1988. aasta aprillis toimunud Eesti Loomeliitude Ühispleenumil tuli kõnepulti jõulise häälega karismaatiline mees ja esitas oma kõne lauluna , milles kõlasid ka järgmised salmiread „Ma tahan, ma tahan, et oleks nii, et oleks oma kodumaa president, kelle juurde võin ma minna, temaga arutada, teda toetada. Mitte nii, et peale minu visiiti peab ta ühenduse võtma Moskvaga. Ma ei taha olla igavesti sõltuv mulle võõrast maast, mulle võõrast keskvõimust. Ma tahan aru anda oma lastele, oma perele, oma maale.“ Küllap paljudel keskmise ja vanema põlvkonna inimestel meenus, et esinejaks oli näitleja ja teatripedagoog Tõnu Tepandi, kellest taasiseseisvunud Eestis sai kahe koosseisu Riigikogu liige.
1992. aastal valiti Tõnu Tepandi Riigikogusse valimisliidus Kindel Kodu ja 1995 Koonderakonna ja Maarahva Ühenduses kandideerijana. Mõlemas parlamendikoosseisus kuulus ta Valve Kirsipuu juhitud rahanduskomisjoni. Loomeinimesele sobinuks ehk paremini kultuurikomisjon. Küllap oli tegu poliitiliste kohtade jaotamisega erakondade vahel.
Samas on 4. juuli 1948 Tallinnas sündinud Tõnu Tepandi geneetiline taust üsna asine ja pragmaatiline. Tema isa Jaan Tepandi (1917-2004) oli majandusteadlane, töötas juhtival kohal plaanikomitees ning 1965-1979 oli ta ENSV toiduainetetööstuse minister. Majandusteaduste doktori väitekirja kaitses ta 1990, kui Eesti riigi tagasitulek juba uksele koputas. 2002 tunnustas president Arnold Rüütel Jaan Tepandit Valgetähe V klassi teenetmärgiga. Huvitav märkida, et samal aastal sai sama riikliku autasu ka Tõnu Tepandi.
Poliitikuna panustas Tõnu Tepandi aga ka kultuuri. Suuresti tema eestvedamisel loodi Eesti Kultuurkapital, mille aseesimees ta oli aastatel 1994-1995, ning samuti Näitekunsti Sihtkapitali esimees. 1994-2000 juhtis Tõnu Tepandi Eesti Teatriliitu.
Eesti Televisiooni saates „Tähelaev“ rääkis Tõnu Tepandi saatejuht Hannes Hermakülale, et tema lapsepõlvekodus räägiti ennekõike majandusest, tehnikast, inseneriteadusest. Teatripisik hakkas külge ühest pantomiimikonkursile minekust, millel ka Voldemar Panso silma peal hoidnud, et vaadata, kes sobiks tulevikus lavakunsti õppima. Tallinna 2. keskkooli lõpetanud Tõnu astus Tallinna Konservatooriumi lavakutsikateedrisse, mille lõpetas 1970.
Lavakunstikateedri diplomietenduses Friedrich Dürrenmatti „Romulus Suur“ mängis ta Romulust (1970). Esimeseks töökohaks oli teater Vanemuine, kus ta oli peaosas 1973. aastal Evald Hermaküla lavastatud lasteetenduses „Üks ullike läks rändama“
Veelgi varem oli Tepandi kaasa löönud Evald Hermaküla ja Jaan Toominga poolt Kirjanike Majas lavastatud „Suitsu õhtutel“, mis oli luuleetendus Gustav Suitsu loomingust.
Tegemist oli lavalise kompositsiooniga eesti muinasjuttudest alapealkirjaga: Igal tsirgul oma laul. Tõnu Tepandi sai peaosa eest näitlejapreemia summas 100 rubla. Etenduse kunstnikuks oli Tõnu toonane abikaasa Tiiu Tepandi, kes 1972-1983 töötas Vanemuises kunstnik lavastajana. „Ullike oli täiesti teistsugune laste näidend, millega toona lasteteater harjunud oli,“ ütles Tõnu Tepandile pühendatud Tähelaevas saatekülaline teatrimees Jaak Allik.
1983-1987 töötas Tõnu Tepandi näitlejana Eesti Riiklikus Noorsooteatris, kus tuli lavale lauludega lugu „Tepandi ja Vanapagana lood“.
Tepandi puhul mängib nii näitleja- kui ka pedagoogitöös olulist rolli hääl. 2000. aastal esietendus teatris Ugala Bernard Shaw „Pygmalion“, kus meespeaosalist foneetikaprofessor Henry Higginsit mängis Tõnu Tepandi, naispeaosalist Eliza Doolittle aga Merle Palmiste. Lavastas Katri-Kaasik Aaslav, praegune Tõnu Tepandi abikaasa Katri Aaslav-Tepandi.
Postimehe kultuuriajakirjanik küsis Tõnu Tepandilt kommentaari asjaolule ,et Bernard Shaw huumorit on peetud väga intellektuaalseks: „Mis intellektuaalsus ?! Ta on ikka kuradi vana juurikas. Ta on küünik selle sõna algtähenduses, ütleb asju välja nii nagu need on, ilma ilustamata.“ 1985. aastast sai Tõnu Tepandist hääletehnika õppejõud Eesti Teatri ja Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis. 2012 esitles ta enda raamatut „Alguses oli Hääl“.
Rahvusooperis Estonia Vaino Vahingu ja Katri-Kaasik Aaslav Tepandi näidendis „Teatriromanss“ mängis Tõnu Tepandi psühhiaatrit ja kultuuritegelast Juhan Luigat. Üheks veenvamaks rolliks Tõnu Tepandi näitlejaloomingus võib aga pidada Konstantin Pätsi Katri Aaslav Tepandi lavastuses „President 1939“, mis esietendus 2008. Rolli usutavust kiitis ka Jaak Allik Tepandile pühendatud „Tähelaevas“.
Suure rahva austuse ja armastuse on Tõnu Teppandi võitnud laulude looja ja esitajana. Kindlasti kõlavad paljudel kõrvus tema esitatud „Kiri kodukandist“, „Ansi Jukka“ (sõnad August Annist) , „Arkaadia teel“, „Sisaliku tee“, „Reheahi“ jne.
Lauldes nagu ikka ennast kitarril saates esitas Tõnu Tepandi ka oma mõtte 2013. aastal toimunud Loomeliitude pleenumi 25. aastapäevale pühendatud kõnekoosolekul, kus ta ütles: „Täna ei ole me oma riigiga rahul, mis tähendab, et me pole rahul iseendaga.“
60. sünnipäevaga seoses ütles Tõnu Tepandi ajakirjandusele nii: „Inimesena olen praegu jõudnud arusaamiseni, et andekus pole aumärk, see on päris ränk värk, mis ajab sind tagant. Ja kui inimesel on andekus, mille ta jätab realiseerimata, siis on asi hukas. Ta kas joob end surnuks, sööb paksuks või muutub virilaks tigedaks inimeseks“.
Küllap jätkub otsekoheseid tarku mõtteid teatrimehel ja ühiskonnategelasel Tõnu Tepandil nüüdki, mil astutud sisse seitsmekümnendate eluaastate värvasse.
Jaan Lukas