Keskmisele eestlasele ei ütle Dacian Julien Cioloșe nimi ilmselt rohkem kui mõne Eesti juhtivpoliitiku oma keskmisele rumeenlasele. See näitab, kui kaugel meie poliitilised ruumid üksteisest asuvad. Laiemas rahvusvahelises plaanis ehk suures pildis oleme küll kõik üks Ida-Euroopa, aga paremini teatakse siin ikkagi Beneluxi riikide vanu eurohaisid ning globaalse haardega suurriikide poliitikuid, mitte teiste perifeersete maade riigimehi, kuigi nemad võivad esindada meile palju lähedasemaid huve.
Rumeenlasi, keda on maailmas kokku umbes 25 miljonit, me päris väikeseks rahvaks muidugi nimetada ei saa. Eestlastega võrreldes on neid ju lausa väga palju. Rumeenias endas elab praegu ligi 19,5 miljonit inimest. Globaalses plaanis on seda vähe, vaid 0,25% kogu meie planeedi rahvastikust, kuid Euroopa Liidus ollakse sellega rahvaarvult seitsmes riik (Poola järel ja Hollandi ees). See annab rumeenlastele ka tunduvalt suurema kaalu Euroopa Parlamendi töös. Rumeeniast valiti sinna 32 saadikut, kes tulid seitsmest erakonnast, kuid jagunesid ära kolme suurima fraktsiooni vahel.
Euroopa Rahvapartei (paremtsentristide) fraktsiooni läks kolmest erakonnast kokku 14 saadikut ning sotside (vasaktsentristide) fraktsiooni kahest erakonnast kokku 10 saadikut (Suurbritannia lahkumisel Euroopa Liidust saadakse seal üks koht juurde). Fraktsiooni nimega „Uuenev Euroopa“ (liberaalid ehk varasem ALDE fraktsioon, kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakonna ja Reformierakonna esindajad) läks seega kahest Rumeenia erakonnast kokku kaheksa saadikut. Nii Euroopa Rahvapartei kui ka sotside fraktsioonis said rumeenlased enda kätte ühe asepresidendikohtadest. Dacian Cioloș valiti aga liberaalide fraktsiooni juhiks.
Loomulikult ei tõusnud ta sellele kohale nii, et teda poleks Euroopa poliitilistes ringkondades varasemalt tuntud. Kaugel sellest. 2010–2014 oli ta ju Euroopa Komisjonis põllumajandusvolinik. Sellesse ametisse astudes tegi Cioloș tiiru peale kogu Euroopa Liidule, käies ka Eestis. 2015–2017 oli ta Rumeenia peaminister, osaledes seega Euroopa Ülemkogu töös. On äärmiselt tähelepanuväärne, et kogu selle aja jooksul ei kuulunud Cioloș ühtegi erakonda. Tema võlgneb oma poliitilise karjääri enda erialasele asjatundlikkusele, mitte mõne partei ridades toimetamisele.
Juubilar sündis 1969. aasta 27. juulil Zalău linnas, kus elas siis umbes sama palju inimesi nagu täna Viljandis. Suure osa oma lapsepõlvest veetis Cioloș maal vanavanemate juures, kus puutus juba varakult kokku talutöödega. Ta lõpetas põllumajanduskallakuga kutsekeskkooli ja omandas ülikoolis aiandusinseneri kutse. Seejärel läks ta Prantsuse valitsuse stipendiaadina edasi õppima agronoomiat Prantsusmaale, kus kaitses magistrikraadi teemal “Põhja-Aveyroni põllumajanduse ja maaelu arengu kogemuste analüüs ja hinnang” (1997). Doktorantuur jäi tal hiljem siiski pooleli.
Õpingute ajal käis Cioloș praktikal Prantsuse farmides ning hakkas ette valmistama Rumeenia–Prantsuse koostööprojekte maaelu arendamiseks. 1997 ning 1999 oli ta aga põllumajandusökonomistina intern Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis, kus aitas ette valmistada põllumajanduse ja maaelu arendamise eriprogrammi (SAPARD) Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele. Aastal 2000 sai temast ühise põllumajanduspoliitika analüüsimisele pühendunud mõttekoja Groupe de Bruges liige. 2002–2003 vastutas ta Euroopa Komisjoni delegatsiooni kuuludes SAPARD-i ellurakendamise eest Rumeenias.
2005–2007 oli Cioloș Rumeenia põllumajandusministri nõunik ning esindaja Euroopa Liidu Nõukogu põllumajanduse erikomitees. 2007. aasta maist oktoobrini oli ta Rumeenia põllumajandusministeeriumis Euroopa asjade eest vastutav abiminister. Oktoobris oli toonane põllumajandusminister sunnitud ühe korruptsiooniskandaali tõttu tagasi astuma ja parteitu spetsialistina võttis Cioloș tema ametikoha üle. Põllumajandusministriks jäi ta 2008. aasta detsembrini, mil pärast valimisi tuli võimule uus valitsus. Järgmisel aastal määrati Cioloș aga presidendi poolt juhtima spetsiaalset komisjoni, mis pidi ühe aasta jooksul üle vaatama Rumeenia poliitika põllumajanduse arendamiseks.
2009. aasta sügisel esitas Rumeenia valitsus ta Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadiks. Silmas peeti seejuures just põllumajandusvoliniku kohta. Kuna see leidis aset sisepoliitilise kriisi tingimustes (vaid päev hiljem avaldas parlament valitsusele umbusaldust, kuid lõpuks jäi ikkagi ametisse sama peaminister), esines küll ka mõningast kriitikat, aga tänu enda vaieldamatule kompetentsusele saigi Cioloș selle koha, mida Rumeenia enda poolt esitatud kandidaadile Euroopa Komisjonis soovis.
Oluline oli muidugi ka Prantsusmaa toetus. Rumeenia on traditsiooniliselt väga tugeva prantsuse orientatsiooniga maa. Prantsuse keel on sealsetes koolides inglise keele järel populaarsuselt teine võõrkeel; seda õpib enam kui 80% Rumeenia koolilastest. Cioloș sai isegi oma teise nime – Julien – Stendhali kuulsa romaani “Punane ja must” peategelase järgi; seda raamatut luges tema ema raseduse ajal. Ajalooliselt on kujunenud nii tihedad kultuurilised kui ka poliitilised sidemed, mis taolistes olukordades kasuks tulevad.
José Manuel Barroso järel Euroopa Komisjoni presidendiks saanud Jean-Claude Juncker nimetas Cioloșe 2015. aasta suvel enda erinõunikuks rahvusvahelise toidujulgeoleku alal, kuid sellele kohale ei jäänud ta kauaks. Novembris viis järjekordne poliitiline kriis Rumeenias selleni, et Cioloș sai ootamatult peaministriks ning moodustas spetsialistidest koosneva tehnokraatide valitsuse. 2016. aasta detsembris toetas parlamendivalimistel Cioloșe jätkamist peaministrina kaks erakonda, mille poolt ta siis valijaid hääletama kutsus, kuid võimule tulid hoopis teised jõud.
2018. aasta kevadel naasis Cioloș aga poliitikasse plaaniga luua uus tsentristlik erakond, mis tegi nüüd eurovalimistel oma esimese etteaste valimisliidus ühega neist jõududest, mis toetasid 2016. aastal tema jätkamist peaministrina. Mõlemad said Europarlamendis neli kohta.
Cioloș valiti (tänu prantslaste toetusele) liberaalide fraktsiooni juhiks. Ühtlasi kuulub ta põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni. Eestist ei läinud sinna kahjuks ühtegi saadikut. Nii peame nüüd lootma, et Ciolos seisab idaeurooplasena ka meie huvide eest.
Andres Laiapea
1 Kommentaar