Nädala juubilar TOIVO MAKK 80

Pildil on Toivo Makk, MTÜ Roheline Rood juhatuse liige. Foto:LIIS TREIMANN/SCANPIX

Eesti Raadio „Päevakaja“ peatoimetaja, 1939. aasta 3. veebruaril sündinud Toivo Makk oli igahommikusel koosolekul Eesti Raadio direktori Ado Slutski kabinetis ja kuulas kurjustamist, mis oli tulnud „valgest majast“ (EKP Keskkomiteest). Kord oli toona selline, et direktor pidi kurjustamisele reageerima ja asjaosalised oma süüd tunnistama. Toivo vastaski: „Me teeme täna uue ja parema Päevakaja.” Raadio juht oli rahul – kriitikale sai reageeritud.

Need olid seitsmekümnendad, kui Tartust üle toodud spordireporter Toivo Makk juhtis „Päevakaja“ toimetust. See saade oli vastutuslikus mõttes võrdne igaõhtuse üleliidulise kohustusliku telesaatega „Vremja”. Oli aeg, kus „Päevakajasse” oli koondunud vaat et Eesti Raadio tugevaim reporterite koosseis.

Toivo, hingelt looduseinimene, oli õppinud bioloogiat. Toimetuse väljasõidud loodusesse olid peaaegu et regulaarsed ja alati toodi saateisse ka helilõike. „Päevakaja“ reporterid tegid kaastööd teistelegi toimetustele ja neile võis kindel olla. Hommik „Päevakajas“ algas „tööde” jagamisega peatoimetaja poolt ja päevatoimetaja asus õhtust saadet kokku panema. Reporterid aga läksid lugusid tegema. Kord nädalas sai igaüks olla õhtuse saate kokkupanija ja saatejuht otse-eetris. Lugude saabumisel need monteeriti n-ö eetripuhtaks helilindi lõikamise teel. Uudiseid nii Moskvast kui ka „meie vabariigist“ toimetas „Päevakaja“ naabertuba ja nendega puutus päevatoimetaja kokku vaid sisukorra kirjutamisel. Kuulanud üle helilindid ja kirjutanud paberile kogu saate teksti, tuli sellega minna GLAVLIT-i tuppa. See oli tollal eriline tsensuuriorgan, kes pidi valvama, et riiklikke ja sõjalisi saladusi ei satuks eetrisse.

Toivo Makk oli oma reporterid-toimetajad niivõrd välja koolitanud, et tsensor vaid küsis, mis on saates ja millest räägivad helilõigud. Saanud ammendava vastuse, löödi saatepea-lehele suur pitsatijäljend „Kõlblik eetrisse”. See oli muidugi suur usaldus riigis, kus saadete puhul noriti iga sõna, iga komagi kallal. Eksimuse korral oleks vastutanud kõigepealt peatoimetaja ja otsene süüdlane võinuks saada mingiks ajaks eetrikeelu. Usalduslik vahekord kehtis vaid „Päevakaja“ suhtes. Teised toimetused ja eriti noortesaadete tegijad pidid kõik oma helilindid tsensorile eelnevaks kuulamiseks esitama ning otse-eetrisse neid ei lubatudki.

Toivo Makk oli loomulikult NLKP liige; teisiti poleks saanud olla sellisel vastutaval ametikohal. Hinges ta eriti partei ülekiitmist ei kannatanud. Mäletan, et kord panin saateteksti liiga „punaseks”, aga Toivo ütles lihtsalt, et ma „võtku tagasi“ ja avaldagu vaid TASS-i (tollane üleliiduline infoagentuur) seisukoht.

Õhkkond „Päevakaja“ toimetuses oli igati sõbralik ja tegelikku poliitilist ”teadlikkust” andsid eravestlused poliitkommentaatoritega, kes rääkisid asjast nii, nagu see tegelikult oli. Nemad allusid poliitilisele eritoimetusele, kuid ka igasse „Päevakajasse“ tuli neilt päevakommentaar. See toimetus Eesti Raadios oli üks huvitav monstrum, kus igal õhtul lindistati Ameerika Häält ja salvestatu viidi hommikul Pagari tänavasse, KGB majja, kust saadi suunised vastupropaganda tegemiseks. Poliitkommentaatorid, nende eesotsas Vambola Põder ja Simon Joffe, olid laia silmaringiga ja oskasid kokku panna mitte kedagi eriti solvavad sõnavõtud.

Toivo Maki juhtida oli ka „Päevakaja“ nn satelliit – keskpäevane „Vikerkaja”, mis oli pisut leebem uudiste-reportaažide kokkuvõte. Igas saates sisaldus kolm laulu, mida toimetaja tohtis ise valida. Välismaiste laulude puhul pidi olema mingi põhjendus; näiteks on see laulja esinenud vabadusvõitlejaile, või midagi veel absurdsemat, on näiteks mustanahaline. Sotsialismimaade muusikat võis aga vabalt kasutada.

See oli Eesti Raadios aeg, mil hinnati ehedat reportaaži. Selles olid kõik „Päevakaja“ tegijad kõvad meistrid. Toivo ise oskas oma lugudes lisaks sündmusele hiilgavalt edasi anda kõike seda, mis kaasnes käsitletava teemaga.

Meenub esimene lõhkamine Lasnamäe hoonestamise alustamiseks. Elektriliinide mastid lebasid juba maas, lennuklubi lennukid olid veel Kuusikule ära viimata. Nagu siis oli kombeks, tuli esimese maja vundamendisüvend õhkida ettenähtud ajal. See oli suursündmus! Tallinna Majaehituskombinaat juba ootas võimalust asuda monteeritavate elamute „klotse” kokku laduma. Nii see tollane linnak valmis klopsiti. Lõhkamise kellaaeg oli kokku lepitud, ja kui Lasnamäel kõmakas ära käis, tegi Toivo väikese pausi, et kirjeldada vaimusilmas kogu tulevast ehitust. Nii hakkaski Õismäe ja Mustamäe kõrvale kerkima uus linnaosa.

Valimiste ajal käisime varahommikuti valimisjaoskondi avamas. Kell kuus pidi rahvas hakkama oma „kodanikukohust” täitma. Selge oli, et toimus üheainsa kandidaadi „hääletamine”. Aga sellegi protsessi edasiandmises valdas Toivo lausa meistriklassi. Ta oskas kogu juttu juhtida nii, et kommunismiehitamise-teema viisakalt kõrvale jäi. Partei keskmaja aga oli tehtuga rahul ja saade sai ilusasti varahommikul eetrisse antud.

Meenub üks loodusretk Kullamaa jahimajandisse, mis oli tollal parteimeeste lemmikkoht. Korraldati ajujaht: esimene ja teine aju olid tühjad, kolmas andis ühe kärssnina. Meie olime muidugi ajajad-kolistajad. Pärast saunas rääkis Kullamaa metsaülem Karl Pärn, rahvakeeli Pärna Karla, kuidas EKP KK esimene sekretär Johannes Käbin pakkus jahimajandi saunas Moskva kõrgele parteituusale enda asemele Vaino Väljast. Vastus oli olnud jäik: meil on oma kandidaat (у нас свой кандидат). Nii pandigi EKP etteotsa raudteelane Karl Vaino, kes eesti keelt eriti ei osanud.

Toivo Makk oli hea pereisa. Ise ta küll armastas mainida, et tema „pesapunumine“ jäi hilja peale, aga meenub väljasõit Nelijärvele suusatama. Lapsed tagaistmel, suusad piki salongi, ja ei mingit virisemist, kuigi „Moskvitšis“ oli küll kitsas. Nelijärvel jõudis ta suusklemise kõrvalt ära rääkida kogu piirkonna loodusloo, mis oli nii lastele kui minulegi väga huvitav. Selline jutuvestja oli Toivo. Looduseinimesena oli ta hinnatud organisaator ja reporter iga-aastastel Viljandi järve mängudel. Meenuvad tema laulupeo-ülekanded ja suured saatesarjad, kasvõi „Jo-Te”-tervisejooksukursus, mis elavat vastukaja leidis. Tal jätkus kõikjale nii ideid kui ka energiat.

Toivo oli kui loodud otsesaate-reporter. Ta tundis end rahva hulgas hästi ja vabalt, kuid n-ö mütsiga lööma ei läinud iial, vaid tegi tõsist tööd – valmistus ühtmoodi põhjalikult nii tunde kestvaks otseülekandeks kui ka mõneminutiseks lõiguks „Päevakaja” jaoks.

Talle oli looduse poolt antud eriline hääl, sest nn raadiohäält peab kuulaja ju uskuma ja usaldama. Sel puhul üks kurb meenutus: Raadioteatris toimus autoõnnetuses hukkunud kauaaegse reporteri Juhan Virkuse matusetalitus. Sarga ette astus Toivo Makk: „Kuidagi vaikseks on nüüd jäänud… Ei kõla enam sinu reibas hääl…“ Kuulajate näod kattusid pisaratega. Nii lihtsalt ja kaunilt saatis ta kolleegi viimsele teekonnale.

Viimane raadio-teemaline kohtumine Toivoga oli „Stereopühapäeva“ salvestusel, kui aitasin teda Kuusikul purilennuki kabiini, et sealt ülevalt saaks hommikusaadet alustada. Ega spordilennunduses „reisijaid” eriti üles tõsta ei lubatud, aga juhtkonnale sai selgitatud raadio tähtsust noorte kasvatamisel, ja teoks see reportaaž siiski sai.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis leidub 430 Toivo Makiga seotud saatelõiku perioodist 1960–2005.

Pärast Eesti Vabariigi taassündi hakati Eesti Raadios „otsi kokku tõmbama“ – paljud saated võeti kavast maha. See vähendas Toivo Maki töökoormust: raadiod läksid rohkem üle saatejuhtide omavahelisele lobisemisele; reportaaže enam ei tehtud, need asendati telefoniintervjuudega. Raadiomajas olid omad ”koondajad”, kes aga varsti ise ametist vabaks lasti.

Toivo Makk keskendus teisele tööle – MTÜ-s „Hoia Eesti merd” (HEM), mille tegevjuht, vanematekogu liige ta oli. Ta kutsus ikka Piritale külla, aga kahjuks jäigi mul minemata … Kaunis raadiohääl vaikis igaveseks 17. juulil 2009.

[Vikipeedia: 9. mail 1993 asutatud HEM-i peaülesandeks sai kaitsta Eesti merd, saari, rannaalasid ja siseveekogusid ning tagada nende looduslik tasakaal ja omanäolisus. Organisatsiooni esimees 1993—2002 oli Arnold Rüütel.]

Aivo Oina

 

13 kommentaari
  1. soovitusena 8 kuud ago
    Reply

    Ajaleht võiks rohkem kirjutadagi inimestest, kes on meile eeskujuks.
    Eeskujuks olnud möödanikus ja tänapäeval samuti.
    See oleks poliitiliselt innustav ja kutsuks valima.

  2. kuhu meri kadus? 8 kuud ago
    Reply

    Huvitav, miks kadus ära too HEM?
    Kas nüüd pole vaja enam hoida?
    Vähemalt klaasikilde toona rehitseti välja rannaliivast.

  3. saaks rohkem teada 8 kuud ago
    Reply

    Sellest Pärnakarlast tahaks ka rohkem teada. Millised parteituusad mida seal veel rääkisid? Külamehed teavad, et Artur Vaderile pandi kalad õnge otsa!?
    Kas ka põdrad seoti puu külge kinni?

  4. raadio oli lähedane 8 kuud ago
    Reply

    Televisioon ei pääsenud paljudesse kohtadesse ligi oma kohmakate masinatega.
    Raadio oli mobiilsem. Raadiot kuulati kõikjal. Olid Põllusaated, olid Kesköösaated.
    Oli palju häid reportereid.
    Üks neist Toivo Makk.

  5. Väärikas meenutus 8 kuud ago
    Reply

    Palju häid inimesi on lahkunud. Paljusid neist ei mäletata enam. Peale kasvav ühiskond on vaid enesekeskne ja austab oma hetketõusikuid.
    Huvitav, kas neist sadadest eraraadiote lobisejaist kedagi ka keegi mäletab?
    Oleme muutunud kalkideks ja hingelt jäisteks.
    Meil on vaja vaid raha, noort naist ja ikka uut autot ka.
    Toivo elas oma elu teises, terves ühiskonnas.
    Andis ise palju teistele.

    • on hopide-hipide aeg 8 kuud ago

      Tänased kargajad ei peagi meelde jääma.
      Nemad on ajutised.
      Igavik neid ei tunne.

    • polegi tähtis 8 kuud ago

      Nüüd rohkem kõikjal internetiraadiod ja elu kolinud mobladesse.
      Keegi ei tunne kedagi.
      Saaks vaid laikida.

  6. võrtsjärve mängud 8 kuud ago
    Reply

    Need ei toimunud kunagi ilma orgkomitee liikme Toivo Makita.
    Oli lahe mees.

  7. ilus mälestus 8 kuud ago
    Reply

    Olen selle ajastu inimene, kui raadio oli televiisorist vaat, et tähtsam.
    Mäletan Toivot, mäletan palju teisi nimesid.
    Oli huvitav aeg raadios. Ja polnud ka sellist laia valikut, nagu nüüd.

    • paneb imestama 8 kuud ago

      Nii palju saateid on digitaliseeritud Eesti Raadio arhiivis!

    • raadios olid ilusad hääled 8 kuud ago

      Tänapäeval on ikka jubeda hääle ja diktsiooniga lobisejad. Telkus räägivad vene aktsendiga vaevu sõnu väänavad tüübid. Eesti keele puhtust pole ollagi.
      Mis on juhtunud?

    • Tegu 8 kuud ago

      on meie kliki tüüpilise vaimse mandumisega. Räägitakse, et kõik on avaba aga teisalt tsenseeritakse ja nöögitakse et vähe pole. Ning on suur vahe, kui tsensuuril on eesnimi ja perekonnanimi ja kui selleks on töökoht ja rahakott.

  8. läksin arhiivi 8 kuud ago
    Reply

    Tõesti palju huvitavaid saateid on talletatud.
    Hääl on ilus ja selge.
    Täna enam nii pikki saateid pole.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.