Juhtkiri: Melu ja üksindus

JAAN TOOMING, lavastaja

Gruusias on Katshi kalju, mis kõrgele taevasse sirutub nagu sõrm. Ja seal kalju otsas on kirik ja seal kaljul elab eremiit – isa Maksim, kes on Gruusia õigeusklik. Elab üksinda ja toitu saab annetustena, mida tõmbab  üles köite abil.

Öeldakse, et inimene on ühiskondlik loom. Aga kas ikka peame nende lööksõnadega leppima? Maailmas on ka neid ja on ka olnud varem, kes naudivad omaette olemist – üksindust. Paljud on usklikud, kes tahavad teenida oma Jumalat eraldatuses, kuid on ka lihtsalt tarbimisühiskonnast põgenejaid. Neid, kes ei taha kaasa teha inimkonna tormamist kuristikku. Nad tahavad olla vabad ja õnnelikud ilma seltskonna hüvedeta. Ja ega seltskond nii väga rõõmu  toogi – seltskonnas ju peab arvestama teiste hinnanguga, olema kogu aeg pinges, kas ikka teised peavad sinust lugu. Peab pidevalt võrdlema ja võistlema parema koha pärast maailma nö. sõnnikuhunniku otsas.

Praegune maailm nõuab meilt kiirustamist. Nõuab meilt aega. Me ei saa süveneda millessegi, oleme nagu oravad rattas. Muudkui tormame, aga kuhugi ei jõua. Eesmärki elul ei ole. Ikka ainult võtta ja võtta. Raha pärast ennast hingetuks rahmeldada, vabadel hetkedel lõdvestamiseks aga pruukida alkoholi.

Ja nüüd paljud eestlased sõidavad muidugi alko järele Lätti. Saab odavamalt. Jah, ei saa me läbi ilma Lätita. Me tahame, et meil vähem joodaks, aga poed on viinapudeleid täis,   hinnapoliitika on alkomüüjate käes, kes iga muutuse puhul  hakkavad kohe karjuma inimõigustest. Aga loomulik oleks ju, kui alkomonopol oleks riigi käes ja vabalt niisama kõike ei saakski. Oleksid spetsiaalsed alkopoed, toidupoodides ei oleks tilkagi viina ega õlut ega muud alkokraami. Ja kõik alkomüük oleks riigi käes. Muidu kõik see jutt liigjoomisest meie maal on lihtsalt silmakirjalik.

On kuidagi totter vaadata, kuidas täiskasvanud mehed taovad jalaga  ümarat kera ja püüavad seda ajada väravasse. Aga eks nad ikka mingil määral Rooma gladiaatoreid asenda nüüdses maailmas.

Nüüd siis taotakse hoolega jalgadega palli – maailmameistriks tahetakse saada. Ja Venemaa muidugi loodab, et temast hakatakse paremini rääkima. Jalgpalli ju armastab iga lapski – aga kas ikka iga laps ? On kuidagi totter vaadata, kuidas täiskasvanud mehed taovad jalaga  ümarat kera ja püüavad seda ajada väravasse. Aga eks nad ikka mingil määral Rooma gladiaatoreid asenda nüüdses maailmas. Vahel vingerdavad valust maas, ainult maha tappa ei lubata- humanism!! Ja vaatajad röögivad ja ergutavad, unustades, et nad on inimesed, mitte aiavahel pröökavad sead.

Jaanipäevad ja vabad päevad või pühad on tavaliselt logelemiseks või joomiseks. Ainult mõned usklikud, kuigi maailmas  on üle kahe miljardi kristlase ja ligi kaks miljardit moslemit, ainult tõeliselt sisemiselt usklikud püüavad pühapäeva veeta Jumala seltsis ja lugeda vaimulikku kirjandust. Aga meie eestlastena oleme ju üha vähem usklikud, meile on ikkagi tähtis viin ja õlu Lätist. Ja ka usupühad on rohkem joomaks ja lullilöömiseks, kui oma vaimu ja hinge harimiseks.

Ja kas on üldse enam hinge? Hing on paljudel niidiga kaelas, sest ühiskond nõuab rabelemist ja seltskond nõuab lõbu. Ja paljud on hinge ammu maha joonud või endas hinge tapnud. Ju isegi piinlik tänapäeval on rääkida hingest , rohkem ikka räägime edust ja seksist — ja nõnda kaob selle maailma hiilgus – jäävad vaid narmad ja hingetu jooks rappa.

1 Kommentaar
  1. Riiklik pessimism 1 kuu ago
    Reply

    Kahjuks jah, Keskerakond on langenud pessimismi. Siit ka juhtkiri ja ikka osalt ka sõnum Jumala poole.
    Hakake oma lubadusi täitma ja siis kaob ka vajadus sellist loba ajada!
    Valimised on tulekul.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.