Toomas Alatalu
23.–26. maini valiti 9. Europarlament. Kui aastal 1979 valisid 9 riigi kodanikud selle esimesed 410 liiget, siis nüüd valisid 28 riigi kodanikud 751 MEP-i (= Member of the European Parliament). Nende arv on olnud ja jääb n.ö. muutuvaks suuruseks, sest Suurbritannia lahkumise kõrval arvestatakse ka uusi liikmesmaid.
Praegused 9. koosseisu rehkendused aga lähtuvad senistest fraktsioonidest. Neist kolm euroskeptilist kooslust ehk suuruselt 5., 6. ja 7. fraktsioon (lühendid ECR, ENF, EFDD ehk 63+58+54 ehk kokku 175; eelmiste valimiste järel 153 kohta) moodustusid alles aastail 2010–2015, ehk siis ei saa nende püsimises kindel olla seisus, kus uus koosseis pole oma tööd alustanudki. Selge see, et kõik ootavad uusi juhte, ja siis algab loomulik tunglemine suunas, kus asub võim. Hetkel kehtib jaanuaris 2018 sõnastatud printsiip, et EP juht tuleb valida nn. Spitzenkandidaten (= tippkandidaadid; haruldane saksakeelne termin reeglina inglise keeles tegutsevas institutsioonis) hulgast. Paraku tehti see otsus toonase jõudude vahekorra juures ja praegu on sootuks uus seis.
Mõistagi peavad Spitzenkandidaten kui üleeuroopalikud liidrid tugevdama EP autoriteeti, sest tänu neile on valijail suurem selgus selles, kes ja mis sorti otsuseid tegema hakkavad. Tegelikult mõeldi need isikud välja alles 2012. aastal ja enne 2014. aasta valimisi esitasid neli suurt fraktsiooni – Euroopa Rahvapartei, sotsialistid, liberaalid ja rohelised ning Euroopa Vasakpartei, kel on suuruselt alles 8. fraktsioon, omad kandidaadid. Äsjaste valimiste eel esitasid nende viie partei üleeuroopalised kooslused pluss ülalmainitud ECR taas oma Spitzenkandidaten’id nii EP kui ka Euroopa Komisjoni presidendi (praegu vastavalt itaallane Antonio Tajani ja luksemburglane Jean-Claude Juncker) kohale ning kogu Euroopal oli võimalus jälgida kuue kandidaadi televäitlust.
Samas esitas ka näiteks regionaalseid parteisid ühendav Euroopa Vabaliit oma tippkandidaadiks Hispaania poliitvangi, Kataloonia valitsuse eksasejuhi Oriol Junquerase, kes valiti MEP-iks, ent kelle pääs Brüsselisse on küsitav (aprillis Hispaania parlamenti valituna toodi ta ametivande andmiseks korraks parlamenti ja viidi siis kongi tagasi). Ehk siis – tegelik pilt on kirjum.
Üllatavad valimised
Sestap on tark siinkohal lugejale öelda, et EP valimised andsid sedapuhku säärase tulemuse, mis ei luba kasutada kergekäeliselt kehtestatud võimu üleandmise süsteemi ning Euroopa uued näod (lisaks kahele presidendile veel Euroopa Ülemkogu eesistuja, poolaka Donald Tuski ja Euroopa välisasjade juhi Federica Mogherini järglased?) selguvad selge hilinemisega. Pealegi läheb nende leidmine veelgi segasemaks, sest valimiste tagajärjed alles hakkavad ilmnema, mida suurepäraselt näitab seis Saksamaal – kantsler Merkel oli just kinnitanud oma toetust Rahvaparteid esindavale Martin Weberile, kui järgnes valimistel põrunud Saksa sotsiaaldemokraatide juhi, Merkeli liitlase tagasiastumine.
Igal juhul lõppesid äsjased valimised üllatustega. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Minnes ajas tagasi, tuleb tõdeda, et viimane kord, kus EP presidendiks oli mitte-konservatiiv ja mitte-sotsialist, olid aastad 2002–2004, kui seda ametikohta täitis liberaal. 2004. aasta valimistel – kus esmakordselt osalesid ka Eesti jt. Ida-Euroopa riigid –, said aga konservatiivid ja sotsialistid kahe peale absoluutse enamuse, ja sealtpeale on nad võimu vaid omavahel jaganud – 2,5 aastal on juhtivad kohad ühel ja järgmisel 2,5 aastal teisel. See on kestnud 15 aastat ehk kõik vahepealsed otsused on tehtud vaid kindlaid toetushääli arvestades. Pärast äsjaseid valimisi on Euroopa Rahvaparteil 179 (oli 217) ja sotsialistidel 153 (oli 187) kohta, millest ei piisa enamuseks ka nn. Brexiti-järgses EP-s (705 kohta). Ehk siis nüüd peab arvestama veel kas liberaalide (105; oli 68 kohta) või rohelistega (69; oli 52).
Mugav on väita, et killustunud EP-d on raske juhtida, ent kas vaid kahel arvamusel püsinud võim oli ikka demokraatia?! Pigem tuleb rahul olla tagasipöördumisega demokraatia juurde!?
Enne valimisi oli kõikjal palju juttu sellest, et senised võimuparteid kaotavad positsioone euroskeptikutele ja nn. paremäärmuslastele. Nüüd leiab rõhutamist, et toetati pigem mõistlikke, s.t. liberaale ja rohelisi. Nagu toodud arvudest näha, olid valimistel vaid selged kaotajad – võimulolijad. Samas said kõik muud ja enam-vähem võrdselt toetust juurde. Määravaks tuleb seejuures lugeda ikkagi muutusi juhtivates riikides, mis tegelikult tagasid ka EP valimisaktiivsuse järsu suurenemise – 43%-lt 2014. aastal 51%-le nüüd.
Statistika riikide kaupa kinnitab, et nii võimuparteid ehk EL-is kehtestatud süsteemi pooldajad kui ka nende vastased suutsid oma poolehoidjaid aktiviseerida kõigis suurriikides ja regionaalsetes liiderriikides. EL-i juhtriikides Saksamaal (2014 osales 48%, nüüd 61% valijaist) ja Prantsusmaal (42% ja 50%) lõppesid valimised selgelt Merkeli koalitsiooni (CDU 29%, SPD 16%) ja Macroni partei (22,4%) kahjuks. Saksamaal said esimest korda teise tulemuse – 21% – rohelised ja paremäärmuslik AfD kogus 11% häältest. Macroni liikumist aga suutis edestada Marien Le Peni Rahvaliit – 23,4%. Itaalias saatis selge edu populiste – Matteo Salvini liikumine ja kurikuulus Viietähe liikumine kogusid 51,4% häältest ja 43 kohta Itaalia 79-st. Suurbritannias peeti valimisi n.ö. heast tahtest, aga tulemused – võimuparteidest konservatiivid viiendad ja leiboristid kolmandad – andsid vaid peatrendile nukrust juurde. Traditsioonilistest võimuparteidest läks hästi üksnes Hispaania (osalus 44% ja 64%) sotsialistidel, kel nüüd suurim esindus – 20 – EP sotside fraktsioonis.
Suurriikide kõrval väärivad teadmist ka tulemused Poolas, Ungaris ja Rumeenias, milledest kaks on selged regionaalsed liidrid ja kõik kolm on olnud oma tööd lõpetava 8. EP ehk täpsemalt küll – seal seni domineerinud poliitjõudude – kritiseerida ja näägutada. Etteruttavalt öeldes, kahes riigis läks teisiti, kui Brüsselis seda loodeti – Poolas (osalus 24% ja 46%) suurenes Jaroslaw Kaczynski Õiguse ja Õigluse Partei toetus 39%-lt 45%-le ja ta sai 27 MEP-i kohta 51-st. Ungaris (osalus 29% ja 43%) suurenes Viktor Orbani Fideszi toetus 51,4%-lt 52,6%-le ehk siis 29 kohta 43-st. Eesti konkurendiks ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale olevas Rumeenias (osalus 32% ja 49%) sai Brüsseli kritiseeritud võimupartei lüüa ja kindel kolmas koht kuulus uustulnukale, kes peab end Macroni liikumise tüüpi seltskonnaks (ehk siis meie E200 pole ainus säärane Ida-Euroopas tekkinud kooslus).
Isikute valik
Mujal kasvanud valimisaktiivsuse juures on isegi imelik tõdeda, et Eestis tuli 26. mail välja 37,6% (2014. a. 36,4%) ja Lätis 33,5% (30,2%) valijaist. Ehkki mõlemas riigis olid äsja toimunud oma parlamendi valimised ja sisepoliitika tuline mis tuline. Ka Eesti poliitikuid ja meediat juhendanud õpetatud keskused andsid teada, et kasutatav mudel eeldab suuremat aktiivsust – see ennustus, nagu ka E200 selgelt uus kunstlik tõstmine valimiskampaania küsitlustes, ei andnud tulemusi. Leedut aga aitas presidendivalimiste teise vooru samaaegne korraldamine, ent seal oli ka eelmine osalus kõrge – 53% (47%).
Eesti suhteliselt madala valimisaktiivsuse taga on nii erakondade endi kui ka meedia vastav suhtumine. Kuuele kohale EP-s on üritatud saata üksnes ustavaid parteisõdureid, mida vahepeal üritati tagada koguni kinniste nimekirjade abil.
Olen korduvalt kirjutanud, et Eesti ajakirjandus toimetab juba mõnda aega kui neljas võim riigis ja pakub säärasena konkurentsi nii täitev- kui ka seadusandlikule võimule. Kõige paremini on see jälgitav teleekraanidel, kus Eesti ajakirjanikud ei jää oma arvamuse kehtestamisel suhtlemises poliitikute ja seadusandjatega täna sugugi alla oma ametiõdedele ja -vendadele USA-s (CNN jt.). Esimene tõsisem katse enda kehtestamiseks tehti 2016, kui just ajakirjandus korraldas omapoolse presidendivalimiskampaania Marina Kaljurannale, mis lõppes valusa allajäämisega poliitikutele valimiskogus. Ka äsjastel Riigikogu valimistel oli ajakirjandus see, kes jagas erakonnad omatahtsi kahte leeri, ja kogu lugu. Selge meediapoolne soosimine–mittesoosimine lõi läbi ka EP valimiskampaanias, kus meedia oli taas väljas oma Marina eest. Sedapuhku edukalt.
Seejuures mängis siiski suurt osa ka Eesti poliitikas aktiivsete, s.t. alati valimistest osa võtvate kodanike üks eripära. Nimelt (kustumatu) soov valida isikuid. Meil kehtestatud valimissüsteemis on seda soovi kõige paremini ära tabanud sotsialistid ja need isikud, kes on panustanud Eesti sotsiaaldemokraatlikule parteile. Ameerikat pole siin avastatud ja lihtsaim näide selguse majja toomiseks on tõdemus, et ka mujal on sotsialistid läbi aegade end päästnud liidrite sisseostmisega. Tuntuim näide – Francois Mitterrand, kes juhtis sotsialistidest kaugele jäävat väikeerakonda, ent kuna suurparteil puudus ühel hetkel sobilik liider, tehti talle ettepanek, ja nüüd kirjutatakse kõikjal, et 1981–95 oli Prantsusmaa president sotsialist Mitterrand.
Ka ESDP on liidreid sisse ostnud, kui eelviimase käiguna meenutada Jüri Pihli. Värskeimaks vapiloomaks on Marina Kaljurand, kes 2015–2016 panustas selgelt Reformierakonnale, nüüd aga kogus 66 000 häält sotsdemmidele antud 77 000-st. Täpselt sama tegi 15 aastat tagasi samuti kõrvalt sotside ridadesse tulnud Toomas Hendrik Ilves – 76 000 häält 2004. aastal. EP valimistel SDP-le antud 85 000-st. Rääkimata juba Indrek Tarandist, kes 2009. ja 2014. aastal võitis tänu tobeda valimissüsteemi ründamisele, ent nüüd maandus ikkagi sotside nimekirja, märkamata teise mujalt tulnu liiga suuri eeliseid. Pealegi ilmnes, et sotside hulgast pole päriselt kadunud truudus vanadele tegijatele.
Nagu mujalgi Euroopas, on EP valimiste tegelikud kaotajad Eestis varmad end nüüd igatimoodi välja vabandama, ja seda selgelt vildakaid järeldusi tehes. Stiilis – peaaegu kogu Eesti värvus punakasroosaks ehk siis sotsdemlikuks. Õige on ikkagi öelda, et läks – kolmandiku eestlaste osalusel – vaid Marina Kaljuranna nägu. Vale on ka väide, et EP valimistel Eestis protestiti võimuparteide vastu – tegemist on ikkagi uustulnukatega võimu juures, kelle asumine sinna on endast välja viinud n.ö. traditsioonilised võimuparteid Reformi ja sotsdemmide näol.
Pole juhus, et kauaaegne esiorav Andrus Ansip läheb nüüd MEP-ina Brüsselisse kinnitusega, et teeb kõik selleks, et Eesti praegune valitsus kukuks võimalikult ruttu. Ta lihtsalt teab hästi, et säärane jutt Euroopa tipus praegu veel kõlab.
Aga nagu öeldud, läheb ka seal poliitikas kohe muutusteks lahti, sest rahvas on rääkinud, ja teisiti, kui see oli viimased 15 aastat.
et see tobe moodustis kokku variseks ja meie sinna alla ei jääks.
rääkida millegi segasest seisust, siis see on juba puhtalt isiklik hinnang. Et kõik pole läinud nii nagu kirjutanule oleks meeldinud. Järelikult on teised sead ja süüdi.