eeldada, et äsja ministriks saanud endine linnapea ei kipu koheselt kohvreid pakkima.

Kolmandaks tuleb mängu endine keskerakondlane Raimond Kaljulaid, kes üsna kindlalt võttis väga tugevalt potentsiaalseid hääli just Keskerakonnalt, kuid kes oleks erakonna nimekirjas teinud samuti tugeva tulemuse ja toonud hääled erakonna potti. Riigikogu valimistel sai ta Keskerakonna esinumbrina 7334 häält ning oli üle-eestiliselt häälte arvuga kaheksandal kohal. Võib vaid eeldada, et näiteks teise numbrina võtnuks Kaljulaid tema üldist tuntust, sümpaatsust ning meediaosavust kasutades kogu Eestist julgelt ka 15000 ja enam häält.

Seega ei maksa tormata järeldustesse, et valitsusele löödi nende valimistega hingekella. Pigem oli lootus paljude jaoks hoopis suurem kui praegu seda välja püütakse näidata.