Moldova – kolmiku mudel Ukrainale?!

Pavel Filip ja Igor Dodon

Toomas Alatalu, välispoliitika ekspert

Kui Venezuelas jaanuaris üks opositsioonipoliitik end USA toel presidendiks kuulutas ja üritab tänaseni võimu üle võtta Venemaa toetatud režiimilt, tuli suures poliitikas taas käibele mõiste „kaksikvõim“. Isehakanu sai kiire toetuse ka Euroopa Komisjonilt, kes kohe kuidagi ei suutnud ette näha, et tema enda hallataval alal, täpsemalt Moldovas, kehtib 9.-14. juunil samuti kaksikvõim.

Märksa toimivam – kaks valitsust, kaks presidenti, kaks välispoliitikat (kaotanud pool lubas saatkonna Jeruusalemma viia!), kaheks jagunenud ja turvatud mass tänavatel telkimas jne. Ennekuulmatu seis Euroopas pärast Teise maailmasõja aegu. Seis, mis lahenes sama ootamatult kui tekkis USA, Venemaa ja EK ühisaktsiooniga, milles otsustatut edastas konfliktipooltele USA suursaadik Hogan – Trumpi poolt novembris 2018 ametisse määratud mustanahaline diplomaat, kelle kriisiaja-käigud jäid hästi silma.

Liiguvad teisedki diplomaadid ja poliitikud, ning nii huvitavalt, et reedel tuli Venemaa asevälisminister Grigori Karassinil vastata küsimusele: „Kas seda lahendust tuleb võtta kui mudelit sellest, kuidas Venemaa, Euroopa Liit ja USA kooskõlastavad oma huvid SRÜ maades, või ei kätke see endast loobumist läänelike värviliste revolutsioonide provotseerimisest?!“ Vastati, et „unikaalne Moldova mudel“ võib leida korduskasutust, lisades, et sündinu kummutab arusaama, nagu oleks Venemaa käitumine paindumatu. (Rossija segodnja, 19. juuli).

Kaksikvõimu üleelamise järel käib Moldovas vilgas askeldamine vähemalt neljas suunas – Washington, Moskva, Brüssel, Ankara. Viimase puhul olgu lisatud, et Moldovas elab 130 000 ristiusku türklast, kellel on oma autonoomne piirkond Gagauzia, kus 19. juulil andis uue ametivande tagasivalitud bashkan (=pealik) Irina Vlah, kes 2015. aastal oli veel kompartei liige. Esimest korda aga olid sel tseremoonial kohal kõik Moldova juhid – president, peaminister, spiiker, metropoliit, mõned välissaadikud, ent ka Vene Riigiduuma esindus ja Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees Konstantin Kosachov. Piduliku kontserdi andis Sofia Rotaru.

Moldovlaste taseme mõistmiseks meenutagem sealset keskaegset tugevat vürstiriiki ja et see ala kuulutas end Venemaa impeeriumist sõltumatuks 6. jaanuaril 1918 ehk siis enne Leedut (16.02.1918) ja Eestit (24.02.1918). Kui viimased arvestasid Saksa keisririigi vägede liikumisega – Esimene ilmasõda ju käis –, siis moldaavlased lootsid abi Rumeenias viibivatelt Prantsusmaa vägedelt. Igal juhul toimetasid kõik kolm väikerahvast omal riisikol.

1939. a. aga otsustasid juba suured meie eest, ja eriti huvitavalt tehti seda Bessaraabia puhul (nii nimetati Rumeeniaga liidetud osa Moldaaviast), sest Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollis „rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias ja Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas“. Tagajärjeks sai Nõukogude Armee sissemarss Bessaraabiasse juunis 1940, Moldaavia NSV moodustamine ja selle vastuvõtmine NSV Liitu 2. augustil 1940. Ehk vahetult enne Leedu, Läti ja Eesti samasugust liitmist.

Aastate 1989–1991 sündmustes Moldovas ja Ukrainas, Eestis-Lätis-Leedus lõi läbi paljuski sarnast, ent kui Balti riigid said puhtalt tulema, siis Moldova komistuskiviks  kujunesid Dnestri paremal kaldal asuvad sõjatehased ja neid turvav Vene sõjaväeosa, millega löödi küll lahinguid, ent separatistlik riik riigis loodi ja püsib „Venemaa eesliinina“ (Russki rubež) Euroopas tänini.

1998–2014 kasutati Moldovas Eestist laenatud valimisseadust, mille nõrkuseks on nn. d’Hondti jagaja, mis küsitaval moel premeerib võitjat. See mudel sobib riikidele, kus on mitu enam-vähem võrdset erakonda. Moldovas oli kompartei teistest kolm korda mõjukam ja sai – kogu Euroopat rabades – 50% häältest, ent 71% saadikukohtadest (2001. a.). Alles 2010. a. valimiste eel kahanes kompartei ülekaal sääraseks, et vastasjõud said ühinenult konkurentsi pakkuda.

Kallis aeg normaalse arengu sisseseadmiseks oli aga lootusetult kaotsi läinud – aastail 2001–2019 sai Moldovast Euroopa autsaider igas mõttes. Moldovast tulnud prostituudid ja kerjused, sealsed mustlased, mustlasärikad, elunditemüük jmt. üleeuroopaliku levikuga märksõnad on kõik sel ajal sündinud fenomenid. Esialgu jäi selle välise poole varju korruptsiooni vohamine, mis tipnes sellega, et tekkinud oligarhid rahumeeli tühjendasid pankasid oma taskutesse. Rahvusvaheline raha kadus öhe ja Moldovat hakati isegi ametlikes dokumentides mainima kui „oligarhide poolt okupeeritud riiki“.

Rahva nördimuslaine, k.a. parlamendihoone hõivamine, tegi 2009–2010. a. lõpu kompartei monopolile, ent peatselt ilmnes seegi, et end Euroopa-meelseteks kuulutanud parteide ladvik jätkab riigi varastamist ja onupojapoliitikat.

Ühel hetkel põrkusid oligarhide huvid, mis lõppes Vlad Plahotniuci tõusuga riigi ainuperemeheks, ja osa kaotanute sattumisega trellide taha. Rahva uus pahameeletorm 2015. a. andis veelkord lootust, ent 2016. a. algas avalik duell kahe juhi vahel. Sotsialistide liider Igor Dodon valiti novembris otsevalimistel avalikult NATO, EL-i ja Rumeeniaga liitumise vastase programmiga riigi uueks presidendiks, kellena ta koheselt hakkas riiki tüürima Putini loodud Euraasia majandusühendusse. Esioligarh Plahotniuc aga asus valitsust juhtiva Demokraatliku Partei etteotsa, mis rõhus kiirele liitumisele EL-iga.

2016. a. käis Plahotniuc USA-s ja kohtus Obama administratsiooni esindajatega. Ta viis ka oma partei Euroopa sotsialistlike parteide perre, mille asepresidendiks Plahotniuc. Moldova saavutas taas ÜRO-s ja mujal ridamisi resolutsioonide vastuvõtmise, mis nõudsid Vene vägede lahkumist Transnistriast ehk siis see probleem tõsteti jälle päevakorda. Venemaa vastukäigud olid kiired tulema – Plahotniuci süüdistati ametlikult rahapesus Venemaal ja mõisteti tagaselja süüdi oma Vene äripartneri tapmises. Jaanuaris 2017 saatis Plahotniuc läkituse Trumpile, mis kuulutas, et Moldova soovib olla sild ning mitte lahinguväli Ida ja Lääne vahel.

Siinkohal tuleb lisada, et 2014. a.okupeeriti Krimm ja et separatistide tegutsemisalaks oli kuulutatud Malorossija, mis läänes lõppes Transnistriaga. Fakt on seegi, et ka 2016. a. arutati Venemaa julgeolekunõukogu istungil eraldi punktina olukorda Moldovas.

Erinevalt Ida-Ukraina konfliktist, mille lahendamisest (Minski protsess jmt.) jäi USA kõrvale, on Washington 2006. aastast peale osaline Transnistria konflikti lahendamises (nn. 5+2 formaat).

Euroopa Liidu ja teiste Euroopa institutsioonide hoiakut Moldova suhtes iseloomustab paraku hästi Rumeenia ekspresidendi Basescu poolt äsja (17.07.2019) Europarlamendis tõdetu: „Moldova probleem on selles, et ta ei tea, mida toob tulevik, sest Euroopa Liit ilmutab vastumeelsust talle selge liikmelisuse perspektiivi anda.“

Viimased parlamendivalimised pidid toimuma novembris 2018, ent Plahotniuci tahtel – kelle fraktsioon parlamendis kogu aeg kasvas – kehtestati esmalt uus valimissüsteem ja valimised peeti 24. veebruaril 2019. Tulemused: sotsialistid 35 kohta, Plahotniuci demokraadid 30 kohta, Sandu ja Andrei Nastase juhitud Euroopa-meelne valimisblokk ACUM – 26 kohta, oligarh Suri partei 7 kohta pluss 3 sõltumatut – olid üllatuseks oligarhile, kes jahtis võitu. Sotsialistide edu taga oli selgelt Moskva, sest mais 2018 sai Moldovast EAMÜ esimene vaatlejariik, mis õigustas Kremlil alandama tollitariife Moldova puuviljadele ja veinile, samuti müüdava gaasi hinda. 1. veebruaril teatas Putin Dodonile erilisest valimiseelsest kingitusest – iga Moldova piirkond sai tasuta KAMAZi.

Tulemused lubasid demokraatide ja ACUM-i võimuliitu, ent kuna Nastase oli Chisinau linnapea valimistel edestanud Plahotniuci meest, mis lõppes tema võidu tühistamisega, siis oli koostöö välistatud. Lehmakauplemine kestis põhiseadusega lubatud 90 päeva. Kolm päeva enne kella kukkumist saabusid Chisinausse USA riigisekretäri asetäitja Freden, Venemaa asepeaminister Kozak ja EK komissar Hahn, kes koos kohtusid  parteide juhtkondadega. 25. tunnil sündis suure üllatusena sotside ja ACUM-i koalitsioon, mis andis peaministrikoha Sandule ja spiikrikoha sotsialist Greceanule. Seni peaministriametit täitnud demokraat Filip pöördus kiirelt konstitutsioonikohtusse palvega tühistada presidendi otsus uue valitsuse osas ja määras uue valimised septembriks. Kumbki pool tõi kiirelt oma poolehoidjad pealinna tänavatele, kuid pärast uusi läbirääkimisi suurjõududega teatasid demokraadid võimu üleandmisest Sandu valitsusele. Kaksikvõim lõppes kähmlusteta.

Kuna Moldova uus valitsus on lubanud riigi vabastada Plahotniuci ikkest ja korruptsioonist (mees ise pages välismaale), on selge, et too mees osutus ühel hetkel vastuvõetamatuks ka Brüsselile ja Washingtonile. Miks nüüd? Osalise vastuse sellele annab Danske panga skandaali meenutamine, sest igakord, kui see meil tõusetus, mainiti ju ikka ka Moldovast laekunud musta raha. Räpakas ärimees ja räpakalt poliitikat teinud mees otsustati ühiselt kõrvale heita. Pealegi saab väita, et võimuladviku värskendamisele oli mõeldud, sest kaader, keda ACUM üle maailma kokku tuues ametisse pani, on muljetavaldav. Kolm ministrit – Sandu, rahandusminister Natalia Gavrilita ja majandusminister Vadim Branzan – on magistrikraadi saanud Harvardis (USA), põllumajandusminister Georgeta Mincu Dublini ülikoolist, välisminister Nicu Popescu Kesk-Euroopa Ülikoolist.

Alustaks küsitavusi samuti viimasest, sest enne Budapesti ja Pariisi lõpetas Popescu täiskursuse Moskva kuulsas MGIMO-s. Üksmeelselt fikseeriti seegi, et kui siiani räägiti Venemaa agressioonist 1992.a., siis nüüd Rumeeniat külastades rääkis Popescu, et toimus hoopiski kodusõda. Moskva-meelsete valmidust ja reageerimisvõimet näitab seegi, et ajal, mil Konstitutsioonikohus presidenti tagandas ja seejärel ise laiali läks, lõi Dodon oma määrusega kõrgema julgeolekunõukogu ning allutas endale kõik julgeoleku ja jõustruktuurid. Kuu hiljem sunniti tagasi astuma peaprokurör, seejärel valimiskomisjon ja jälle läks nende määramine märkamatult presidendi kätte. Valitsuskoalitsioon on formaalselt tasakaalus, ent Dodon hakkas korraldama ajurünnakuid valitsuse, tippametnike ja sotsialistide fraktsiooni osalusel, et enamuse (!?) arvamus oleks tagatud.

Presidendiks vannutatult lasi Dodon oma residentsilt kohe kõrvaldada EL lipu. Pärast kaksikvõimu lõppu on ta käinud kahel korral Moskvas ja lubab Ukrainat ja Rumeeniat külastada septembris. Peaminister Sandu tegi esimese sõidu Brüsseli, käis siis Bucurestis, Kiievis ja Berliinis.

Raske öelda, kui kaua saab nii vastuolulist välispoliitikat ajada. Popescu kinnitab, et kuna 68% Moldova ekspordist läheb EL-i ja 8% Venemaale, siis ei saa olla kahtlust arengusuunas. EL-meelsed sammud tagavad mõistagi rahade laekumise reformide korraldamiseks – asi, mis tegelikult rahuldab ka Venemaad. Üksikjuhtudel on ta valmis isegi kaasa aitama, mida peaks kinnitama Dodoni ja Medvedevi kohtumise järel antud dekreet tollivabade tsoonide likvideerimisest Transnistrias, mis olid tuntuimad  musta äri ajamise kohad Euroopa selles nurgas.

Geopoliitikud on igal juhul rahul – niisugust suhtlust USA, Venemaa ja EL vahel pole siiani veel olnud ning kõik kulgeb kiirelt ja läbinähtavalt. Kas tõesti on väikesel alal mõeldav see, mis suuremates kohtades kohe kuidagi ei sünni?

1 Kommentaar
  1. Ah soo 5 kuud ago
    Reply

    Ma ei mõista miks Krimm on pidevalt tüliõunaks. Ukrainas mõeldi välja pidevalt Venemaa-vastaseid intriige ja jäeti oma rahvas üha suurenevasse vaesusesse. Isegi Ansip ei suutnud meid nii vaeseks teha ehkki tema valitsemise ajal vaesus aina kasvas. Brüsselis tegutseti ka peamiselt Venemaa-vastasel ja kiideti heaks verine võimuvahetus Kiievis. Krimm oli ju ka varem Venemaa osa ja ukrainlane Nikita kinkis ebaõiglaseltKrimmi Ukrainale.Minu teada läks Krimm Venemaa koosseisu kasutades seaduslikku enesemääramise õigust kogu Krimmi rahva tahtel ja keegi ei sundinud neid. lihtsalt vabatahtlikult ilma vägivallata. Pealegi meiesugusel vaesel riigil pole vaja sekkuda teiste riikide siseasjadesse. Nagunii ei arvesta keegi meiega . Praegune Venemaa pole meile midagi halba teinud ja naeruväärne on meiepoolne Venemaa-vastane tegevus. Isegi kui Venemaa tüdineks ära meiepoolsest halvast suhtumisest ei aitaks hädaohu korral meie naeruväärne relvastumine ja peale selle ei läheks ükski riik Venemaa vast sõtta. Nii et Luige ja Laaneotsa kirglik sõjahüsteeria on tarbetu ning aja ja raha raiskamine. Minu teada on reformistlik valitsus saatnu Ukrainale kolme aasta jooksul 6 miljonit eurot. See on juba kuritegu oma rahva suhtes. Enne seda on ju ka saadetud.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.