Kas Eesti on õigusriik? Õigusriigis peaks õigus olema kesksel kohal. Mulle aga tundub, et Eesti on pigem seaduseriik. Selles on inimeste vahelised suhted võimalikult viimseni seadustega ära määratletud, ja õigust on võimalik välja nõuda kohtu kaudu.
Enamik meist soovib, et meie riigis oleks õigus kesksel kohal, aga me ei suuda seda kuidagi sinna paigutada. Inimlik gravitatsiooniseadus töötab sellele vastu. See tähendab, et õigust või õigusi nõutakse ikka ainult endale, arvestamata teiste õigust või õigusi; sageli lausa lõhkudes teiste inimeste õigusi.
Inimene elab keskkonnas – bioloogilises, sotsiaalses ja vaimses. Meie elu ja tervis sõltuvad suuresti meid ümbritseva keskkonna puhtusest, loomulikkusest ja mõistlikkusest. Bioloogilist, looduslikku keskkonda oleme juba õppinud korrastama; kaitsma vähemalt suurema reostuse eest.
Sotsiaalse keskkonna parandamisest siiski räägitakse, aga vaimne keskkond on kuidagi omapead hooletusse jäetud. Ometi on just vaimne keskkond meil praegu kõige suuremas ohus.
Vaimne keskkond on tegelikult kõige olulisem, sest sellest sõltub ka suhtumine teistesse keskkondadesse.
Me räägime inimõigustest, ent unustame hoopis ära, et peame kõigepealt olema inimesed; alles siis saavad meil olla inimõigused.
Antoine de Saint-Exupery on öelnud: “Olla inimene – see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma.”
Võib-olla on need nõudmised meie jaoks liiga kõrged? Ent me kasvatame ju oma lapsi, me ei anna neile kohe sündides kätte kõiki vabadusi. Me suuname neid, me keelame neid, me seletame neile maailmaasju.
Enamik inimesi jääb igavesti isekateks lasteks – nad ei õpi kunagi teistega arvestama, neid tuleb alati suunata ja keelata. Avalike lolluste keelamine ei ole inimese vabaduse piiramine. Vastupidi: labasuse, maitsetuse, rohmakuse, üksteise sõimamise ja laimamise ning vägivalla lubamine meie ühisesse vaimsesse keskkonda on kultuursemate inimeste vabaduse piiramine.
Inimõiguste hulka ei tohi kuuluda õigus olla loll ja ropp, ning saada veel lollimaks ja ropumaks. Ja oma lollust ning roppust takistamatult levitada. Meie peamine inimõigus peaks olema õigus olla inimene ja selleks jääda. Või vähemalt selleks saada, kui see meile praegu veel üle jõu ja mõistuse käib.
Palju on võimalusi reostada meie maa atmosfääri, õhku, mida hingame. Ent palju rohkem on võimalusi reostada seda nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse meie hing ja vaim. Mille järgi seame oma elu, mis kujundab meid inimestena. Kas headeks, ilusateks, terveteks, õiglasteks, mõistlikeks, arenevateks, tugevateks, õnnelikeks – või halbadeks, õelateks, kadedateks, jõuetuteks, vägivaldseteks, õnnetuteks, rahuldamatuteks, agressiivseteks, mõistmatuteks? Vastavalt sellele kujuneb ka meie ühiskond ja riik.
Me ei luba inimestel prahti maha loopida. Me saadame lapsed teeääri puhastama lollide täiskasvanute poolt autoaknast välja loobitud prahist. Tore! Ehk jääb vähemalt nendele lastele meelde see kindlasti mitte kõige meeldivam töö, ja ehk siis nemad tulevikus prahti autoaknast välja ei loobi?
Aga me lubame endale lausa näkku, silma, kõrva ja südamesse loopida kõiksugust prahti! Me lubame seda teleka ja raadio kaudu oma kojugi! Läheme kodunt välja ja maksame palju raha pileti eest, et lasta endasse seda prahti loopida vabaõhukontserdil, vahel isegi teatris, ja õige sagedasti kinos. Me laseme rahaahnetel kultuuririsustajatel oma inimväärikust alandada ja maksame neile selle eest veel peale.
Kus on see piir, millest üle astudes muutub vägivald seadusevastaseks? Sest kogu vägivald pole meil mitte seadusevastane, vaid suur osa sellest on lausa erilise kaitse all. Ja lisaks konkreetsetele seadustele kaitseb seda veel üks mõõdetamatu kategooria: sõna- ja väljendusvabadus. Iga kord, kui pisut kõrgemate kultuuriliste vajadustega inimesed mingi labasuse levitajate vastu välja astuda julgevad, tõstavad nood kisa: nende vabadust on piiratud, neid on ahistatud!
See võrdub etteheitega, et vägistajat ahistab tegelikult see, kes vägistajale vastu hakkab.
Malle Pärn