Nädala juubilar Aleksandr Goloborodko 80

Möödunud sajandi alguspoolel sünnitasid vene avangardistid revolutsioonilise filmikunsti maailma, mida on edasi arendatud USA-s ja Euroopas. Eesti filmi vundament baseerub ajaloost tulenevalt vene filmikoolil, mis on arenenud karismaatiliste loominguliste suurkujude kaudu. Üks neist on tänane juubilar Aleksandr Goloborodko, kes eestlastele tuntud eelkõige Gabrieli osatäitjana kultusfilmis „Viimne reliikvia“.

Aleksandr Goloborodko sündis Dniprodzeržõnskis 28. septembril 1938. Tema isa oli elektrik ja vabal ajal juhtis amatöörteatrit. Aga pojast arenes rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud filminäitleja. Aleksandri suursugune kuju ja välimus on olnud ka Eesti kultuurieliidi jaoks tähtis. Mäletan enda teatrikunstnikuna tegutsemise aegadest, et noor Aleksandr oli kuldsetel kuuekümnendatel ja uuendustegusatel seitsmekümnendatel paljudele Laia tänava avangardteatri noornäitlejaile eeskujuks.

1960. aastal lõpetas tumedate, energiatkiirgavate silmadega ukraina juurtega noormees Kiievis Ivan Karpovitš Karpenko-Karõi nimelise rahvusliku teatri-, kino- ja televisiooniinstituudi. Krimmi poolsaarel asuva Simferopoli linna Gorki-nimeline vene draamateater sai verinoore näitleja esimeseks töökohaks. Kümme aastat hiljem jõudis ta Ukraina pealinna Kiievisse – Lesja Ukrainka nim. teatrisse, kus arenes üleriigiliselt tunnustatud teatri- ja filminäitlejaks.

Kõigi andekate ja edasipürgivate näitlejate peasihiks oli toona muidugi impeeriumi pealinn Moskva, kus andsid tooni nostalgilise tsaariaja süvakultuuripärandiga pühad teatrid. 1976. aastal saigi  Aleksandrist Venemaa vanima teatriinstitutsiooni – Moskva Väikese Teatri näitleja. On põnev teada, et 2006. aasta novembri algul, selle teatri 250. aasta juubeli pidustustel osalesid mitmed Euroopa teatrid, näiteks Piccolo teater Milanost ja Thalia teater Hamburgist. Valitute seas oli ka Eesti Draamateater Andrus Kivirähki näidendiga “Eesti matus“.

Alates 1985. aastast on Aleksandr Goloborodko Moskva akadeemilise Mossoveti nim. Teatri näitleja. Mossoveti teater on hästi tuntud ka tänastele tallinlastele paljude selliste külalisetenduste kaudu nagu „Rooma komöödia“ või tänavu veebruaris etendunud „Kirsiaiaga“.

Kuidas see ukraina juurtega mees suutis meie rahva mällu nii suure jälje jätta? Alates 1967. aastast on Aleksandr Goloborodko mänginud ligi 80 filmis. Oma sugestiivse ekraanikarmaga muutus ta mitmele põlvkonnale filmiikooniks. Teemegi rännaku karismaatilise filminäitleja põnevamatesse rollidesse.

Oma karjääri alguses mängis Goloborodko 1969. aastal „Tallinnfilmis“ valminud „Viimses reliikvias“ vaba meest Gabrieli. Arvo Valtoni kirjutatud stsenaariumi aluseks on Eduard Bornhöhe 1893. aastal ilmunud ajaloohõnguline seiklusromaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“. Filmi kirjanduslik toimetaja oli kirjanik, hiljem Eesti Vabariigi president Lennart Meri. Hoogsad lauluviisid komponeerisid Paul-Eerik Rummo sõnadele Uno ja Tõnu Naissoo. Eestikeelses variandis esitab laule Peeter Tooma ja venekeelses Georg Ots.

Operaatoritöö tegi Jüri Garšnek ja kunstnik-lavastaja oli Rein Raamat. Gabrieli kehastava Goloborodko leidiski Rein Raamat Krimmist Simferoopoli teatrist. Aleksandr Goloborodko oli meistersportlane vehklemises ja I järgu sambomaadleja.

Lavastajal Grigori Kromanovil oli andekate näitlejate valikul rollidesse üleliidulist haaret. Rahvusvahelisi näitlejaid dubleeriti eesti keelde: Gabriel – ukrainlane Aleksandr Goloborodko (hääl Mati Kloorenilt), Agnes – lätlanna Ingrida Andrina (hääl Mare Garšnekilt), Siim – lätlane Uldis Vazdiks (hääl Aksel Oravalt), Abtiss – lätlanna Elza Radzina (hääl Aino Talvilt), vend Johannes – venelane Rolan Bõkov (hääl Jüri Järvetilt), Ivo Schenkenberg – alustas leedulane Juozas Budraitis, kes aga filmivõtetel kukkus hobuse seljast ning vigastas vaagnaluud; teda asendas ja mängis lõpuni Peeter Jakobi (hääl Olev Eskolalt).

Filmi tegemisel oli mitmeid huvitavaid juhtumisi. Näiteks kui Gabriel seoti Emalätte juures puu külge kinni, jooksis võtteplatsile Eve Kivi, kes mängis filmis nunna, ja teatas, et Gabriel sai isaks! Kodus sündis tütar, kes sai nimeks Oksana, kellest tuli hiljem näitleja ja kelle tütar on Goloborodko tänaseks teinud vanaisaks. Aleksandr Goloborodko  on abielus filminäitleja Svitlana Shershnovaga.

„Viimsel reliikvial“ oli 45 miljonit vaatajat. Filmi valmimise järel hakati tootma Gabrieli- ja Agnese-nimelist likööri. Tavaliselt kallati Agnest alla ja Gabrieli peale ning seda segu kutsuti „sexkokteiliks“.

Viimases, 2015. aastal valminud režissöör Vadim Ostrovski müstika- ja draamafilmis „Juna“ on peamiseks kangelaseks tervendaja Juna. Ta oli kuulus oma altkäemaksu, siiruse ja tohutu enesevabadusega, pühendumisega kõigesse, mida ta iganes ka tegi. Raske on leida teist inimest, kelle biograafias on müüdid ja reaalsus seotud nii tihedalt kui temal. On legende, et Juna patsientideks olid Leonid Brežnev, paavst Johannes Paulus II, Robert de Niro, Andrei  Tarkovski ja Federico Fellini. Lisaks ravile prognoosis ta ka tulevikku: ükskord ennustaski nõid Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja katastroofi Tšernobõli tuumaelektrijaamas. 77-aastane Aleksandr Goloborodko kehastab filmis Leonid Brežnevit.

2012. aastal mängis tänane juubilar 13-osalises seriaalis „Maša seaduses“, kus juuksurina leiba teeniv, tsipa üle kolmekümnene juristiharidusega Maša otsustab avada kaubanduskeskuses oma juriidilise nõustamise büroo. Goloborodko mängib komöödias õigusteaduskonna juhatajat.

Tänase Eesti kultuurikontekstis on tähelepanuväärne, et aastal 2009 mängis 70-aastane Goloborodko lisaks teatrile kolmes mängufilmis ja kolmes pikas seriaalis ning 2008. aastal neljas filmis. Loovuse energia!

Aleksandr Goloborodko ja üks Stalini väeülemaid marssal Konstantin Rokossovski on vene filmikunstis sünonüümid. Goloborodko on esinenud Konstantin Rokossovski rollis Venemaa–Süüria koostööfilmis „Suur ülem Georgi Žukov“ (1995), „Sajandi tragöödia“ (1993), „Vasturünnak“ ja „Lahing Moskva all“ (1985) ning NSVL, USA, SDV ja Tšehhoslovakkia koostööfilmis „Stalingrad“ (1989). Vähestel maailma filminäitlejatel on õnnestunud filmist filmi, pika aja jooksul oma suurrolli detailideni lihvida. Reaalse kangelase ja filmitegelase piirid ähmastuvad –  niivõrd põhjalikult on Goloborodko süvenenud aastate jooksul keerulise elukäigu ja vastuolulise inimese hingeellu.

Põnev roll on Goloborodkol Juri Kara eluloofilmis “Koroljov” (2007). See jutustab, millistes ebainimlikes tingimustes elas ja töötas algusjärgus üks esimesi kuulsaid kosmoseavaruste avastajaid Sergei Pavlovitš Koroljov. 1930. aastatel, raske stalinistliku režiimi ajal satub noor Nõukogude teadlane NKVD kätesse absoluutselt põhjendamatult ja naeruväärselt; tema tegevust peetakse kasutuks ja liiga raiskavaks.

Üleliidulise kuulsuse sai Aleksandr Goloborodko 1972. aastal lüürilise komöödiafilmiga armastusest, mis ei tunne takistusi. Režissöör Olgred Vorontsovi filmi “Tsirkus kustutab tuled“ aluseks oli Juri Miljutini samanimeline operett. Suvi Nõukogude Liidu lõunaosas: küpsed puuviljad, soojad ööd ja loomulikult armastus. Ühes mereäärses linnas on kaks tsirkusetruppi – üks Itaaliast, teine Moskvast. Muidugi mõlemad trupid kohtuvad teineteisega ja hakkavad suhtlema, kavatsedes  isegi välja tuua mitu ühisnumbrit. Nende ettevalmistamise ajal Itaalia akrobaat armub Nõukogude kunstnikku…

See ilus, särav, rõõmus film on väärt vaadata kogu perega internetis praegugi. Fantastiline muusika ja näitlejate geniaalne mäng pakub vaatamishuvi neilegi, kes pole kunagi pidanud ennast operetifänniks.

Armastatud vanameistri noorusaja filmiloo sirvimise soovitus oleks ühtlasi eestimaalaste õnnesoov menukale teatri- ja filminäitlejale, 80-aastasele juubilarile.

Tõnu Virve

2 kommentaari
  1. Ilusad laulus6nad on selles filmis:” P6gene vaba laps,vii peitu maailma vabadus…jne.
    Milleks selline mantra ?
    Vene ajal oli rahvas peaaegu vaba aga praegu on sunniorjus…
    Meil on pikk tee vabaduseni…
    Selleks tuleb palju teha…
    Esmalt tuleb paaki valada vett:
    “Eestis kulub igal aastal autokütusele umbes 10 miljardit eurot, mis teeb 7500 eurot iga inimese kohta (rinnalapsest raugani). „See raha läheb naftašeikide taskusse. Milleks me neile seda kümnist maksame, kui nutika planeerimise abil saaksime kõik oma sõidud tehtud kodumaal toodetud energiaga?” püstitab Jarmo Tuisk küsimuse. ”
    Auto paaki,bensiini ja diisli asemel,vala vett : http : / / m. stins. biz / auto/

  2. Vaagija 4 nädalat ago
    Reply

    Ilus film sai!

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.