Nädala juubilar ANATOLI KAŠPIROVSKI 80

31. märtsil 1988 ei olnud kellelgi aega lõunat süüa – kõik Nõukogude Liidu töötajad kogunesid telerite ette. Otse ekraanil toimus midagi enneolematut – näidati unikaalset operatsiooni, kus patsiendi rinnast eemaldati vähkkasvaja ilma tuimestuseta. Peakangelaseks oli psühhoterapeut Anatoli Kašpirovski, kes „andis naisterahvale käsu: valu mitte tunda“, ning kasvaja lõigatigi välja narkoosita. Järgmisel päeval oli sellest mehest saanud kuulsus.

Tänini mäletatakse selle psühhoterapeudi raviseansse. Miljonid inimesed istusid telerite ees lootuses igaveseks lahti saada käsnadest ja haavanditest ning kõigist muudest ihu- ja hingehädadest. Neid saateid vaatasid nii koduperenaised kui ka ministrid. See oli midagi täiesti uut – inimesed tunnetasid, et seda on neile antud etapil väga vaja. Vaatajate hulgas oli palju neid, keda need seansid tõepoolest aitasid. Inimesed uskusid, et doktor laeb neid teleekraani kaudu positiivse energiaga, kuigi nii see polnud. Kašpirovski tegutses kui tippklassi psühhoterapeut, aidates inimestel aktiviseerida nende endi organismi sisemisi reserve.

Alguses kõik „tervekssaanud“ lausa jumaldasid teda, kuid ajajooksul sai mõnestki agaramast „seevaldite“ patsient (sest millegagi ei tohi liialdada). Pärast kuulutati Kašpirovski populaarsus pahasoovijate poolt massipsühhoosi ilminguks. Mõni arst kirjutaski oma patsiendi haiguslukku „Diagnoos: Kašpirovski-sündroom“.

Ometi pidid kõik tunnistama: see mees on niivõrd tugev psühhoterapeut, et kahtlustati, kas projekt nimega „Kašpirovski“ ei tekkinud mitte juhuslikult NSV Liidu lagundamise alguses: kuidas ikkagi sai üks reaarst Vinnitsa (Ukraina) psühhoneuroloogiahaiglast äkki tele-eetris carte-blanche’i suhtlemiseks miljonite inimestega. Pidi ikka midagi kavalamat selle taga olema. Oletati: Gorbatšov ja Kašpirovski töötavad käsikäes, et kergemini rahvast mõjutada – las parem kõigutavad päid ja suiguvad magama, ning ärgates on neil kõik armid kadunud, kui et kogunevad kusagile miitingule, mis lõpeb kes-teab-millega…

Üheksakümnendate alguses oli Kašpirovski jõudnud oma ringsõitudega ka meie regiooni, mina aga just tulnud tööle ajalehetoimetusse. Intervjuus Kašpirovskiga, mis oli mul üks esimesi, olen tookord kirjutanud sedasi:

«Kašpirovskist vaimustutakse, teda austatakse. Teda kadestatakse, teda vihatakse. Vaenulikult suhtujaid on tal palju, kuigi ta ise formuleerib nii: „Mul ei ole tõelisi vaenlasi, sest pole neid, kes minu tööst tõeliselt aru saaksid.“ Nn pimedal keskajal oleks inkvisitsioon Kašpirovski tuleriidale saatnud. Geniaalset mõtet kaasaegsed tavaliselt ei hooma. „Enda jaoks tulin ma liiga hilja, teie jaoks – liiga vara,“ ütles K. „Ma töötan palju. Tean täpselt, kuidas teieni jõuda, raputada, et te „üles ärkaks“. Ma näen ja ma orienteerun. Maailma psühholoogia mahajäämus tasemest, millisel ta peaks olema, põhjustab arvukalt operatsioone, järelikult ka palju asjatuid kannatusi. Olen juba tõendanud, et palju ravimatuid haigusi saab kõrvaldada filosoofilis-psühholoogilisel teel. Iga filosoofia väärtuse määrab päästetute arv.

Kašpirovski on läheldast kasvu ja tugeva kehaehitusega, kuidagi kurjalt inetu ja samas saatanlikult meeldiv, rõhutatult sünge. Kui üldse naeratabki, siis ainult huultega, silmad jäävad kurvaks ja neis on mingi maagiline sügavus. Ta ei otsi vastust küsimusele, vastab mõtlemata ja aplombiga. Laused on täpsed, sisukad, hästi üles ehitatud – arvatavasti sellepärast, et endamisi palju kordi läbi mõeldud. „Kui jääd endaga „kahekesi“, on alati šanss enda käest midagi teada saada,“ resümeerib K.“

Vastupidi levinud arvamusele ei ole Kašpirovski kunagi „veelaadimist mänginud“. Seda tegi teine teleesineja — Allan Tšumak, kellesse K. suhtus tookord väga negatiivselt, kuulutades: „Ma tean, kust ta välja ilmus. Ta on minu režissööri „kätetöö“. Me läksime viimasega lahku, ja siis ta võttis minu aseaineks ekraanile Tšumaki. Too aga ei suutnud midagi sellist teha, mida mina; ainult loogeldas käsi, seletas, et laadib vett ja muid esemeid hea energiaga. Tema varastas minult televiisori kaudu ravimise idee ja karikeeris selle.“

Anatoli Kašpirovski „hingel“ on muide ka omal ajal väga ohtliku momendi lahendamine. Kui aastal 1995 pantvangide olukord Budjonnovkas tundus väljapääsmatu, laskus tema läbirääkimistesse tšetšeenide pealiku Šamil Basajeviga. Ta läks kartmatult haiglasse „bandiitidepessa“ (nagu tšetšeene tavatseti kujutada) ja oli seal neid kaua „töödelnud“. Kes oleks siis võinud garanteerida ellujäämist ülemaailmse kuulsusega inimesele??! Milline oli šanss mõjutada neid, kes teavad ainult relvakeelt? Mis oleks võinud juhtuda – mitte keegi ei osanud seda ette näha. Tulemus oli, et enam ei tulnud ühtki pauku ja kõik pantvangid jäid ellu. Sellest tookord eriti ei räägitud; ometi on see ajaloos haruharv juhtum, millest tuleks film vändata.

Kui küsisin tollal, kas inimesel peab temasse usku olema, et oleks abi, oli vastuseks „Ei!“. „Ma ei aita kedagi otseselt. Minu ravi on nagu lillelõhnaga: lilled ka ei sea eesmärgiks meile meeldida, aga ometi on meil hea, kui hingame sisse nende head lõhna. Ma olen selle aja sümbol, mis pole veel saabunud. Minu avastus – kehaliste hädade valutu mõjutamine on uus avastus, millest põhjalikult hakatakse rääkima alles saja aasta pärast. Mul ei ole õpilasi, sest tõeline õpetaja pole see, kes õpetab, vaid see, kellelt õpitakse. Kui inimesed mõtestavad minu mõtted ja arusaamad lahti, kasutavad neid ja ei pea kõike hüpnoosiks, siis võin ma täiesti rahul olla.“

Mida ka ei räägitaks, 11. augustil 1939 Ukrainas sündinud Kašpirovski on fenomen. On ammu tõestatud jõu suurus, mis on enesesisendusel. Kui Kašpirovski suutis sundida inimesi tunnetama oma organismi (nagu ta ise väljendus „Ma äratasin inimestes apteegi“) ja nad aitasid niiviisi ennast ise – siis see ei pisenda tema tööd: paljud said tõepoolest nii lahti oma tervisehädadest.

RAUL RATMAN

 

2 kommentaari
  1. Jane 2 kuud ago
    Reply

    See mees on paljusid tervendanud. Tal on erakordsed võimed. Kui ta oli kord Eestis siis terve perekond sai abi ehkki nad ei uskunud alguses teda. Tundsin naist kes sai astmast terveks.

  2. uskmatu toomas 2 kuud ago
    Reply

    Oli aeg,mutikesed seisid hommikul vara veeklaasid käes teleka ees,mõni mees lausa ämbriga,et pärast müüa ! Kui kerge on kõrgemalt poolt toetatud näitemänguga inimesi mõjutada !! Minu kadunud onu ütles alati,et isegi apteegikaevu vesi vana ühiskonnas tuntud doktori soovitusel ravib igasugu haiguseid.Vaja on ainult uskuda !

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.