Malle Pärn: Sellel imeilusal maal, selles imeilusas keeles

Vabakutseline näitleja Malle Pärn. FOTO: MARIANNE LOORENTS/SCANPIX

Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluv kultuuri- ja ühiskonnategelane Malle Pärn analüüsis usutluses Kesknädalale praegust ja tulevast poliitilist olukorda Eestis nii teatrikunsti kui ka Piibli vaatevinklist. Malle Pärn ütles välja arvamuse nii oma koduerakonna kui ka praeguse ja potentsiaalse järgmise peaministripartei Keskerakonna kohta. Ta tõstis esile ka eestlaste rahumeelsust ja tolerantsust, suurimaks vihakõneks nimetas aga laimu.

Olete erialalt näitleja ja teoloog. Kuidas nende valdkondade positsioonilt vaatate seda, mis toimub praeguses Eesti ühiskonnaelus? Kas meenub näiteks mõni näidend, teatriroll või religiooniga seotud õpetus?

Asendasin mitmel pühapäeval Avinurme kirikus ETV Pealtnägija julma laimu tõttu haigestunud õpetajat. Üle-eelmise pühapäeva jutluse keskseks teemaks oli Jeesuse lause: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja koda langeb koja peale.” Või selline mõte, et kurnate sääsed oma joogi seest välja, aga kaamelid neelate alla. See tähendab: väikesed asjad puhute suureks, aga suurtele ei pööra tähelepanu. Piiblist võib väga palju analoogiaid leida. Prohvetite hoiatusi, Jeesuse etteheiteid variseridele. Sellest saaks pikalt rääkida. “Silmad neil on, aga nad ei näe, kõrvad neil on, aga nad ei kuule!”

Teatrist tuleb meelde Shakespeare’i komöödia pealkiri “Palju kära eimillestki”. Poliitiline hüsteeria on lausa haripunkti tõusnud, iga tilluke kivike paneb suure laviini veerema. Tahaks öelda nagu Urmas Reinsalu ütles: „Lõpetage see kanakarja-kambakas!“ Laske demokraatlikult valitud Riigikogu liikmetel rahulikult oma tööd teha! Ootame ära, kuni hoone valmis on, siis hakkame arvustama. Ei saa avalikult kuulutada suurt osa rahvast paariateks, kui nad ei ole mingit kuritegu sooritanud.

Mida tooksite esile teie koduerakonna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna arengust selle algusest kui praeguseni. Kuipalju on selles protsessis ootuspärast, kui palju üllatusi?

EKRE tõi uued tuuled Toompeale. Räägitakse tõtt olulistest asjadest, mitte poliitkorrektset udu. EKRE juhtide kõnesid ja esinemisi on alati hea kuulata. Rahvas on hakanud tunduvalt rohkem poliitika vastu huvi tundma. Vaadatakse teleülekandeid Riigikogu saalist, mida kunagi varem ei vaadatud.

Viimaste aastatega on juurde tulnud palju tarku ja tublisid inimesi. See on suur julgustükk: liituda erakonnaga, mis on pidevalt meedia löögi ja laimu all. Meedia püüab EKRE-st maalida mingit kurjuse kehastust. Ent liigne mahategemine mõjub sageli vastupidiselt. Rahvas järeldab sellest, et tegemist peab olema ühe kange ja õige erakonnaga, keda senised võimutegelased isiklikel põhjustel kardavad. Ilmselt see nii ongi.

Senine peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas on enne valimisi EKRE suhtes olnud võrdlemisi kriitiline. Nüüd on aga juba üle kahe nädala peetud koalitsiooniläbirääkimisi, kus kolmandaks osapooleks on  Isamaa. Kuidas teie arvates selline olukord välja kujunes?  Kas tingis seda hetkesituatsioon või on põhjused sügavamad?

Poliitikas tehakse malekäike, mille taha me enamasti näha ei oska. Ehk on see tõesti meie ajaloo parim koalitsioonivariant? Sotsid ja reformierakondlased näitavad järjest rohkem, et nad rahvast ei hooli. Õhutavad lahkhelisid ja laimavad Eestit välismaal.

Millised on üldse teie kui elukogenud naise mõtted Keskerakonna minevikust, olevikust ja tulevikust?

Keskerakonnal on olnud palju häid mõtteid. Valitsuses olles aga miskipärast ei tehtud seda, mida siiani oli rahvale lubatud. Sellest see vastasseis EKRE-ga ju sündiski; opositsioonis olles tegid nad kenasti koostööd. Nüüd on Keskerakonnal partneriteks kaks konservatiivi, ehk see aitab neil oma põhimõtete juurde tagasi pöörduda. Brüsseli ja meie liberaalide surve on muidugi tohutu. Jüri Ratas on tõeline kangelane, kui ta sellest hüsteerilisest sõjast suudab võitjana välja tulla.

Tahaks, et sõnad ja teod rohkem kokku läheksid. “Õiglane riik kõigile!” on ju imeline loosung – kui sellest lähtutakse, siis on kõik hästi. Kui selle varjus Eestit aina rohkem Brüsselile allutatakse, siis on pahasti.

Mis on teie arvates Keskerakonna, EKRE ja Isamaa ühisosa?

Kõikide erakondade ühisosaks peaks olema Eesti elu korraldamine nii, et ühiskond hakkaks ise orgaaniliselt toimima, et tõesti ei olekski eriti vaja nii-öelda ülevaltpoolt vahele segada. Poliitik peab arvestama oma rahva üldise hüvega, mitte mingite väljamõeldud või välismaalt imporditud moodsate narratiividega. Ma ei saa üldse aru, miks meie poliitikud omavahel kaklevad. Eesmärk peaks ju olema kõigil sama: eesti rahva alleshoidmine. Või ei ole?

Eestlasi on korduvalt sõimatud natsideks ja fašistideks. Nii öeldi näiteks Nõukogude armees eesti ajateenijate kohta. Nüüd on selliste tiitlitega tembeldatud ka EKRE juhte Mart Helmet ja Martin Helmet, aga ka Jüri Ratast, kes EKRE-ga peab koalitsiooniläbirääkimisi. Kuidas sellist sildistamist kommenteerite?

See on kõige suurem lollus ja häbematus üldse! Pahatahtlik laim ja vale! Selle sildiga tahetakse inimesed vaikima sundida, endale allutada, maatasa teha, et nad ei hakkaks valitsevale ideoloogiale vastu. See on vaimne okupatsioon! Eestlane pole iial olnud ei nats ega fašist, ei rassist, võõravihkaja ega homofoob. Meile on oluline inimese käitumine, mitte nahavärv ega orientatsioon. Eestlane on väga rahumeelne ja väga tolerantne. Ja isegi liiga viisakas ja vaoshoitud. Me oleme nii väike riik ja nii väike rahvas, meid on aina rõhutud ja pekstud, me ei saa kohe kuidagi olla mingid teiste endale allutajad. Me teame, mida tähendab vaimne vägivald. Ja me püüame seda vältida. On väga kurb ja piinlik, et meie endi seas on nii palju neid šoviniste ja ksenofiile, kes laimavad oma kaasmaalasi. Ja kui need ennast kaitsma hakkavad, siis süüdistatakse neid vihakõnes. Absurd! Just laim on tegelikult see “vihakõne”, mida tuleks tõesti piirama hakata. Kriitika ei ole vihakõne!

Sageli on vastandatud Euroopas n-ö kurje rahvusriike nagu Ungari, Poola ja Tšehhi ning liberaalseid riike nagu näiteks Prantsusmaad. Kuivõrd on aga olemas vahepealseid variante ja kuivõrd need sobiksid Eestile?

Need määratlused on kahtlemata valed. Brüssel tahab, et me neid sellistena näeksime. Oma rahva kaitsmine ei ole kurjus; see ongi riigi peamine ülesanne. Tänapäeval on kõik -ismid pea peale pööratud. Paljud sõnad ja terminid on saanud uued tähendused. Kõige sallimatumad on praegu ju liberaalid, kes nime järgi peaksid austama isikuvabadusi.

Iga rahvas peab tohtima ise otsustada, kuidas ta oma riiki ehitab. Kellelgi pole õigust teisele rahvale mingit oma narratiivi peale suruda. Mäletate, kuidas meil Moskvast põllumajandust juhiti? Praegu toimub ju täpselt seesama, ainult palju julmemalt. „Ela omal maal ja pea käske, siis on su elu õnnelik,“ ütleb Looja Piiblis. Igaüks peab harima oma aeda. Ainult meie ise teame, mis meile hea ja õige on. Me ei tohi oma rahvast sundida elama mingite võõramaiste reeglite järgi. Palmid ei kasva meie kliimas.

Demokraatia ei tohiks olla võitlus võimu pärast, vaid kõikide ühiskonnaliikmete parimate omaduste ärakasutamine ühiste eesmärkide saavutamisel. Üheskoos, ilma kaklemiseta, ilma halvustamiseta, liikumine ühiste eesmärkide poole, kus igaüks annab ühistegevuse heaks oma anded, tarkuse, hoolivuse, kaastunde, ja kõik muud head inimlikud omadused.

Kuidas on teie arvates Eestis olukord poliitilise kultuuriga ja kultuuriga üldse?

See “poliitiline kultuur” on jälle üks väljamõeldud demagoogiatermin. Sellega tahetakse suukorvistada opositsiooni. Poliitikas tuleks vältida liigset emotsionaalsust, hüsteeriat. Poliitik peab suutma taluda ja mõista kriitikat. Ka opositsiooni halvustamine võimu poolt on riigimehele sobimatu käitumine.

Kultuur on allakäigutrepil. Nii käitumises kui ka kunstis. Meil on väga palju andekaid ja tublisid inimesi. Tõeline kunst on olemas, see ei kao kuhugi, aga seda on üsna raske tühja lärmi alt üles leida. Ka meedia kuulub kultuuri alla. Arukas rahvas esitab oma kultuuritegijatele kõrgeid nõudmisi. Sest nende tegevus mõjutab meie laste kasvatust, haridust, maailmavaadet, ellu ja inimestesse suhtumist. Tervet elu.

Millist muutust Eesti ühiskonnas kõige rohkem ootate?

Vaimse keskkonna tervenemist, hüsteeria vaibumist, vihase sõnasõja lõppemist. Tarkust. Harmooniat. Haritud inimesed peaksid saama omavahel rahulikult ja viisakalt arutada ning üheskoos lahendada kõiki elus ette tulevaid probleeme. Ootan, et inimesed hakkaksid kuulama tarku, mitte rumalaid. Olen veendunud, et lollus on inimese vaba valik. Tarkus ei ole ju kuskil peidus. Ta lihtsalt lükatakse kõrvale.

21. sajandi inimene on äärmiselt enesekeskne ja isekas. Igaüks nõuab, et terve maailm oleks tema nägu. Aga see pole ju võimalik. Usun, et selle aluseks on mingi alaväärsuskompleks. Inimesed ei austa ennast, sellepärast ei oska nad austada ka teisi. Natukegi teistsugust mõtet kohates tõmmatakse ennast kerra nagu siil ja hakatakse turtsuma. See näitab sisemist ebakindlust.

Kuidas mööduvad praegu teie argipäevad? Kas olete seotud mõne teatriprojektiga, osalete kogukonnaelus?

Ma elan maal, tegelen oma väikese majapidamisega, naudin vaikust ja looduse harmooniat. Vahepeal käin Tartus tütrepoegi hoidmas. Juhendan kodu lähedal näiteringi, ja hakkan peagi lavastama üht vahvat komöödiat Elva LendTeatris, kus ma ka eelmisel aastal ühe lavastuse tegin. See pakkus mulle palju rõõmu. Olen oma külaseltsi juhatuses, tegelen Kodukandi-liikumisega. Suure osa ajast istun aga arvuti taga ja kirjutan. Uku Masing on kenasti öelnud: “Mina ei kirjuta luuletusi, ma kirjutan üles selle, mis Jumal mulle kõrva sosistab.” Mõtted ei sünni ju ajukurdudest, neid läkitatakse meile kusagilt. Meie oleme vahendajad.

Püüan raamatuteks kokku panna oma kirjutisi, mida mul on vähemalt kümne raamatu jagu. Tahaksin, et Eesti oleks inimlik riik, kus kõigil ausatel ja töökatel inimestel oleks hea elada. Et meie lastel oleks rõõmus ja aktiivne lapsepõlv, et nad ei hävitaks oma vaimu virtuaalpõrgu sünges sügavikus ega liiga varajases täiskasvanute-mängimises, et nende lapselike tunnete puhtust ei rüvetataks, et nad kasvaksid tarkadeks ja vastutustundlikeks inimesteks. Et me ükskord ometi hakkaksime ise oma elu üles ehitama. Sellel imeilusal maal, selles imeilusas keeles.

Kesknädal

6 kommentaari
  1. eestlane 2 kuud ago
    Reply

    Pasa arvamus tundub täiesti reaalne, ainult et jääb üle oodata isamaareeturite samm. Aga kuna see partei on omandanud poliitlitsi maine, siis võib ta ennast neile”rahvuslikele jõududele” kaasa joosta. Kõik Moskvasse!

  2. ... 2 kuud ago
    Reply

    Eve jättis miskipärast mainimata reformierakonna reeturliku poliitika, millega viidi Eesti vaesuse poolest maailma mahajäänumate riikide nimekirja? Või kirjutab ta selle oti nime all?

  3. Eve 2 kuud ago
    Reply

    Väga hästi ja arukalt kirjutatud artikkel.Kõige tähtsam on meie inimeste inimväärse elu saavutamine, kõigisse meie maal elavatesse inimestesse ühesugune suhtumine. Brüssel ei tohiks kamandada teisi riike. Muidugi on kõige suuremad vihakõned mis on seotud laimuga ja eriti alatu laim toimub siis kui kedagi tahetakse teelt võimule kõrvaldada. Need on vihakõned ja alatud teod mis lasuvad reformistide hingel.

  4. Pask 2 kuud ago
    Reply

    Kuna isehakanud president sõidab peagi Moskvasse, siis küsiksin, millal on oodata sõprussidemetega keskerakonna ja sidemeid sõlmima hakkava EKRE ühisdessanti kremlisse nõuandeid saama?

    • Sinu 2 kuud ago

      mainitu näitab veelkord konservantide reetlikku palet.

  5. Ütlen 2 kuud ago
    Reply

    vaid Jurka suhtumise kohta konservantidesse niipalju, et palju rohkem on pugema hakanud Mardi bandiidid, Jurka on jäänud vaoshoituks. Oletan, et kuskil on Jurka Mardile selgeks teinud, millise piirini too võib minna. Mingit ühildumist või lõumumist Jurka ja Mardi vahel pole aga toimunud. Kui Jurka soovib rääkida, siis ta seda ka tohib, kui Mart tahab rääkida, siis parem kui ta ei räägiks. See on “sõbralike” suhete aluseks.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.