Uudiseid läbis kuiv informatsioon: raudteeületuskohal hukkus jalgrattur. Õhtustes uudistes aga oli juba pikem reportaaž, et kannatanuks osutus tuntud tele-raadioajakirjanik, kes oli ka veel näitleja ja muusik, ajakirja „Teater. Muusika. Kino“ peatoimetajaks olnud Jüri Aarma.
Hukkus rongi ette jäädes. Ta oli palju kaugemal kui kuuekümnene. Mina aga mäletan teda sellise noorena (nagu fotol): oli omal ajal au temaga kohtuda ja suhelda. Tallinna kolleegid muidugi mäletavad teda paremini ja teavad temast rohkem, aga mul on oma väikesed mälestused, mida tahaksin lisada tema portreele.
Tutvusime Tallinnas kord loomingulise boheemlaskonna väikeses kinnises kohvikus, mis asus Vabaduse väljakul.
Olin tollal alles noor ajakirjanik Ida-Viru provintsist, harva käisin Tallinnas, et ka tallinlaste seltskonnas keerelda. Istusime lauakese taga kahekesi Ebba Räätsaga, raadioajakirjanikuga ja Eesti klassikust helilooja abikaasaga, mitmed aastad Eesti Ajakirjanike Liidu esileediga. Meie juurde astus tema hea tuttav, kel oli kräsus pea, positiivne näoilme ja kavalad sädemed silmis.
Ainuüksi oma väljanägemisega äratas ta teistes poolehoidu.
Minu kolleeg esitles meid teineteisele. „Jüri!“, oli kuulus Aarma käesurumisel tagasihoidlik.
Jutlemise käigus avastasin, et minu uus tuttav osutuski kommunikaabliks ja heasüdamlikuks. Tundus nagu oleksime palju aastaid juba sõbrutsenud ja üleüldse tihti juba omavahel semutsenud.
Jutustasin vestluse keskel ühe täiesti tavalise anekdoodi Brežnevist. Olin meeldivalt üllatunud, kui. – eestlasliku viisaka ja vaoshoitud naeratusliku reaktsiooni asemel – pahvatas Jüri Aarma nakatavalt ja tormiliselt naerma.
Naeris ta kogu hingest! Ja kaua aega ta ei suutnud pärast maha rahuneda, naeratas minu poole tänulikult selle talle võimaldatud mõnusa nalja ja lõbusa tuju eest, oodates nagu veel juurde uusi nalju.
Sellisena jäigi ta mulle meelde. Ja elas ta ka ja töötas samamoodi – kogu hingest.
Ja kihutas ka kaugele ära siit – niisama ebatavaliselt…
Helge mälestus!
Raul Ratman
Õpetussõnade2
”Tarkuse otsimise tasu
1 Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad
ja mu käsud enesele talletad,
2 lased oma kõrva tarkust tähele panna,
pöörad südame arukuse poole,
3 jah, kui sa mõistuse appi kutsud
ja tood oma hääle kuuldavale arukuse heaks,
4 kui sa seda otsid nagu hõbedat
ja püüad leida nagu peidetud varandust,
5 siis sa mõistad Issanda kartust
ja leiad Jumala tunnetuse.
6 Sest Issand annab tarkuse,
tema suust tuleb tunnetus ja arukus.
7 Tema talletab õigetele edu,
on kilbiks neile, kes elavad laitmatult,
8 kaitstes õiguse radu
ja valvates oma vagade teed.
9 Siis sa mõistad õiglust ja õigust,
ja seda, mis õige on –
kõiki häid teid.
10 Sest siis tuleb tarkus su südamesse
ja tunnetus hakkab meeldima su hingele.
11 Otsustusvõime valvab su üle,
arukus kaitseb sind,
12 päästes sind kurjalt teelt,
meeste käest, kes räägivad pööraselt,
13 kes hülgavad sirged rajad,
et käia pimedatel teedel,
14 kes rõõmustavad kurja tehes,
hõiskavad pööraste roimade juures,
15 kelle rajad on kõverad
ja kelle teed on eksiteed.
16 See hoiab sind ka võõra naise eest,
muulasest naise eest, kes räägib meelitavaid sõnu,
17 kes on hüljanud oma noorpõlve sõbra
ja on unustanud oma Jumala seaduse.
18 Sest tema koda vajub alla surma poole
ja tema teed varjuderiiki.
19 Ükski, kes tema juurde sisse läheb,
ei tule tagasi ega jõua taas eluradadele.
20
See on siis selleks, et sa võiksid käia
heade teel ja hoida õigete radu,
21 sest õiglased tohivad elada maa peal
ja vagad sinna järele jääda,
22 aga õelad hävitatakse maa pealt
ja truudusemurdjad pühitakse ära.