31. juulil 82- aastaseks saanud Edita Pjehha on üks nõukoguliku epohhi hääli, omal ajal uskumatult populaarne. Esineb tänini, kuigi praegu juba nimetatakse teda vene estraadi vanaemaks – ammu on populaarseks saanud ka tema lapselaps Stas Pjehha.
Alla Pugatšova nähvas kord sarkastiliselt: „Meie igavene uputamatu Edita!“ Rahvas jumaldas Pjehhat tema ilusa nime, jäljendamatu hääletämbri ja võõramaise aktsendi pärast. Lauljannal on prantsuse juured, kuigi ta püüdis laulda poola-päraselt, mida tol ajal peeti populaarseks.
Mulle meenub üks kahekümne viie aasta tagune juhtum, kui ma 1994. aastal noore ajakirjanikuna sõitsin Eestist Leningradi (siis oli see edumeelsel linnapeal Anatoli Sobtšakil juba ümber nimetatud Sankt-Peterburgiks) – võtma intervjuud Edita Pjehhalt, seejuures tema sünnipäeval. Samuti see, kuidas me temaga uskumatul kombel tülitsesime ja kuidas ma pärast väga tujust ära olin. Artikli aga kirjutasin siiski Suurest Pjehhast kui heast ja helgest.
Pjehhalt intervjuu saamiseks tuli mul kaua helistada tema kontserdikorraldajale Tatjana Ivanovale, kes iga kord teatas: lauljatar käskis öelda, et tal pole aega. Nii kestis peaaegu terve aasta. Lõpuks hakkas sel õilishingel minust kui algajast ajakirjanikust kahju ja ta ütles: „Aga teate mis – tulge hoopis ise meie juurde; Edital on 31. juulil sünnipäev!“ Ta lubas mind kuidagi kokku viia lauljannaga, kel siis on ülev peomeeleolu ja kes ehk suvatseb kuninglikult (muide, lauljanna vanaema nimi oli Cecilia Korolevskaja, mis tõlkes tähendab „kuninglik“) minu juurde laskuda.
Oma sünnipäeva tähistas lauljanna alati kontserdiga, tehes palju aastaid seda kontserdisaalis „Oktjabrskiy“, kuhu nüüd suundusingi. Ennem helistasin nõukogude Diivale raudteejaama telefoniautomaadist (mobiilid olid tollal ainult bandiitidel ja „uusvenelastel“), ning esmakordselt ühendati mind isiklikult Tema endaga.
Esitlesin end, ja Edita teatas oma kuulsa jäljendamatu võõramaise aktsendiga (mida kuuldes hakkas mul pea ringi käima, silme ees läks uduseks, ja vaid telefoniputka väikesed gabariidid ei lasknud ümber kukkuda (tollal oli mul veel ääretu pieteeditunne telenägude ees), et tal pole minu jaoks aega.
„Kuidas siis nii?! Ma ju olen Eestist, tulin nii kaugelt Teie juurde!“ – hüüdsin hämmeldunult, naiivselt arvates, et olin sooritanud kangelasteo, võttes ette nii kauge reisi ja et üleüldse olen ainus selline Talle nii vajalik austaja. Ja üheaegselt olen Tulevase Kõige Parema artikli autor Temast kui Tähest. Edita Stanislavovna tõi mind alla maa peale tagasi sarkamentaalse lausega: „Kulla poisu, oleksite kasvõi kosmosest võinud siia lennata!..“ Selgitades, et oma sünnipäevadel ta on väga hõivatud ja ajakirjanike jaoks „raudselt lukus“.
Aga siiski, vaatamata viisakale äraütlemisele jõudsin „Oktjabrskiy“ paleeni ja Tatjana Ivanova viis mind läbi pääslast, kus istusid sellised karmid valvurimammid, et ilma läbipääsuloata poleks suutnud sisse saada isegi seltsimees Lenin, Oktoobripöörde täideviija, mille auks revolutsioonihälli uhkeim kontserdisaal oligi nimetatud. Mul soovitati juba endal omal jõul arukalt edasi tegutseda.
Edita Pjehha hõljus laiast trepist alla kaaskonna saatel. Selletagi kõrgele pjedestaalile tõstetud Pjehha, nähes mind, kes ma seisin alumisel trepiastmel, heitis mulle üleolevalt armuliku pilgu. Astusin tema poole hingestatud näoga ega jõudnud veel midagi öeldagi, kui lauljanna „ründas“ esimesena, seejuures kuidagi intuitiivselt ära tundes „kutsumata“ külalise: „Te olete Raul – Eestist?“ Minu kinnitava noogutuse peale raevukas Edita plahvatas: „Ma ju ütlesin teile! Et! Ma ei saa! Teiega! Kohtuda!“ (Näidates nimetissõrmega lava suunas.) „Olen juba üleni seal! Ja üleüldse, kuidas te siia olete sisse tunginud?!“
Selle peale ma (lauljanna kontserdidirektorit, oma head haldjat Tatjana Ivanovat, välja andmata), olles tollal veel karastamata ajaleheretoorikas, mis kasvatab küünilisust, naljatasin aralt: „Noh, meil ajakirjanikel on nii, et kui uksest aetakse välja, siis ronime sisse aknast…“
Lauljanna ühmas midagi, kas heakskiitvalt või nördinult – ja tuhises proovile.
Tema korter asus luksuslikus vanaaegses majas otse kontserdisaali ametisissekäigu vastas ja ma nägin Edita esinemiskleiti, mis oli palkonile tuulduma riputatud. Noruspäi istusin tagaukse juures oma tuhastunud tunnetega pärast tõeliselt leegitsevat kohtumist särava Tähega.
Lauljanna sahmis kui tavaline tädike terve päeva edasi-tagasi oma korterist kontserdisaali õhtusele proovile – nägin teda kodukitlis, meikimata ja lokirullidega. Edita vaatas nagu umbusklik naabrinaine mu peale ebasõbralikult, kuid nähes, kuidas silitan äraeksinud koerakutsikat, kel samasugused nukrad silmad nagu mul endal, ja kuidas mu ees tantsiskleb heakskiitu oodates tundmatu tüdrukuke, Pjehha veidi pehmendas oma tuhastavat pilku… Justkui Lumekuninganna oleks sulanud kuumast pisaranirest.
Ja siis toimus kontsert. Suure lillekimbuga tuli lavale isegi Piiteri linnapea Anatoli Sobtšak ise (tollal veel noore Putini ülemus; too kandis siis diplomaadikohvrit), huulil ülistused „meie kallile Edita Stanislavovnale“. Ta isegi esitas paar fraasi sünnipäevalapse ühest laulust.
Lõpuks külvati lava üle lilledega, kusjuures lauljanna ei lasknud mööda juhust nõelata Alla Pugatšovat: näe, too laulis miljonist roosist, aga mulle on elu jooksul neid vaat et mitu miljardit kingitud!
Toodi ka kingitusi. Minagi trügisin lavale oma tagasihoidliku kingiga. Ettevaatlikult pannes Edita peopesale südamekujulise portselanist laekakese, mille olin ostnud Tallinna Kaubamajast, ütlesin: „See on minu tänuliku südame vutlar.“
„Tänan! Tänan, Raul!“ – lausus EDITA leplikul toonil, vibutades pikki ripsmeid ja kergelt naeratades suunurkadega. Hingestatuna kuuldust, et Suur Lauljanna nimetas mind nimepidi, lahkusin lavalt. Harduses.
Raul RATMAN
raulratman@hot.ee