Me kõik tuleme lapsepõlvest. Sõjaaegsed mäletavad pommitamist, oma mänguplatse varemetes, vaesust, ühiseid koolilõunaid, järjekordi ning ühekäelisi või ühe jalaga mehi, peoõhtutel omavahel tantsivaid noorepoolseid emasid. Kõik me mäletame oma õnnelikku lapsepõlve – sealseid esimesi kirgi ja pettumusi ning eneseotsingute püüdlemist.
Anne Erm sündis Saksa okupatsiooni aegses Pärnus, 4. septembril 1943. Kooliteed alustas saksa koguduse poolt 1733. aastal asutatud tütarlastekoolis. 26. detsembril 1944 anti „neitsitekoolile“ ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega nr. 425 Lydia Koidula nimi. Kui Anne 1953. aastal kolmandasse klassi astus, muudeti tütarlastekool 1. septembrist Pärnu Linna TSN TK otsusega segakooliks.
Muusika tuli Anne Ermi ellu varakult; isa ja vend mängisid klaverit – Grieg, Chopin, Tšaikovski. 1953. aastast alates õppis ta kuus aastat Pärnu lastemuusikakoolis. Ta meenutab neid aegu: „Õppisin lastemuusikakoolis klaverit. Mu vasaku käe väikese sõrme üks lüli ei tööta. Klaverimängimisega sain küll hakkama, aga mõte läks muusikateooria peale. Tallinna Muusikakooli lõpetasingi muusikateooria erialal ja jäin sinna ka õpetajana tööle. Õpetasin viis aastat kaugõpperühma. Samal ajal õppisin konservatooriumis Villem Kapi ja Eugen Kapi juures heliloomingut.“
Anne oli seitseteist, kui valmis uus laululava, mille kaare all nädal tagasi nauditi üheslaulmist saja-aastaseks saanud vabariigi sünnipäeva puhul. „Otsa koolis hakkas klassika kõrval võluma džäss, mida meie kursuse poisid mängisid,” meenutab Anne Erm, kes lõpetas Tallinna Muusikakooli 1963. aastal muusikateooria erialal. Siis astus ta Tallinna Konservatooriumisse kompositsiooni õppima.
„Mõistetav, et Collage’i aegadest saadik on mu lemmikud head vokaalansamblid, kus akordid ja harmooniad kõlisevad ning sügav bass toob kogu heliskaala ilu esile, kus muusika kõlab puhtalt ja nüansirikkalt. 60-ndate aastate lemmikud olid Les Swingle Singers, Les Double Six of Paris, veidi hiljem lisandusid Poola ansambel Novi, Brasil66 ja The 5th Dimension,” loetleb Anne.
Varalahkunud Raivo Diksoni asutatud ansamblis „Collage“ laulis Anne Erm alates 1966. aastast. Tema pakkus välja ansambli nimegi. „Collage’i“ repertuaari valiti paljudes stiilides muusikat: nii klassikalise instrumentaalmuusika seadeid ja suurte džässorkestrite partituure kui ka eesti heliloojate originaalloomingut. Peagi avardus ansambli repertuaar eesti rahvamuusika suunas. 1970. aastatel kujunes bändi vaimseks juhiks Aarne Vahuri, kelle seades kõlavad ka kõik „Collage’i“ rahvaviiside-töötlused. See bänd oli esimesi Eesti ansambleid, kes kasutas levimuusikas regilaulu-elemente.
Alates 1970. aastast Anne Erm töötab Eesti Raadios muusikatoimetajana. “Muusikasaadetes on tehtud igasugust tööd. Meil oli seitsmekümnendatel väga huvitav heliloojate-muusikute-teoreetikute seltskond: Rolf Uusväli, Vilma Paalma, Ants Sõber, Ülo Vinter, Merike Vaitmaa. Kuna samal ajal asutati Vikerraadio, oli kõik uus ja põnev. Terve Raadiomaja ülemine korrus oli täis arvutit, nüüd mahub sinna ära kogu Raadio 2. Toimetajaid oli palju, kuna n-ö käsitööd – helilindi lõikamist ja kleepimist – oli rohkem,“ meenutab Anne Erm.
Anne on rääkinud, et iga sõna, mille saates välja ütlesid, pidid ka üles kirjutama. Sest kõik pidi olema partei ja valitsuse kontrolli all. Peatoimetaja ja raadio direktor kontrollisid saatetekste. Kui loo pealkiri oli näiteks “Hõbedane ikoon”, siis see ei sobinud – tuli ümber nimetada „Hõbedaseks talismaniks“. Et ta sai käskkirjalise karistuse, kui Brežnevi sünnipäeval oli üks mittekoosseisuline toimetaja torganud kavasse Deep Purple‘i loo “Inimsööja”. Anne aga vastutas selle valdkonna eest.
Huvi džässi vastu tekkis Anne Ermil muusikakoolis. Tema kursusel oli palju häid džässmuusikuid, kes said hiljem üsna tuntuks. Just nendeni jõudsid välismaised heliplaadid, nii sai palju head muusikat kuulatud. Eesti Raadio muusikatoimetajana töötades käis Anne Erm Moskvas, Leningradis, Tbilisis ja mujal džässifestivalidel. „Alati meenutasid sealsed muusikud ja organiseerijad kuuekümnendaid, mil Tallinn oli Nõukogude Liidu džässipealinn, ja küsisid, millal Tallinnas jälle džässifestival tuleb,“ meenutab Erm.
2004. aastal loodi Eesti Jazzliit, mille juhatus otsustas, et on vaja taastada Tallinna džässifestivalide traditsioon. „Minul oli idee juba olemas ja kõik lubasid aidata, aga kui tegemiseks läks, polnud kedagi abiks,“ meenutab Erm. „Nii ma istusin suvi läbi, trükkisin kirjutusmasinaga ja ühendust pidasin teleksiga. Polnud korraldamiskogemusi. Paar esimest aastat võttis Eesti Kontsert hotellid ning rongi- ja lennupiletid enda peale. Ühel ööl aga öeldi mulle: raha on otsas; kirjuta esinejatele garantiikiri, et maksad hiljem! Kuigi ma ei teadnud, mis on garantiikiri, sai see kirjutatud, ja hiljem esinejatele makstud ka. Festival toimus ettenähtud ajal. Esines üle 50 ansambli meilt ja veel 14 riigist.“
Aastast 2006 on Eesti Jazzliit European Jazz Network’i liige. Praeguseks on tegemist Euroopa mastaabis maineka festivaliga „Jazzkaar“, mida peetakse tänapäeva Eesti muusikaelu visiitkaardiks. Alates 2016. aastast on juhatuse esinaine Laura Põldvere ning lisaks kuuluvad juhatusse Ivi Rausi-Haavasalu, Peedu Kass, Jaak Sooäär, Tanel Ruben, Tõnis Tüür, Mairo Marjamaa.
Jaak Sooäär on iseloomustanud: „Anne on visa ja järjekindel; see on teda edasi aidanud. Ta on uudishimulik ning reisib palju, mis on vajalik, et leida uusi esinejaid ja need Eestisse tuua. Kui 1990. aastate algus oli ebakindel, siis praeguseks on läinud palju rahulikumaks, mistõttu Anne saab „Jazzkaare“ korraldamist ka rohkem nautida. Algusajal oli see suhteliselt suur hullumeelsus; suurtest festivalidest on „Jazzkaar“ ju pea ainukesena nendest aegadest välja tulnud.“
Viis aastat tagasi kinkis ERR-i juhatus Vikerraadios „Õhtujazzi“ saadet toimetavale toonasele juubilarile jalgratta. „Ma ei ole just päris jalgrattainimene, aga tore oli siiski omada vähemalt ühte sõiduriista, millega pääseb pisut kiiremini edasi. Autot mul ju pole,“ selgitas Anne kingi väärtust.
Anne retsept enda toonuses hoidmiseks on üsna lihtne. „Ärkan tavaliselt mõni minut enne seitset. Joon päeva alustuseks paar kruusi sidrunivett. Siis teen pool tunnikest joogaharjutusi ja keeran raadio lahti,“ kirjeldab ta harjumuspäraseid hommikuid. „Siis on aeg süüa väike hommikupuder mustikate ja maasikatega, moosi- ja meelusikatäiest ka ära ei ütle – ilmselt olen paras maiasmokk.“
2006. aastast on Anne Erm Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeni laureaat. Tähelepanu: selle ordeniga kaasneb rüütliseisus! Autasu on selle eest, et pühendas ühe oma esimestest raadiosaadetest Edith Piafile ja et Ermi eestvõttel said teoks prantsuse muusika, eelkõige laulude lindistused eesti lauljate ning Eesti Raadio orkestri esituses. Muusikasaadete kultuuri edendamise eest sai 1997. aastal Kuldmikrofoni. 2001. aastal anti talleTallinna teenetemärk ja 2002. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Neitsi tähtkuju on suve viimane märk, mis teeb sümboolselt kokkuvõtteid, korrastab, toob saadud kogemustest välja olulise. Neitsi on analüütiline, kriitiline, ülimalt ratsionaalne ja süstemaatiline, oskab keskenduda detailidele. Ta on töökas ja kannatlik ning tema põhivajadus on olla kasulik.
Anne Erm ütlebki, et Neitsi tähtkujus sündinuna ei ole ta laulja- ega heliloojatüüp, pigem teoreetikutüüpi kriitiline ja kohusetundlik.
Eesti džässiema Anne Erm on väljapaistev põlvkondade vahelise kultuurisilla ehitaja. Jätkuvat vaimusära!
Tõnu Virve