Kuritegevus kui üks peamine 101-aastase Eesti riigi ees seisev mure

Ando Leps, õigusteaduse doktor, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige

Et Eesti Vabariik on enam kui 100 aastane, on ka kohane kirjutada lühiülevaade riigis toime pandud õigusrikkumistest (kuritegevusest). Alates 2003. aastast teeb seda küllalt keerulist, kuid tänuväärset tööd Justiitsministeerium.

Samuti avaldab Justiitsministeerium väljaandeid kuritegevuse kohta. Näiteks: kriminaalpoliitika uuringud „Kuritegevus Eestis 2017“(Tallinn, 2018).

Ühiskond ehk „tsiviilühiskond”, nagu armastas rääkida Hegel, aga samuti riik on kindla korrastusega, mille tingivad universaalsed juriidilised seadused. Kuid igas riigis toimivad nad erinevalt, läbides unikaalse rahvusliku omapära ja igale rahvale omase kordumatu ajaloolise kogemuse. Tuleb alati meeles pidada, et iga ajalooline epohh on eelneva ajajärgu jätk, ja seda isegi siis, kui järgnev epohh tundub olevat äärmiselt eitav eelmiste ajajärkude suhtes. Seepärast praegused õigusrikkumised (kuritegevus) on paratamatult seotud eilsete õigusrikkumistega (kuritegevusega).

Inimeste ühiskondliku tootmise protsessis toimivad omandisuhted on võimusuhete aluseks ning nende muutumisega kaasneb ka uute juriidiliste seaduste vastuvõtmine, nende muutmine ja täiendamine, millest omakorda on sõltuv kriminaalstatistika, st. kuritegevuse struktuur, dünaamika ja tase. Järelikult inimeste elu, tervist ja vara ründavad kuriteod, kui juriidiliste seaduste vastase tegevuse üks vorme, peegeldavad nende toimepaneku aja ning ühiskondliku tootmise ja vahetuse aluseid ning ühiskonnaliikmete elutingimusi.

Samas ei saa jätta märkimata, et õigusteadlane kui ühiskonna liige, kui teatud ajaloolise epohhi kaasaegne, omades teatud filosoofilisi, majanduslikke, poliitilisi jt. vaateid, peab olema eelkõige iseenda ja teaduse vastu aus! Viimastel aastatel kuritegevuse statistikaga tegeldakse Justiitsministeeriumis.

Kuritegevus

Ülevaate Eesti õiguskaitsetalitustes aastail 1919–2007 registreeritud kuritegude arvu muutumisest (andmed ajavahemiku 1939–1944 kohta puuduvad) annab joonis 1 (alumine joon aastate 1919–1938 välistab administratiivmääruste rikkumised), kus toodud kuritegevusekõver näitab esmajoones töövõtjate ja töötute (tavaliselt keskmised ja vaesemad elanikkonnakihid) poolt toime pandud kuritegusid. Seevastu tööandjate, riigiametnike ja omavalitsustöötajate (tavalisemalt jõukamad elanikkonnakihid) kuriteod (ametialased ja majanduskuriteod) kriminaalstatistikas pahatihti ei kajastu.

Õiguskaitsetalitustes registreeritud kuritegude analüüsist nähtub, et kuritegevuse tase „kanoonilisel” nõukogude ajal, st. aastatel 1950–1980, oli 8 korda väiksem kui aastatel 1919–1938 ja Eesti taasiseseisvumise perioodil (1992–2000) ning 9 korda madalam kui käesoleva sajandi algusaastail. Eesti kõigi aegade suurim kuritegude arv registreeriti 2001. aastal – 58 497 kuritegu.

Seda erinevust ei saa seletada nõukogude-aegses miilitsas registreeritud kuritegevuse võimalike moonutustega (see on omane kõikidele riikidele), sest tol ajal oli tegemist nivelleerimispoliitikast tuleneva suhteliselt väikeste tuluerinevustega ja peaaegu tööpuuduseta ühiskonnaga. Arvatavasti ei olnud ka miilitsa töö halvem taasiseseisvusaja politsei omast; samuti soodustas kuritegude avastamist (tänase arusaama järgi kuritegude lahendamise määra) totalitaarühiskonnale omane avatus riigi ees.

Kuid nõukogude-ajal kuritegevus ikkagi kasvas. Et see ei sobinud enam kokku valitseva ideoloogiaga, mille kohaselt pidi sotsialismi arenguga kaasnema kuritegevuse vähenemine, olid kuritegevuse andmed salastatud.

Käesoleva artikli autor oli üks esimesi maailmas, kes võttis 1991. aastal kasutusele erinevate riikide kuritegevuse võrdlemisel kõige raskema kuriteo, st. kuritegevuse „püramiidi” tipus oleva kuriteo – tahtliku tapmise – ning võrdles selle abil 95 riigi (kõik riigid ei avalda oma kuritegevuse andmeid) kuritegevust, samuti maailmajagude ja erinevate regioonide kuritegevust. Seda meetodit võib kasutada ka ajaloolisest aspektist lähtudes (võrdle jooniseid 1 ja 2) ja siis me näeme, et “kanoonilisel” nõukogude-ajal pandi tahtlikke tapmisi toime võrdlemisi harva (vt. Ando Leps. Kuritegevus Eestis. Tartu Ülikool. Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts. Tartu, 1991).

Eriti hirmuäratav tahtlike tapmiste arvu kasv toimus Eestis aga nn. üleminekuperioodil (1990–1998). Näiteks 1992. aastal registreeriti rekordarv tahtlikke tapmisi ja tapmiskatseid – 239. See oli nn. klassikaline röövkapitalismi aeg, kus tavaliselt rikastuti (tekkis omanike, st. kapitalistide klass!) kuritegelikul teel. Samal ajal juriidilised seadused sageli „vaikisid” nagu sõdade ajal vanas Roomas. Viimastel aastatel on tapmiste ja mõrvade arv tunduvalt vähenenud, kuid suurenenud on isikuvastaste kuritegude arv.

Eesti taasiseseisvumine tõi koos vabadusega kaasa ka palju probleeme: majandusraskused, elanikkonna järsu varalise kihistumise ja tööpuuduse. Sellel sotsiaalsel taustal kasvas plahvatuslikult kuritegevus ning riigivõimul oli raskusi elanike turvalisuse tagamisega. Tõsi, alates 2003. aastast on kuritegude arv vähenenud, kuid seda 2018. aastal peamiselt varavastaste kuritegude arvel – 28 protsenti! Kuritegevus on oma olemuselt ikkagi juriidiliste seadustega vastuolus olev varavastane tegevus, kus kõige kaalukama osa esindavad vargused. Kuna ca 200 euro väärtuses (20 miinimumpäevamäära ulatuses) vargus ei ole enam kuritegu, vaid väärtegu, siis on ka loomulik, et kuritegevus väheneb, kuna valdava osa registreeritud kuritegudest moodustavad just vargused…

Vangid

Nõukogude ajal oli vangide arv tunduvalt suurem kui teistel perioodidel (vt. joonis 3), mille tingisid küllalt pikad vangistustähtajad ja ka arusaam, et kinnipidamiskohtades vangid kasvatatakse (kasvavad) „ümber”. Kui aastatel 1921–1935 oli vangide keskmine arv 3270 ja aastatel 1966–1991 oli 4800, siis aastatel 1992–2007 oli vangistuses 2810 inimest, 2008–2012 oli neid 3480 ja 2013–2017 oli vangistuses 2925 inimest.

Vaid selguse mõttes on joonisel 3 toodud arvandmed vangidest 100 tuhande elaniku kohta, mis kujukalt näitab vangide arvu ja elanikkonna ühesuunalist liikumist kahanemise suunas. Rahvusvaheliselt kasutatakse vangide suhtarvu 100 tuhande elaniku kohta, mille keskmised suhtarvud nägid Eestis välja nii: aastatel 1921–1935 276 inimest, aastatel 1966–1991 323 inimest, aastatel 1992–2007 213 inimest, aastatel 2000–2008 323 inimest ja aastatel 2012–2018 230 inimest. Järelikult on vangide suhtarv 100 tuhande elaniku kohta viimastel aastatel tunduvalt vähenenud.

Eesti vanglates ja arestimajades oli 2018. aasta lõpuks 2584 kinnipeetavat; neist 2040 olid kohtutes süüdi mõistetud, 530 vahistatud ja 14 väärteoaresti kandjad.

Kui Euroopa Liidu riikides oli 2016. aastal 100 tuhande inimese kohta keskmiselt 124 vangi, siis Eestis oli see arv näiteks 191, Lätis 224, Leedus 254 ja Venemaal 416, kuid Soomes 57, Rootsis 58 ja Norras 73.

2018. aasta lõpul viibis vanglas 14 alaealist, neist 10 süüdimõistetut ja 4 vahistatut. Vanglas viibivate alaealiste vangide arv on vanuserühmade kaupa hinnates vähenenud teist aastat järjest suhteliselt kõige rohkem ehk 2018. aasta lõpul oli alaealisi vange ligi poole vähem, võrreldes kahe aasta taguse seisuga. 14-aastasi vanglas ei olnud, 15-aastasi oli kaks, 16-aastasi 5 ja 17-aastasi 7. Enamik alaealisi jõuab vanglasse seoses varavastaste kuritegudega.

2018. aasta lõpul oli vangide seas 2461 meest (95%) ja 123 naist (5%). 2018. aasta lõpul oli vangidest Eesti kodanikke 64% (1662), määratlemata kodakondsusega inimesi 26% (677) ja Venemaa kodanikke 7% (177).

Aasta jooksul ei muutunud vangide jaotus kodakondsuse järgi oluliselt. Teistest riikidest oli Eesti vanglates Läti (24), Leedu (9), Ukraina (7), Soome (4), Serbia (3) kodanikke; samuti Afganistani, Aserbaidžaani, Gruusia, Hollandi, Kasahstani, Moldova, Poola, Portugali, Suurbritannia, Süüria, Tuneesia, Usbekistani, Valgevene kodanikke (üks igast riigist).

Eesti emakeelega vangide osakaal on varasemaga võrreldes jäänud samale tasemele: 2018. aastal 40% (1031) ja 2017. aastal 41% (1037). Vene emakeelega vange oli 2018. aasta lõpul 52% (1353).

2018. aasta lõpul viibis Eesti vanglates 42 eluaegse vanglakaristuse saanud isikut (2%), üle 15-aastase karistuse saanuid oli 3%, 10–15-aastase karistuse saanuid 8%, 5–10-aastase saanuid 24%, 1–5-aastase saanuid 52% ja kuni üheaastase saanuid 11%.

2018. aastal vabanes vanglast süüdimõistetuna 1907 isikut. Karistuse ärakandmisega vabanes 764 süüdimõistetut ehk 40,1% vanglast vabanenutest. Võrreldes 2016. ja 2017. aastaga on märkimisväärselt suurenenud nende vangide osakaal, kes vabanevad vanglast kriminaalhoolduse alla, olgu siis tingimisi enne tähtaega vabanedes (560 isikut ehk 29,4%) või osaliselt määratud vangistuse ärakandmisega ehk nn šokivangistusega (387 isikut ehk 20,3%).

Kokkuvõte

Minevik. Õiguskaitsetalitustes registreeriti kõige väiksem kuritegude arv „kanoonilisel” nõukogude ajal. Et see tegelikult ka nii oli, kinnitavad joonisel 2 toodud tahtlike tapmiste ja tapmiskatsete väikesed arvud. Mis on aga kõige tähtsam – seda perioodi iseloomustab varandusliku kihistumise väike aste ja praktiliselt olematu tööpuudus, mille tagajärjeks oli inimestevaheliste suhete palju parem olukord võrreldes tänasega.

Kaasaeg. Kapitalistliku ühiskonna varajase staadiumiga, tegelikult tuleb öelda – röövkapitalismiga, kaasnes Eestis täiesti ootuspäraselt kuritegevuse järsk tõus, kuid viimastel aastatel on kuritegevus vähenenud, mis omakorda on tingitud peamiselt varavastaste kuritegude vähenemisest.
Isikuvastaste kuritegude arv on aga suurenenud, tapmiste ja mõrvade arv aga vähenenud, olgugi et Euroopa ulatuses oli Eestis, Lätis ja Leedus tahtlike tapmiste ja mõrvade tase 100 tuhande elaniku 2016. aasta kohta väga kõrge (Venemaa – 10,8; Leedu – 5,3; Läti – 3,4; Eesti – 3,2; Soome – 1,4; Rootsi – 1,1; Norra – 0,5), mistõttu nende riikide kuritegevuse tasemed 100 tuhande elaniku kohta olid 2014. aastal: Eesti –, Leedu – 283 ja Läti – 239 tunduvad olevat liiga tagasihoidlikud. Samal ajal sellise kõrge elatustasemega riikides nagu Soome, Rootsi ja Norra oli kuritegevuse tase tunduvalt kõrgem kui Eestis.

Erilised valupunktid Eestis on: a) Narkootiliste ainete lokkav tarbimine, mis ohustab eelkõige meie noorsugu ja võib edaspidi seada ohtu kogu rahvuse olemasolu; b) Korruptsioonikuritegude arv 2018. aastal on võrreldes 2017. aastaga kasvanud 23%; c) Rahapesu. 2017. aastal selgus, et läbi Eesti pankade liikus „must” raha miljardites USA dollarites; d) Perevägivallaga seotud kuritegusid registreeriti 2018. aastal 37% rohkem, võrreldes 2017. aastaga; e) Liiklusohutus üldse ja eriti liikluskuriteod, mida sageli panevad toime purjus mootorsõidukite juhid.

Tulevik. Üleilmastumine, vastuolulised arusaamad demokraatiast (kus jõud, seal õigus?!), maailmamajanduse ebastabiilsus, elanikkonna kasv maailmas. Samuti terrorism, millesse eriti on „kiindunud” mitmed suurriigid, et arvatavasti juhtida tähelepanu kõrvale tegelikelt ühiskonna valupunktidelt, järelikult ka kuritegevuse põhjustelt, nagu rikaste ja vaestega ning töötusega seonduvatest probleemidest, millega arvatavasti saavad olema seotud ka Eesti kuritegevuse edasised arengud, kui nii on kohane öelda.

Kõik joonised on koostanud õigusteaduse magister Galina Bibikova.

1 Kommentaar
  1. Need 3 päeva ago
    Reply

    arvud on väga suhtelised. Kui laip on laip ka eri ajastul ja riigis, siis kuritegude arvestamisel ja kinnipandute arvul on riigiti suured erinevused. Me loeme praegu küll vanglasöödikuid, kuid kui palju peaks seal olema (kasvõi nõukogude krimikoodeksi alusel), seda võrdlust meil pole. Nii me ei tea ka tegelikku kuritegevuse erinevust. Praegu pääsevad paljud vargad ja röövlid vanglast, nõukogude ajal oli vangla neil 99% tagatud. Kohe pandi puuri, 2 kuud eeluurimist ja 2 kuud võimalikku pikendamist, keerulisemad veel erilubadega. Nüüd lastakse ka suur pätt vabaks ja palutakse tal millalgi kohtu ette tulla, ja ka siis ta ei tule, sest tal olevat nohu. Vaat kuhu oleme langenud – karistamatuse sohu.
    Samuti erinevad karistamise alused ka karistusseaduse alusel, sest sätted on erinevad. Üldse ei arvestata praegu ühe isiku kuritegevus ekorduvust, karistus ikka üks ehk leebe. Nõukogude ajal aga arvestati ning said suurema paki. Ka praegu oleks vaja astmeliselt kasvavat karistamist, nt joobes autojuhtimise eest 1. korra eest 3 kuud üksikkongi Leenini, Marksi, Staalini, Mao ja Kimmide teostega, 2. korra eest 3+3 kuud jne. Joobes sõit väheneks vapustavalt. Praegu saad ainult trahvi, harvem võetakse ka auto ära. Rikkur ainult irvitab selle üle.
    Meil pole aru saadud, et inimene on juba loomult kurjategija. Lapsest peale! Jälgige kuidas lapsed liiguvad ja ühiselureegleid rikuvad, ehkki neile räägitakse neist kodus ja koolis sadu kordi. Koolis on lapsed nunnud, armastavad loomi ja mõistavad kerstilikult hukka loomapiinamised jmt, kui aga tundidest vabanevad, siis pilluvad kividega konni vigaseks ja surnuks, samuti koeri. Rääkimata vargustest ja muudest käkkidest. Läheb poiss kuskilt mööda, ta peab juba looduslikult kuskile virutama kiviga või kepiga midagi peksma või kraapima. Lisaks veel omavaheline suhtlus ja teiste mõnitamine ja sõimamine. Paljugi läheb ajaga mööda, sest 13-aastane ei korda enam 7-aastase tempe, kuid sageli on vanemate laste tembud hullemadki. Eriti kui ollakse kambas.
    Ei jahu pikemalt, vaja on ikkagi karme reegleid. Islaamimaades piisab vanemal inimesel lastele märkus teha, on kohe kord majas, meil irvitatakse vastu, vaata et kivirahega üle ei külvata. Meie läänelik/euroopalik vabakasvatus maksab meile endile kätte. Pidevalt piitsa all aga saaks ka lapsi vaos hoida ning ellu astuks nad juba selgete reeglitega, samuti nad teaks oma nahal, mida tohib ja mida mitte. Ning kellelegi ei tule pähe politseinikku sõimata ega ähvardada “sa ei tea millised sidemed mul on, saad kohe hundipassi” või ei karju appi “Antroopovit, Antroopovit!”.
    Meil õitseb korruptsioon, onupojapoliitika ja ringkäendus. KÕIK seda teavad, kuid MITTE ÜKSKI ei liiguta selle hävitamiseks lillegi.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.