Tänapäev ja tähtpäevad

Kõik inimesed on Eestis olulised ja vajalikud. Erivajadustega inimeste laulu- ja tantsupidu Viljandi lauluväljakul 25. augustil. Foto: ELMO RIIG/SCANPIX

Karl Lust, mõtleja

Saja aasta möödumine Vabadussõja algusest (28.11.1918) paneb küsima: mida me uue agressiooni, okupatsiooni või kriisi korral teeksime? Kas osa sõidab Venemaale odavat viina ostma ja kiidab sealset madalat tulumaksu? Kes on kaitsnud rahva, kes raha huve? Kust tuleb kurjus?

Ideaalide allakäik

Inimene on ühiskondlik olend ja saab inimeseks vaid kollektiivis. Külakogukonnast lahkumine ja linnastumine panid aluse massiühiskonnale, kus igaüks elab oma elu ega hooli teistest. Samal ajal peetakse end oma elu ja mõtete peremeheks.

J.-P. Sartre meenutas, et vabadus pole liberaalne võimalus teha, mis meeldib, vaid tahe teha seda, mida peab. Inimene vastutab mitte ainult enda, vaid ka teiste ja kogu maailma eest. Sartre’i tähetund saabus 1968. aastal, kui Pariisis võideldi inimnäolise kapitalismi eest ja Prahas inimnäolise sotsialismi eest. USA-s oli president L. B. Johnson vaesusele sõja kuulutanud ja ehitas Suurt Ühiskonda, mis hoolitseks iga inimese eest. Eestis innustasid rahvast ristiusust palju enam M. Gandhi üllad põhimõtted (e. k. „Maailm on väsinud vihkamast“, 1969) ja A. Schweitzeri „Aukartus elu ees“ (e. k. 1972) ning nende õilis eeskuju.

Kui aadetele lisandus realism, muutusid need väärtusteks, et neokonservatismi ajal manduda egoistlikeks huvideks. Nüüd kuulub 0,1%-le ligemale pool maailma rikkustest. Elu pidulauda mittemahtunutel tuleb valida halva ja veel halvema vahel.

Reformierakonna liidri ja ideoloogina ei suuda Kaja Kallas mõista, et Eesti jäämine peamiselt allhankemaaks, absurdini vohav bürokraatia ja 63. koht õnnetabelis on eeskätt Reformierakonna 17-aastase poliitika tagajärg. Uut kriisi Eesti nende võimu all vaevalt üle elab. Samal ajal toetavad seda erakonda stagnandid. Nagu Stalini ajal, nii ka nüüd, on süüdi inimene, mitte ühiskond või partei peajoon.

Kaugeltki mitte kõik ei ole vaesuses tundnud isegi oma kõrgemat „Mina“, kaotanud poole sajandi taguseid ideaale nagu ka 1988. aasta unistust luua rahvuse ja kultuuri säilimiseks hädavajalik heaoluühiskond. Toona nõudis see isegi eluga riskimist e passionaarsust (L. Gumiljovi mõistes).

Sotsialismi väsimine

Meie omariiklust asusid kaitsma vähesed, enamik algul deserteerus. Murrangu vastsündinud vabariigi arengusse tõi sotside lubadus jagada mõisad talupoegade vahel. Kuid Mart Laari parempoolsed reformid on sundinud maalt lahkuma vähemalt 300 000 inimest. Eestist on mujale läinud 200 000 siin sündinut. Kolmandikul rahvast pole nüüd enne palgapäeva raha; samas pooldab Reformierakond tarbimise maksustamist. Rahvastiku juurdekasv ei taga rahvuse säilimist ja 40 000 last kasvab puuduses. Eestis on EL-i üks suuremaid ebavõrdsusi, annetused aga maailmas ühed väiksemad. Stress, suhkur ja sõltuvusained viivad paljudelt tervise.

Kommunismi alternatiiviks Venemaal ja Hiinas oli sotsialism, mitte parempoolsus, mille vastu revolutsioone tehti. Saksamaal sai vasakpoolsuse alternatiiviks fašism. Eesti Vabariigi isamaaline kasvatus ja tõotus võidelda viimse veretilgani päädisid hääletu alistumisega ja lõpuks täieliku mugandumisega nõukogude võimu all. Gruusia (2008) ja Ukraina nõrkus sõjas Venemaaga ei seisne(nud) ainult ebavõrdses relvastuses, vaid nõrgas sotsiaalses sidususes ja rahvuslikus vihkamises. Solidaarset Soomet pole N. Liit enam vallutada soovinud.

Piibel näitab, et väga ebavõrdsel Iisraeli rahval polnud õigust ellu jääda, samal ajal kui Paabeli vangipõlves oma ülekohut mõistnud Juuda pääses.

Me ei tohiks unustada, et eesti kultuur ja rahvus sündisid tänu venelaste ja sakslaste vastandumisele ning praeguseks oleme juba õigeusklik maa. Ida kristlust esindavad setod, Kihnu kultuur ja Arvo Pärt. Põhiosa tekkivast professionaalsest kõrgkultuurist ja rahvuse poliitilise taseme saavutasime Vene võimu all. Nõukogude ajast pärinevad hea haridus, semiootika ja luminestsentsi uurimine. Europarlament nõudis Eesti omariikluse taastamist paljuski tänu Andrei Sahharovi (1921–1989) allkirjale Balti apellil. Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) arusaamad pärinesid Arnold Susilt (1896–1968), kelle kodus Vasulas valmis Nobeli preemiaga pärjatud „Gulagi arhipelaag“.

Kurjuse kestmine

Suutmatus tagada õiglust ja eluks vajalikke tingimusi kõigile on tsivilisatsiooni ajaloos olnud pigem võitluseks surma kui elu peale. Probleemides riik otsib abi sõjast. Ameerika president Dwight Eisenhower hoiatas sõjatööstusliku kompleksi raha- ja võimuiha eest. 19. sajandil usu asemele tõusnud natsionalism põhjustas 1848. aastal veriseid kodusõdu üle Mandri-Euroopa. Vaimulik ja majandusteoreetik Thomas Robert Malthus (1766-1834) oli kiitnud sõdu ja epideemiaid ülerahvastatuse piirajana ning pidanud vaeste ja haigete kohuseks surra. Varem jutlustas katoliiklus vastupidist; hiljem hävitas kommunism rikkad ja andekad.

Vähekindlustatud surevad meil jõukamatest keskmiselt 14 aastat varem. Ravikindlustuseta 6%-l võib olla riivatud õigus elule. Kaja Kallasele on sotsiaalmaksu kättesaamine inimeste elust ja tervisest olulisem. Vaestel pole ka lapsi, ning Peeter Espak tahab neid sellegi eest maksustada. Reformierakonna idee loobuda toimivast ja väga kuluefektiivsest tervishoiusüsteemist, et rikaste huvides minna osaliselt üle eraravikindlustusele, vähendab rahvale arstiabi kättesaadavust veelgi ning tähendab solidaarsuse põhimõttest loobumist.

Kaja Kallasele vastukaaluks soovib Jüri Ratas anda tervishoiule puuduvad 230 miljonit. Eesti pension jätab 4/5 neist, kellele me võlgneme oma elu, vabaduse ja senise edu –  vaesusesse. Keskerakonna soovitud 100-euroline pensionitõus on samm inimlikkuse suunas. Kuna parempoolsed kardavad kõige enam maksusüsteemi normaliseerimist Lääne eeskujul, pole selge, kelle arvelt tulevad vahendid nende maksulubaduste, aga ka riigikaitse rahastamiseks.

Tuntuim loomapsühholoog Konrad Lorenz („Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu“ e. k. 2018) sedastas, et võitlus surma peale on loomariigis omane vaid inimestele ja rottidele. Meie geenides on liiga vähe agressiivsusevastaseid kaitsemehhanisme. Teiste eest läheb surma hooliva kogukonna liige. Kõige moraalitum on egoism.

2018. aastal on paslik meenutada ka rahvusvaheliste suhete aluseks oleva Vestfaali rahu sõlmimist 24.10.1648 ja saja aasta möödumist Esimese Maailmasõja lõpust 11.11.1918.

4 kommentaari
  1. Vello 1 aasta ago
    Reply

    Kui meie põhjanaabrid said oma kodusõjaga paari aastaga ühele poole ning ja edasi (olgu siis või näiteks Talvesõtta) mindi juba ühtse rahvana, siis meil kestab sisemine sissisõda juba sajandat aastat vahel rohkem vahel vähem lõkkele puhkedes ning olgu või eelpool olevate kommentaaride põhjal otsustades, lõppu pole veel kusagilt paistmas.

  2. Karlalt 1 aasta ago
    Reply

    küll õige küsimus, kuid hakkab võimalikke vastuseid otsima mujalt ja muudest tingimustest. Me peaks hoopis vaatama iseenda sisemusse, siis näeksime, kes on meil kes. Kes koputab, kes reedab muudviisi, kes läheb lollilt surma ja kes hakkab tasapisi uue peremehe heaolu õõnestama. Seda Karla millegipärast ei tee.
    Hoopis oma välismaiste ja meile võõrate näidete varal püüab poolvarjatult kiita iseennast ehk Jurka keskbandet. Kuidas too rahvalt raha varastab ja siis sotsialismi ehitades altkäemaksudeks laiali jagab.
    Karla, saan aru, et papp ja pugemine on sulle eluliselt tähtsad, kuid see pole ÕIGE eestlase tegu!

    • Mets 1 aasta ago

      Ja sina oled siis see ÕIGE? Ära aja naerma!

    • Eks 1 aasta ago

      lükka ümber, kui sa pole parteilane.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.