Tiit Toomsalu, ekspoliitik
Aastal 2018 lõhati elektriäris lausa kaks uudistepommi. Eesti Energia teatas elektrihinna radikaalse tõusu paratamatusest, anti teada elektritootmise võimsuste langusest koos ähvardava turudefitsiidiga. Tarnemonopol Elering kaalus sooduspakettide turuletoomist ergutamaks elektritarbimise piiramist.
Tõusetub sotsiaalne aspekt – elektri hinna tõus on üldise hinnatõusu mootor. Mis on lahti Eesti energiaturul, kuhu on kadunud võimekus sisenõudlust katta?
Nüüdseks oleme jõudnud varasemast hillitsevast lähenemisest kriisiennetuse tunnustamiseni. Postimehe majandusreporter hoiatab, et „põlevkivist loobumine võib maksta miljardeid“ ja et „Venemaa võib sageduse hoidmise eest küsida aastas miljoneid“. Eleringi juht Taavi Veskimägi joonistab ettekujutuse kolmest elektridefitsiidi stsenaariumist, sh. kodutarbijate elektrita jäämisest, kui elektri omatootmise katkemise ühest võimalikust järelmist. Eesti Energia nõukogu liige Einari Kisel hoiatab, et energiakriisi oludes „head naabrid ei aita“ vaatamata sellele, et põlevkivielekter Eestis lämmatatakse Euroliidu kliimapoliitikat ellu viivalt.
Nähtuse mütoloogiliseks vasteks on „mitmepäine lohe“. Põrkuvad tarbijate, ärigigantide (Eesti Energia, Elektrilevi, Elering) huvid ja Eesti riigi poliitilised huvid ning Euroliidu turureeglid. Rääkimata õilmitsevast filosoofiast, mis eelistab importi isetootvale varustuskindlusele.
Habemega lugu
Elektritootmise (tagas 90% Eesti siseturu nõudlusest) allakäik Ida-Virumaal (Narva) on „habemega“ lugu. Netotoodang 1988. aastal 17,6 miljardit kWh, 2016. aastal 10,4 miljardit kWh. Perspektiiv 9–10 miljardit kWh.
Tootmisvõimekus sõltub installeeritavast netovõimsusest. 1988. aastal oli see 3400 MW, 2015. aastal ca 2800 MW. Oodatav lagi ca 1500 MW. Reservvõimsuseks ühenduskaablid Soome Estlink-1 ja Estlink-2 läbilaskevõimsusega ca 1000 MW.
Elektritootmine on allakäigutrepil ega pruugi katta tulevikus sisenõudlust. Suletavate Narva elektriblokkide renoveerimiseks puudub investitsioonivõimekus. Nn „maheenergia“ osakaal jääb paratamatult marginaalseks. Visioonid elektritarbimise piiramiseks ongi Elering perspektiivitundlikult lauale pannud.
Energiapoliitiliste otsuste mõju elektrihinnnale Eestis? Kuni 2012. aastani tugines see tootmisomahinnal pluss taotluslik kasumimarginaal. Riigiettevõttena toimis Riigikontroll. Valitses suhteline hinnastabiilsus. Üleminek (Estlink-1 valmimisel) nn „avatud turumudelile“ („börsihindade mudelile“) Skandinaavia elektribörsil (Helsinki börs) tõstis elektrihindu ligi kaks korda (päevaelekter 1,68 ja ööelekter 1,72 korda). Tarbijale kahjulik ja müüjale kasulik äriotsus lükati Euroliidu kaela.
Majandusministeeriumi asekantsler Ando Lepiman: inimeste pahameel on mõistetav, oleme liiga kaua nautinud madalat elektrihinda, rõõmuperioodi aeg on läbi, turu avamise kohustus tuleneb ühinemislepingust EL-ga. Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi talle omasel moel: ei maksa hinnatõusu üledramatiseerida, see ununeb kiiresti; üks „väike kahing“, kannatame ära turu kohanemise ja varsti isegi ei mäleta seda. Ärimõte: kohaliku omahinnaga toodetavale elektrile rakendame Skandinaavia börsihindu, saame priske kasumi.
Pisike tegija
Pisikese tegijana puudub Eestil võimalus börsihindu mõjutada. Eesti elektriäri sai võimaluse müüa nii Eesti siseturule kui ka Soome ning Lätti ja Leetu kohalikku produkti Skandinaavia hinnaga. Nn avatud turu sildi all tehti kasumit. Hinnakatalüsaatoriks 2018 on kuulutatud Eesti tootmisvõimsuste järsk langus alates 2020. aastast ning sundimport (eriti talveperioodil). Kallinemist 2018 kinnitab pikemas intervjuus ka Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter, prognoosides hinnatõusu 2012. aasta hinnašoki tasemel (ca 1,6 korda). Rõõmu tundes hinnatõusu võimendatud nelja viimase aasta parima majandustulemuse üle.
Hinnatõusu mootoriks on ka Euroliidu konkurentsieeskirjade jõustamisega tekkinud Eesti elektrimonopolide autonoomsed ärihuvid. Autor peab silmas varasema ühendettevõtte lõhkumist Eesti Energiaks, Elektrileviks ja Eleringiks. Ettevõttesisene „ristdoteerimine“ asendus igaühe kasumitaotluslikkusega.
Tänase skeemi kohaselt tootja Eesti Energia „elatub“ börsi- ja tootmisomahinna erinevustest, Elering – elektriülekande põhivõrkude ning Estlink-1 ja Estlink-2 haldajana (loodi 2009) ning Elektrilevi (loodi 2004) toote alajaamast tarbijani toojana loovad iseseisvalt kasumit tarbija arvelt.
Eleringi põhivõrkude võrgutasude osakaal on suurim Euroopas. Soomes on võrgutasud tööstusele 20–30% soodsamad kui Eestis. Elektrilevi teenuse hind ei tugine ülekandevõrkude ekspluatatsioonilistel kuludel, vaid võrkude elektriläbivusel ning suur- ja väiketarbijate erikohtlemisel püsitasude rakendamisel.
Eesti Energiat ja Elektrilevi on süüdistatud ka otseses varguses nn „keskmiste tarbimismahtude“ rakendamisega, mis ületavad faktilise tarbimise mahu arvestusperioodil. Eesti Energia tükeldamine „ristdoteerimise keelu“ sildi all oli tarbijavaenulik ja samas oli ärikeskse hinnatõusu mootoriks.
Eesti sisepoliitika on hinnatõusu tagantkihutaja – ärihuve tarbijahuvidele eelistades. Sildiks avalikkusele on nn elektrivõrkude desünkroniseerimine ehk lahtiseletatult – Eesti elektrivõrkude lahtiühendamine Venemaa loodepiirkonna elektrivõrgust ning liidendumine EL-i elektrivõrgustikuga.
Aktiivne lobbyst, Eleringi tegevjuht Taavi Veskimägi võrdleb Venemaa energiasüsteemist loobumist EL-i ja NATO-sse astumisega. Olav Kivirand (Baltenergo) näeb muutustes vaid Eleringi omakasu, poliitilist survet ja tarbijahindade tõusu, leides, et Venemaa võnkesagedus on hetkel üks paremaid, isegi Soome ei kavanda sellest loobumist. Ekspert Mati Valdma kinnitusel on Balti riikide ühendustel Venemaa ja Valgevenega suur stabiilsusvaru ja see ei tekita Eestile mingeid julgeolekupoliitilisi riske. Töökindlus ahelas Eesti–Läti–Leedu–Poola langeb aga tunduvalt. Balti riigid eraldi võetuna ei taga väiksuse tõttu vajalikku võrgusagedust.
Isegi Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu leidis, et Balti riikide desünkroniseerimine pole ei poliitiliselt ega majanduslikult otstarbekas. Aktsiisid kui riigipoliitiline hinnatõusuhoob olgu iseseisva käsitluse objektiks.
Ärihuvide eelistus
Integratsiooni süvendamine EL-i majandusruumis on kaasa toonud hinnatõusu. Ärihuvide eelistusele tarbimishuvide ees on kapitalikesksena üles ehitatud EL majanduspoliitika tervikuna. „Ristdoteerimise lubamatus“ konkurentsipoliitilise alusreeglina, kohustus energiaturg „avada“, Venemaa energeetilistest mõjudest isoleerumine, kliimapoliitika koos saastekvootide-äriga.
Eleringi juht Veskimägi tunnistas juba 2011. aastal ausalt, et Euroopa Komisjoni analüüs kinnitab taastuvenergia mõju elektrihinna kiirele tõusule, odava elektri aeg on möödas! EL-i kliimapoliitika kui fossiilsete kütuste kärpija kärbib ka põlevkivienergeetikat. Seda ei kompenseeri ei hüdro-, tuule- ega päikeseenergia. Narva hüdroelektrijaam kuulub Venemaale, nõukaaegsed kohaliku tähtsusega hüdroelektrijaamad (Leevaku jt.) jäävad kaotajaks looduskaitseliste ambitsioonide ees.
Kes keda ja mis mida on selgelt ärikeskne, mitte aga inim(tarbija)keskne. Nii Eestis kui ka Euroliidus tervikuna. Küsimus „Kas inimene majanduse või majandus inimese jaoks?“ võiks olla mitte vaid arvamusfoorumide, vaid ka tõsipoliitika jaoks – nii Tallinnas kui ka Brüsselis.