293 508 inimest hääletasid viimastel Riigikogu valimistel Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Erakond Isamaa poolt. Need erakonnad moodustasid valitsuse ja jätsid Reformierakonna kõrvale. Põhjuseid oli seejuures palju, kuid üks oluline argument osapoolte jaoks oli kahtlemata see, et endine peaministrierakond oli enda arvates asendamatu ning muutus ajajooksul järjest ülbemaks ja partnereid reetvaks kehva mainega parteiks.
Nädalavahetusel toimunud Reformierakonna üldkogu tõestas, et vähesed opositsiooniaastad pole vähemalt selle erakonna ladviku suhtumist kuidagi paremuse poole tõuganud. Vastupidi, nii Reformierakonna esimees kui ka peasekretär soovisid Eestimaa inimesi taaskord vastandada, pidades ühtesid ehitajateks, teisi lõhkujateks. Kõik ehitajad, loojad ja visiooniga inimesed, kes on loomulikult Reformierakonna valijad, olevat elu edasiviijad. Ligi 300 000 inimest, kes julgesid toetada „musti jõude“, on aga tagurlikud lõhkujad.
Kesknädala hinnangul on kahetsusväärne, et Brüsselist tulnud Kaja Kallas, kellelt oodati Reformierakonna viimist teise ajajärku, ei täitnud talle seatud ootusi. Oravapartei on jätkuvalt valmis kasutama erinevaid, ühiskonnale kahjulikke vahendeid, et praegune valitsuskoalitsioon püsiks võimalikult vähe. Igal sammul püütakse Eesti inimestele meelde tuletada, kes olevat valed ning kes õiged. Selleks on aga valitud vale tee ning võimalik sümpaatia valimised võitnud ja seejärel kõrvale jäetud erakonna suhtes on asendumas kergendusohkega.
Vara olnuks Stenbocki võtmed tagasi anda, kuigi Reformierakonna peasekretär kinnitas lahkelt, et ollakse valmis Eesti hüvanguks valitsust moodustama. „Meie oleme valmis, et pakkuda koostöös teiste erakondadega Eestile paremat valitsust, mis arendaks Eestit, mitte ei tegeleks meie ühiselt saavutatu lõhkumisega,“ rõhutas ta suuremeelselt. Sellele käis juurde loomulikult lause, et kõigi inimeste põhiõigused ja väärtused oleksid kaitstud, justkui keegi seda millalgi ohustanuks.
Ainsad, mida nüüdne valitsus tõepoolest ohustab, on stagnatsioon, Reformierakonna võimuhaare ning raha suunamine jõukamatele. Oli ju erakonna suurim lubadus valimiste eel tõsta maksuvaba miinimum 500 euroni, mis viinuks riigieelarvest igal aastal üle 200 miljoni euro ning oleks andnud sada lisaeurot kuus 2100 eurot ja enam teenivatele inimestele. Väikese võrdlusena võib välja tuua, et teadus- ja arendustegevusele eraldatakse nelja aasta jooksul 150 miljonit lisaraha, mis ei vii meid kahjuks lähemale eesmärgile anda selleks 1% SKP-st.
Lisaraha vajavad kõik sektorid, kuid riigieelarve struktuurse tasakaalu jaoks pidi tegema valikuid. Reformierakonna valik olnuks teaduse, tervishoiu, pensionide ja kõige muu kõrval siis selline, ja kuigi seda soovi ei peaks meie arvates täitma, tuleb seda mõista. Niisamuti tuleb austuse ja arusaamisega kohelda ka tänase valitsuse toetajaid. Nad pole Eesti elu lõhkujad, vaid inimesed, kes soovivad, et Eesti elu muutuks paremaks kõigil, mitte vähestel.