Kuidas laps selle tööharjumuse siis saab?

Raadiko talu malevlased Foto: Scanpix

19. juuni õhtul köitis minu tähelepanu Aktuaalse Kaamera uudislugu, kus räägiti sellest, et ukrainlane on usinam marjakorjaja kui „Eesti lumehelbeke“.

Saatelõigus esines kaks talupidajat, kes palkavad maasikaid korjama pigem Ukraina võõrtöölised kui meie oma kohalikke noori, sest noortega olevat keerulisem. Võib-olla ongi.

Aafrika vanasõna ütleb, et lapse kasvatamiseks on vaja kogu küla. See tähendaks meie puhul seda, et kui riik ja omavalitsused rahastavad noorte tööharjumuse saamiseks õpilasmalevat siis tööandjad võiksid ühiskonda panustada sellega, et pakuvad noortele tööd ja eeskätt tööharjumust.

Loomulikult on ukrainlase eesmärk võimalikult pikkade päevadega võimalikult suur summa teenida ja siis kodumaale tagasi pöörduda nii, nagu paljud eestlased kunagi Soomes maasikal käisid. Kui meie soov on järgmistes põlvkondades näha vähemalt sama tublisid inimesi kui me ise, siis meie kohustus on toetada noori mitte ainuüksi sõnades vaid ka tegudes. Virisemise asemel peaks ka erasektor appi tulema ja oma panuse andma, sest järgmisele põlvkonnale mõeldes on see oluline samm.

Riik on teinud noorte tööturule kaasamise juba sammu võrra lihtsamaks ning on valmis katma osaliselt palgakulu. Seega ei ole noore palkamine mitte ainuüksi sotsiaalselt vastutustundlik heategu vaid targa tööandja puhul ka majanduslikult kasulik. Kui siia juurde lisada ka õpilasmalevate noort ja tööandjat toetav taustsüsteem, siis on noore tööprotsessis juhendamine jagatud vastutus.

Aktuaalse Kaamera uudisloos kinnitas ka riigi esindaja, et töötaja arvele võtmiseks piisab tema maksuametis registreerimisest, ülejäänud ajavad riigiametid juba ise omavahel korda.

Kes siis lõpuks siin see lumehelbeke on?

On silmakirjalik kritiseerida kasvavat põlvkonda lumehelbekesteks, kes ei tea põllutööst mitte midagi, andmata neile võimalust esimese töökogemuse saamiseks.

Mul on olnud võimalus tänu õpilasmalevale kokku puutuda tööandjatega, kes näevad oma mugavusest ja kiirest kasumist kaugemale. Nad võtavad aastast-aastasse noori tööle, andes neile hea võimaluse esimeseks töökogemuseks, rutiiniks ja taskurahaks. See ongi see mitteformaalne haridus, millest paljud targutades räägivad.

Meil on ka sellel suvel kümneid ja kümneid tööandjaid, kes ei näe kogemuseta noores mitte isiklikku äririski vaid ühiskondliku potentsiaali. Olgu selleks siis Marjamaa talu peremees Tõnu Oks Tartumaalt või turbarabade majandaja Üllar Püvi Harjumaalt.

Jah, võib-olla noor korjabki maasikakasvataja kasumi aeglasemalt kokku aga seda kiirust ei saagi tulema, kui me temas tööharjumust maast madalast ei kasvata. See on meie ühine vastutus!

Tiit Terik, SA Õpilasmalev nõukogu esimees

1 Kommentaar
  1. Meil 2 nädalat ago
    Reply

    saab töövihkamise kasvatus algus ejuba koolist. Varem olid enesestmõistetavad ühistöötunnid ja suvel aiatöötunnid, nüüd on Mailis igasuguse liigutamise ära keelanud. Olime meiegi sügisel jama ees, et lehti terve kooliaed täis aga lapsed vahivad aknast ja lõkerdavad naerda, kui õpsid lehti kokku riisuvad. Kasutasime siis vana nõksu: kas teeme kontra või …? Ja lapsed hääletasid kohe üksmeelselt lehtede riisumise poolt. Eriti kui pärast sai tuld teha ja kartuleid suitsutada. Nii saime aia lehtedest puhtaks ja ükski laps ega ta vanem Mailisele ei koputanud, et need õpsid-raisad sundisid tööd tegema.
    .
    Kuid meenub ka kunagine turuvarblaseaeg, kui käisin Raadi aiandis marju korjamas. Ikka raha eest. Nägin küll vaeva ja püüdsin, sõstraid ja tikreid sõin peagi vatsa täis, kuid kui läks palgamaksmiseks, siis mina kummalgi päeval üle 6 rutsi ei saanud. Tänases rahas teeks see 30€, kuus seega tuleks 600€ puhtalt, väga paha polekski. Kuid naised said 3 korda rohkem! Mitte ei tea, kuidas nad korjasid aga kõik oli õige. Nii et meie rahas oleks nad kuus teeninud 1800€ puhtalt. Järeldasin, et selleks peab olema ka sündinud ja 2 päevaga mu marjakorjamine piirduski. Kõplamisega teenisin ka mina 3 korda enam.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.