Eesti ja Vene presidentide kohtumiste tagamaadest

Toomas Alatalu, välispoliitikaekspert

Suurte ja väikeste suhetes on alati raske ette kujutada, et esimese sammu teeks suurem. Ajalugu meenutades tuleb siiski ette, et kui arvestada ka üleminekuperioodi taasiseseisvusele, siis on Venemaa juht ikkagi ühel korral tulnud kutse peale Eestimaale.

See leidis aset meile ja toonasele impeeriumile otsustaval hetkel. Mõistagi on jutt Venemaa NFSV Ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini tulekust Tallinna jaanuaris 1991 toetamaks Balti liiduvabariikide õigust ise otsustada oma saatuse üle. Vabaduse ja demokraatia nimel tegutsemise kõrval oli selle suurkäigu teoks saamises oma osa Jeltsini ja Eesti toonase riigipea, tiitli järgi Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe, Arnold Rüütli isiklikel suhetel. Kus kõik pani paika Rüütli ligiastumine ja toetussõnad Jeltsinile siis, kui Jeltsin Moskva linna juhtimisest eemaldatuna sai Mihhail Gorbatšovilt ja teistelt kriitikat parteikonverentsil.

Kild eelnenust sai toodud tõdemaks Rüütli haruldast külgetõmbevõimet ja autoriteeti, sest ka ainuke kord Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ametlike suhete ajaloos, mil suurema president tuli väiksema presidendi juurde, oli tulek tema juurde 20. jaanuaril 2005. Mis sest, et Venemaal ja Kremlis. Fakt on see, et Moskva ja kogu Venemaa patriarhi kabinetti, kus vestlesid Aleksius II ja talle külla saabunud Arnold Rüütel, astus ühel hetkel sisse president Vladimir Putin, et liituda vestlusega. Järgnes ka kolmiku ühislõuna. Kui lisada, et juunis 2003 Peterburis toimunud Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel vestlesid Rüütel ja Putin kolm korda kahe päeva jooksul ja kõnelesid ka septembris 2003 ÜRO peahoone kuluaarides, siis on Rüütel vaieldamatult Eesti meister Venemaa presidendiga kohtumise mõttes.

Mõistagi ei saanud need millegi muu raames toimunud kohtumised praktikas palju anda, kuid nendeks oldi ikkagi valmistutud, riikide juhid rääkisid reaalsetest asjadest ning kavandasid tulevikku. Peterburis näiteks oli juttu õigeusu kiriku staatusest Eestis, Moskvas aga oli kõne all piirilepingu sõlmimine, mida Putin oli nõus tegema ka varem, kui see sündis. Ainult et see eeldanuks Rüütli lubadust minna Moskvasse 9. mail, mida too aga ei andnud ja ei saanud ka Putinilt selget vastust ettepanekule MRP hukka mõista. Teatavasti loobus Rüütel kaks nädalat hiljem hoopiski Moskvasse minemast põhjustel, milliseid ta oli Putinile 20. jaanuaril selgitanud. Mööngem – niisugust käitumist on endale lubanud vaid vähesed väikesed ja see leidis respekteerimist (Moskvasse jätsid sõitmata veel Leedu ja Gruusia president ning USA president Bush väisas Riiat enne Moskvasse-minekut).

Samas peab nentima, et Eesti presidentide sõite kohtuma Venemaa kolleegiga on alati saatnud Eesti oma ajakirjanduse hädakisa ja õpetussõnad. Kohtumiste eel ja ajal, sest tagantjärgi on hakatud avaldama ka pehmemaid ümberkirjutusi. Kõik see algas president Lennart Meri ootamatu minekuga Moskvasse 1994. a. juulilepinguid alla kirjutama. Ootamatu sellepärast, et Mart Laari valitsus ja tolleaegne poisiklikku vaimu täis ajakirjandus leidsid, et seda peaks tegema peaminister; leping ja ettevalmistustööd aga olid pooleli, eesmärgid ja taktika vaid ühes suunas läbi mõeldud; puudus ka lepingu eestikeelne tekst jne. Ometi oli suure poliitika tegemises avanenud auk, ning juba aasta omapäitsi toimetanud Meri läks ja andis nõutud allkirja.

Keegi ei tea, kui palju keemiat nende närviliste tundide ajal tekkis kahe mehe vahel. Jeltsin igal juhul kuulutas, et „kaks tarka presidenti tegid ära selle, millega poliitikud ei saanud aastaid hakkama“. Eestis vallandunud pahandamise lainet teades on oluline lisada, et järgmise kohtumise terendudes valmistus Meri põhjalikult Jeltsini töötlemiseks ja piirilepingu saamiseks – mindi, vajalikud materjalid kaenlas! Kavandatu pidanuks saama teoks OSCE tippkohtumisel Lissabonis detsembris 1996, ent paraku tuli loodetud Jeltsini asemel sinna hoopis peaminister Tšernomõrdin.

Seda Meri tühilasku meenutades olgu lisatud, et Rüütelgi lootis kokku saada president Jeltsiniga. Veebruaris 1996 sõitis ta üle Moskva Marimaale ja Tatarstani, kus Rüütlit võeti vastu kui omaaegse „suveräänsuste paraadi“ algatajat.

Isamaa ja Meri toetajate leer taipasid kohe, et see sõit võib mõjutada sügisest presidendi valimiskampaaniat, ja vallandasid turmtule. Rüütlit ei jäetud rahule isegi Tallinna–Moskva rongis, ja ta istus enne Moskvat autosse, et vältida intrite „vastuvõttu“ seal. Raske öelda, millised olnuksid kohtumised Moskvas, kui poleks puhkenud tema ajakirjanduslik jälitamine välisriigis.

Teinegi episood Venemaalt, kus olin ise osaline. 1997. aastal loobus osa maameestest Rüütli toetamisest ja ta jäi ilma Riigikogu aseesimehe kohast. Augustis 1998 toimus Moskvas IPU konverents, kuhu Rüütel ei läinud. Mind aga paigutati Balti Assamblee asejuhina (juhiks oli ju Rüütel!) istuma üle ühe laua otse Jeltsini vastu. Me pilgud kohtusid õhtusöögi ajal korduvalt ja iga kord ma mõtlesin vaid üht – „Miks sa, Arnold, koju jäid?! See olnuks maailmatasemel kohtumine!“

President Toomas-Hendrik Ilves läks esimest korda Venemaale juunis 2008, kui Hantõ-Mansiiskis toimus soome-ugri rahvaste 5. maailmakongress. Seal oli tal jutuajamine Venemaa n.ö. vahepresidendi (2008 mai – 2012 mai) Dmitri Medvedeviga. Ilvesest kirjutati aga kõige enam ühenduses tema demonstratiivse lahkumisega saalist, kui Riigiduuma väliskomisjoni esimees Kossatšov hakkas kritiseerima Eesti võimude käitumist aprillis 2007 Tallinnas. Mais 2010 kuulus Ilves nende riigijuhtide hulka, keda Medvedev tervitas, ent kel tuli Võiduparaadi Punasel väljakul jälgida tribüünil koos Abhaasia ja Lõuna-Osseetia nukuvalitsuste juhtidega.

Nagu teada, tõid Ilvese aastakümneid jagatud hinnangud Venemaa poliitikale kaasa selle, et juulis 2018 arvas Venemaa välisministeerium Ilvese kui „ameerika politoloogi, Vaba Euroopa ajakirjaniku ja Eesti vabariigi presidendi 2006-16“ nende hulka, kes on Venemaal persona non grata. Formaalselt oli tegu vastukäiguga Eesti välisministeeriumi sammule Lääne–Venemaa viimaste aastate sanktsioonide–vastusanktsioonide poliitika raames, ent riigipead, ka endised, on neist nimistutest ikkagi välja jäänud. Sestap on tegu pretsedenditu sammuga Eesti suhtes.

Elu läheb edasi, ja oktoobrist 2016 on Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid. Kaks aastat varem algas rahvusvahelistes suhetes uus etapp seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas. NATO ja Euroopa Liidu riigid, samuti nende liitlased on selles pidanud ühist liini, ent mitte kõik Euroopa suurvõimud ei toeta juttu väärtustest oma majandus- ja kaubanduspoliitikaga, kus nende suhtlus Venemaaga hoopis laieneb. Kui aga juba suured vassivad, teevad julgemad väikesed sama järele – ka nii saab kokku võtta Soome ja Ungari juhtide viimase kümnendi aktiivsust ja ettevõtlikkust Venemaa suunal. Nüüd on õhus küsimus sellest, mida võib hakata tegema kolmas soome-ugri riik.

Eesti puhul ollakse alati kärme leidma paralleele Läti ja Leeduga. Sestap meenutaks, et Läti president (2007–2011) Valdis Zatlers tegi ametliku visiidi Venemaale (Moskva ja Peterburi) detsembris 2010. Selle visiidi ajal loodi isegi ajaloolaste ühiskomisjon, mille töö aga ei edene. Leedu president (1998–2003) Valdas Adamkus oli visiidil märtsis 2001. Lätis on täna ametis esimest ametiaega lõpetav president Raimonds Vejonis (2015–) ja Leedus kogu ametiaega (2009–2019) lõpetav Dalia Grybauskaite, ning kumbki neist pole Moskvasse jõudnud. Kaljulaid on aga end kahe aastaga kenasti kehtestanud, jäänud silma spordilembese naisjuhina, tõusnud tunnustatud arvamusliidriks rahvusvahelistel foorumitel, mis kokkuvõttes tagasid selle, et ta võis naaberriigi autoritaarsele ja kõiki üllatada armastavale juhile novembris paari lausega teada anda, et tuleb Moskvasse ja on valmis rääkima.

Kui peatselt toimuv avalikustus, läks Eesti meedias lahti juba klassikaks saanu uus vaatus – sõna võtsid endised ministrid ja isehakanud eksperdid, kes järjekordselt avastasid, et neid on kõrvale jäetud, ning kes kuulutasid peaaegu üksmeelselt presidendi välispoliitikas nõrgukeseks ja ruttasid talle oma abi pakkuma. Pean vajalikuks siinkohal tõdeda, et Eesti välispoliitika on kõik 28 aastat olnud pigem väikese, kui suure grupi inimeste monopol, ning vaid aastatel 2002–2005 oli analüüsi ja otsustusprotsessidesse olnud kaasatud kogu olemasolev asjatundjate kaader.

Hetkel elavad NATO ja Euroopa Liit üle järjekordset poliitika uuenemise faasi, tulenevalt USA uuest lähenemisest Hiinale ja Venemaale. Keskerakonna kui suurt osa kohapealset venekeelset elanikkonda esindava jõu tõus Eesti võimuparteiks 2016. aastal avardas selgelt vene keele kasutamist ja suhtlust Venemaaga, mis kohe tipneb üleilmse „Totaalse diktaadi“ peaüritusega Tallinnas. Äsjased Riigikogu valimised muutsid kardinaalselt senist parteimaastikku, ja seda enne Europarlamendi valimisi, mis samuti tõotavad suuri muutusi Euroopa Liidu tulevases poliitikas.

Eesti presidendi minek Moskvasse on seega astumine pinnale, mille kujunemine on alles algamas. Aga see polegi niisuguse sõidu puhul oluline. Peamine on, et suurriigi president leiab oma alamate probleemide ning Ukraina, Süüria, Liibüa, Venezuela kriiside lahendamise kõrvalt aega ajada juttu nutika väikeriigi naisjuhiga, kes parasjagu kehtestab end uuel poliitmaastikul. Kindel see, et Kersti Kaljulaidist saab teine eestlane, kellega Putin on pikalt asju arutanud – esimeseks on mõistagi Venemaa presidendi administratsiooni ülem Anton Vaino, kes tõusis sellesse ametisse augustis 2016 ehk 2 kuud enne Kaljulaidi valimist Eesti presidendiks.

Kahepoolseid probleeme, mida Kaljulaid ja Putin lühemalt või pikemalt puudutavad, on kümneid ja, otse öeldes, sõltub Putini tahtest see, kas mõne neist lahendamine ka käiku läheb. Just mõne, sest ega’s säärased kohtumised üldjuhul enamat anna. Miljoniline rahvas ootaks Moskvast mõistagi vaid julgustavaid sõnumeid ja head suhtumist meie Kersti jutusse koos kinnitusega, et kohtutakse veel.

11 kommentaari
  1. maali maalt 7 kuud ago
    Reply

    Lugesin, kuidas Venemaa meedia suhtus meie Presidenti. Meedia imestas, kuidas Putin oli meie riigi asjadega tuttav, luges peast kõiki numbreid. Piirileppe kohta ta ütles, et Eesti pool oli ju see, kes ei ratifitseerinud piiri, praegu on ainult eraldusjoon. Muidugi, EL sanktsioonide tõttu Venemaale, on Eesti kaotanud miljardeid eurosid. Venemaa turg läks meile kaduma ja siis avastasime, et muu maailma turud on meile suletud ja sinna sisse me ei pääse. Nüüd, kus me varsti kaotame Brüsseli dotatsioonid, on küsimus riigil elu ja surma peale. Kaljulaid valmistub selleks hetkeks ja käis nurumas turgu. Sama teed kavatsevad astuda ka teised Balti riigid. Aga, kas Venemaa andestab meile selle klähvimise ja nende piiri lähedal NATO sõjaväe mängud.

  2. maali maalt 7 kuud ago
    Reply

    Kummaline oli kuulda ETV-s A.Kanneli selgitusi, et Kaljulaid läheb Moskvasse rääkima Ukrainast, Krimmist, selgitama EL sanktsioone ja üldse seda kõike, millised väärtused meid seovad ELiiduga, sõda Süürias jne. Aga kas Eestist, kaubavahetusest Venemaaga (aga see pole ju lubatud vastavalt sanktsioonidele) tuleb ka juttu? Arvata võib, et Putinil on EL reeglid ja nende suhtumine Venemaasse ilma selletagi pealuu sees. Soome president Niinisto kohtub Putiniga paar korda aastas ja seal on üleval ainult Soomet puudutavad küsimused, s.t. ta lahendab 2 riigi vahelisi küsimusi. Kui Kaljulaid sõidab Moskvasse ainult, et lahendada EL küsimusi, siis seda teeb ju Juncer, kelle otsene kohustus on esindada ELiitu.

  3. Ott 7 kuud ago
    Reply

    Arvan et Putin ei puuduta seda küsimust kuivõrd halvasti mõned suhtuvad Eestis oma kaasmaalaste vene rahvusest kaasmaalaste suhtes. Küllap ta targa inimesena mõistab et need halvasti suhtujad on alaväärtuslikud ja mõned ka psüühiliselt haiged inimesed. Tubli inimene ei halvusta teist rahvust vaid teab et iga rahvuse seas on igasuguseid. Praegune Venemaa pole meile midagi halba teinud ja naeruväärne on meiepoolne relvade ost ja NATO kohalolek.Nagunii ükski riik ei läheks sõtta Venemaa vastu ja NATo ei teinud midagi et laitsta isislaste rünnakuid Euroopas. Olen kindel et meie president käitub sama viisakalt ja aupaklikult nagu rahva poolt valitud Venemaa president.

    • Almar 7 kuud ago

      “…Olen kindel et meie president käitub sama viisakalt ja aupaklikult nagu rahva poolt valitud Venemaa president.”

      Viisakalt ja aupaklikult käitunuks see inime, kes saanuks aru, et 5 Riigikogu liikme poolt presidendiks nimetatu, oma templirüütlite sektides poliitiliselt kokkumängides, ei saa nimetada end Eesti presidendiks, kui Keskerakond nimetas 2016. aastaks (mäletatavasti) 12 korda Riigikogus oma seaduseelnõus, et (rahvas) tahab presidenti otse valida.

      Kui Putin selle (keda juba üsna laias ringkonnas nimetatakse Kadriorgia Buratiinaks) olendi Eesti presidendina vastu võtab, siis tähendab see arvatavasti, et kellelgi on Kremlis kodutöö tegemata.

      Kui aga panna kokku viimase aja Eesti poliitsündmused, kus Martin Helme ütles juba jaanuaris „Otse 10-s”, et me (EKRE juhtkond?) ei ole Rail Balticu vastu, Niinistö käis äsja Peterburis Nordic Foorumil, Tallinnas pandi (omaarust) asiaat linnapeaks ja toimusid “tapatalgud poksiringis”, mida esitleti, kui 2 suurriigi (Hiina ja Eesti) olümpiamänge, siis on üsna ilmne, et uus, end rahvuslikuna esitlev, poliitrühmitus (mida ta kahtlemata on rohkem, kui oravate imperiaalsionistlik vargabande + tagasitõmbunud lehmakarjus Taanist) kujutab ette, et laseb Kaljulaidil ka omalt poolt lasta Euroopa juhtjuutide poolt viia kinnituse Maskvasse, et nad ootavad Hiina raha, tõstavad selle ees käed ülesse ja lepivad rahvusriikide kadumisega (mis on iseenesest looduslikult võimatu või loodus lõppeb üsna varsti me ümbert ära).

      Iga teadvusega eestlane peab niisuguses olukorras saatma Kremlile signaali, et, kuna Kaljulaid pole konkreetselt, kantselei kodulehel teatanud, et Putin on eelnevalt talle kinnitanud Tartu Rahu tingimusteta igavest austamist, siis me ei aktsepteeri ka Kaljulaidi sõitu Moskvasse, sest ta ei saa seal meid esindada isegi siis, kui ta olekski president.

      Kinnistage endas seda suhtumist, sest muidu oleme me väga varsti ja ilmselt väga väljasurnud orjarahvas.

  4. vandenõu teooria 7 kuud ago
    Reply

    Kersti läheb kandikul Eestit Putinile kinkima, siis lõpuks saab tsaar hingerahu, et tema esivanem pidi Eesti soos
    konutama, kui teda tema “õilsal” tegevusel segati ja kinni taheti võtta. Oravad teevad juba ammu ettevalmistusi. Üks tubli eesti talunik, kutsus Helmed lüpsjateks, sest see ei lase ukrainlasi tööle võtta. Adressaat aga puhta vale, oravad tühjendasid maa. Kes vähegi suutis põgenes Soome ja koristab seal koole ja kontoreid, lüpsab soome lehmi. Ülejäänud virelesid ja on nüüd “Tõmbekeskustes” Maxima kassas. Kui paljud pered purunesid, kui paljud praktiliselt üksijäetud lapsed sattusid kas nõela otsa või pudelisse—ei ole muidugi keegi kokku arvutanud, maainimene pole sellele näriliste perele mitte kunagi korda läinud. Kas nad kordagi püüdsid päästa maaelu sügavast august, andnud mingitki toetust, et laudad oleksid püsinud, et oleksid säilinud töökohad, aidanud kuidagi tuleviku nimel rasked ajad üle elada. Ansip ainult kilkas, et tema tahaks küll sellises kriisis elada. Inimesed läinud, suleti koolid, postkontorid, kauplused takkapihta, rääkimata haiglatest. See oli kuritegelik ja kavakindel maaelu väljasuretamine. Peeti oma Exeli tabelit, et näidata Euroopale kui tohutult tublid oleme, aga maailma eest jäid suletuks lahkumasunnitud inimeste meeleheide ja pisarad. Nüüd tahavad kõige selle jätkumist “Kõigi eestlased”–las oravad jätkavad, raha ju niikuinii pole, Las ujutavad ka maa üle slaavlastega, nii nagu seda linnades lastakse teha—-järelejäänud riismed “Unistuste” Eestit”, mille eest seisime, pisarsilmi laulsime—-enam ei ole. Järgi on jäänud “Sallijate” Eesti, kes igal võimalikul ja võimatul juhul kogu solgi kaela kallavad. Selle Eesti võibki Kaljulaid ära kinkida, sest järgi jääbki temast ainult sisuta nimi, kus kõik, kes selle maatüki kaardilt on üles leidnud võivad siin teha mis iganes pähe tuleb ja ainult vene dessantnikud saavad selle “kooslusega” hakkama. Ausalt soovin juba, et Kesk, Isamaa ja Ekre loobuks valitsuse moodustamisest, tehku see Kallas mis iganes tahab, niikuinii pole enam riiki, mida armastasime ja mille eest meie isad, vanaisad surid ja kannatasid.

  5. maamees 7 kuud ago
    Reply

    Mina peaks Krimmi ja Ukraina suhtes mokk mättas ?! Eesti sai iseseisvuse. Toona tahtis ka Krimm tagasi pöörduda, aga mis mõrvad jne. järgnesid !!!. Ukraina ei soovinud ja ei soovi varjatud lääne agressiooni sh . NATO eest- ja tuligi Krimmil lahkuda või nagu mõnedele meeldib kuulda – tuligi ära võtta. KUI KEEGI SOOVIS VENEMAA LIITU- ON SEE PAHA, KUI AGA USA LISA OSARIIK -SIIS HEA- USA agressioon Ukrainasse algas palju varem !!! Ronib Euroopa liitu- situatsioonis kus mõned lahkuvad sealt- Tehku kuradid tööd ja ärgu vehelgu natsi sümboolikaga- jäle mis nende tänavatel ja meeltes toimub . Lisaks Ukraina poliitikute poolt avalikult välja öeldud natsistlikud seisukohad- sellistega sõprust ei peaks ükski normaalne riik !!! Venemaal elab palju rahvusi ( paljurahvuseline liitriik) – ja rahva arv 100 korda enam kui meil ( Hiinas 1000 x) nende inimeste õigustega peab ka arvestama. Eks kunagi olid tähtsad sadamad ja ka piiride kulgeminse joon oli väga oluline. Nüüd lükkub see tagaplaanile . Polnud jah teatud perioodi ühised mälestused parimad , aga kannatasid nemadki ja vigu mitmeid . Ammu oleks pidanud maha istuma ja arutama – KUIDAS EDASI ELADA. , Aga mitte kellegi arvamuse järgi sanktsioone tegema- KÕIGEPEALT TULEB OMA PÜKSI VAADATA. . Selgituseks:- Teresa : Suure tõenäosusega Venemaa mürgitas Skripallid – nii käib kohtumõistmine EL-is. Vana töde: ära aetud ( läbi sõidetud) hobused lastakse maha- ja miks ei pääse ajakirjandus ,ega keegi teine neile ligi ( pantvangid Inglismaal) . Eesti alustas ( peale USA-d) Magnitski aktiga Venemaa vastu sanktsioonide sõda ( K. Ojulandi rapordi alusel) Kas oma püksi olete vaadanud EV ametnikud.
    Mängisime transiidist saadavad tulud maha JPM. oma lolli poliitikaga ( tati pritsimisega)- KELLE KASUKS KOGU JAMA- PEALEGI ENAMUS -alusetute süüdistuste alusel. Veelkord Ukrainast- isiklikult nägin Ukraina TV uudiste saates , kuidas Ukraina lippude lehvides tormasid BUK õhutõrje roomik masinad nn. rindele ja mõne aja pärast reisi lennuk alla lastigi. Neist kaadritest pole isegi Venemaa propaganda saadetes juttu olnud ! Kes korraldas Maidani tapatalgud – eesmärgiga et mäss ei vaibuks. , Jäle on see nn. väidetavalt demokraatliku lääne stiil- hävitada enam vähem toimivaid riike ! Eesti kellegi turg- lüpsi lehm. Lehm peab naaber riikide karjamaalt rohtu tooma . Rahvas maksuori , Riik nuputab üha uusi – kõikvõimalikke makse. Putini kunagine välja öeldud klipp: Gaasi hind on osake, ülejäänud teie riigi ametnike poolt lisatud MARZA. JA nii paljude asjadega. PALJU MÕELDA JA PALJU ARUTADA- KUIDAS koos kõrvuti EDASI ELADA aga kõige vähem muret tunda teiste pärast- kes pole osanud tahtnud …………………..

    • Asjad 7 kuud ago

      ei allu nii kergelt kellegi tunnetele, tegemist on riikidevahelise õigusega. Ei ole nii, et mingi rühm tahab kuskilt välja astuda või kellegi teisega liituda. Vaja on mõlemapoolset nõusolekut. Kui Ruhnu tahab Eestist välja astuda ja rahvahääletusel ka Eesti kodanikud seda toetavad, siis on see võimalik. Jääb 1 hääl vajalikust puudu, pole enam võimalik. Kordushääletus on küll võimalik, kuid see tuleb ette ettemääratud aja möödumisel või tingimusel.

  6. vene riigi rahvaarv 150 milli 7 kuud ago
    Reply

    . 150 x väiksemaga vestlemine, kes on ilmutanud sinu vastu naiivset huvi, võib tõesti naljakas ja postiivsks kujuneda .Kersti on romantik ,vahva seiklus.
    Pealegi, neid arutamise asju on küll ,keegi peab seda tegema tõesti ning naabriga mitterääkimine on ebaviisakas ,nagu kersti ütleb.,tõesti.

    • uskmatu toomas 7 kuud ago

      Meid ümbritsevad pidevalt valed,mõned suuremad mõned väiksemad mida toodab edukalt meie meedia-ka poolikud tõed on tegelikkuses valed !
      Hästi paned Maamees aga meie poliitikutele suures osas meeldib olla igal juhul tagumik upakile lääne poole.Küsimus pole selles,et lääs oleks üdini halb aga kõikidel suurriikidel on omad geopoliitilised huvid mille edendamiseks pole ükski vahend halb.Keegi kuskil arvab midagi,keegi ütleb midagi ja kohe meie jäoks on see absoluutne tõde sest kui me ei astu jänkidega ühte jalga ei lähe koheselt kõikide nende lollustega kaasa siis tuleb kohe Putin.Kindral Laaneots väitis mõned ajad tagasi ennast teadvat isegi kuupäeva millal venemaa ründab.Miks peab meie rahvas olema pideva valede,kunstlikult loodud vaenlase küüsis,miks me osasid pätte nimetame sõpradeks ja teisi samasuguseid vaenlasteks .
      Oli meie elu takistaja Savisaar koos keskerakonna ja venemaaga.Nüüd on jäänud venemaa koos EKRE`ga.

  7. Jane 7 kuud ago
    Reply

    Putin on kindlasti lahke ja sõbralik ja teeb selgeks et Venemaa poolt pole Eestile mingit hädaohtu karta. Arvan et seda teavad niigi meie poliitikud kuid vihavaenu õhutamine on mõnede erakondade poolt lihtsalt kergeusklike ja vihast nõretavate inimeste mõjutamiseks hääli andma. Mis sa hädaga teed kuidagi peab ju hääli saama kui töötulemusi pole. Reformierakonna valitsemise ajal vaesus aina kasvas.

  8. Ei ole 7 kuud ago
    Reply

    See mängupresident EI OLE Putinile võrdväärne vestluspartner.Meie pole teda sinna saatnud-meie so.meie rahvas.Mida ta sealt otsib, ei tea.
    Vana laul: Vares-Barbarus sõitis kord Moskva,
    ütles: ostke ära väike Eestimaa..

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.