Uno Lahe kiri USA Kongressile 1997. aastal.

(Rmt: 2012, Kodu ja õiglus. Ettekannete ja dokumentide kogumik, lk 140–145)

Tõlge eesti keelde. Eesti keeles ilmub esmakordselt. Ibid. lk 146-151.

Austatud parlamendiliikmed.

Kui uskuda Riigidepartemangu arhiive ajavahemiku 1910–1960 kohta, ei ole Balti riigid olnud USA välispoliitikas mitte kunagi esikohal. On siiski mõned erandid. Üks ja siiani üldlevinud seisukoht, et Leedu, Läti ja Eesti loovutati Nõukogude Venemaale Jalta konverentsil (1945), on vale. Lord Morani Churchilli päevikute kohaselt toimus see “mitte kaua pärast Pearl Harbourit”. (Tsitaat: “In Washington, in January 1942. (!) aasta jaanuaris erutas peaministrit Stalini nõudmine Balti riikide järele. ./…/ Ja ta ütles märtsis Stalinile, et oli palunud president Rooseveltil tungivalt toetada rahukonverentsil Venemaa nõudmist Balti riikide järele.” )

Täpselt pool sajandit hiljem, oktoobris 1992, võtsid USA Kongressi mõlemad kojad mäletatavasti vastu 24 miljardi dollarilise maksumusega seaduse vabaduse toetamise kohta. Selle seaduse lõplikus versioonis muudeti USA abi Venemaale täielikult sõltuvaks Vene vägede lahkumisest Balti riikidest. Nüüd, viis aastat hiljem, oleks huvitav teada tulemusi, milleks USA maksumaksja raha kulutati, või hoopis: millele vabaduse raha raisati?! Suhtudes sügava austusega Ameerika demokraatiasse ja kainesse mõistusesse, heitkem sellele tagasivaateline pilk.

…Loomulikult oli Venemaa reaktsioon sellisele rahahulgale 2,5-kordne Lahesõja maksumus! – kiire ja positiivne. Venemaa võttis raha iseenesestmõistetavalt ning põhjused vägede tagasitõmbamiseks leiti Vene tippjuhtkonnas kergesti, nende hulgas see, et piirkond oli kaotanud oma geopoliitilise tähtsuse, mistõttu oleks Vene vägede „sees“ hoidmine olnud kasutu. Peale selle oli sõjaline kohalolek juba toona sümboolne. “Julgeolekuohu” korral, nagu isegi võite ette kujutada, oleks “naasmiseks” vaja läbida vaid 100 miili, mis jääb Sankt Peterburgi ja Kirde-Eesti vahele, kus enamus elanikkonnast on etnilised venelased. Kogu riigis on nende osakaal 36%, sealhulgas 120 000 Vene passiga “uusvälismaalast”.

Praegu on meil tänu oma ainulaadsele kodakondsusseadusele rohkem “diskrimineeritud venelasi” kui kuskil mujal nende emamaa ümbruses! Kuid Eesti üha kasvavas üldises rahulolematuses pole kohalikud venekeelsed migrandid kujutanud mingit ohtu (hoolimata nende kodanikuõiguste rikkumise ulatusest, avalikult propageeritavast russofoobiast, natsinostalgiast ja antisemitismist). Mingeid otseseid ähvardusi Moskvaga “taasühinemise” kohta pole olnud.

Austatud parlamendiliikmed, te peaksite olema teadlikud ühest teisest, riigisisesest ohust, mis meie väikest rahvast ähvardab. Kahjuks on selle õnnetuse peamise põhjuse  tekitanud meie “vastsündinud riigi (Washington Post’i poolt kasutatud ämmaemanda-terminoloogia)“ kodukootud seadusandjad. Vaadakem tagasi, kuidas see siis tegelikult juhtus? Vägede väljaviimise kontseptsiooniga 1992. aastal kaasnesid Venemaa poolt üsna kummalised targutavad ennustused, mille kohaselt pidi elu siinsetes piirkondades “uskumatult” kalliks minema!?

Vaid aasta varem oli Briti ajaleht The Financial Times prognoosinud sama, väites, et Balti riigid astuvad kiiresti Albaania asemele ning jäävad terveks kümnendiks Euroopa kõige vaesemaks kohaks. Keegi ei suhtunud sellesse tõsiselt, sest Eesti oli saavutanud niinimetatud „küpses sotsialismis“ märkimisväärse koha ja oli “vennasvabariikide” hulgas üks õitsvamal järjel olevatest.

UNESCO tollaste aastaraamatute andmetel võisime end mõnes valdkonnas võrrelda koguni Taani ja Islandi ning loomulikult ka oma hõimurahva soomlastega. Tõde on see, et Nõukogude Liit kasutas Eestit majanduslaborina, justkui vaateaknana Lääne jaoks. Eestis oli väike, kuid heal järjel ja tootlik põllumajandus ning liha-, piima- ja kalatoodete, tekstiili, kemikaalide, elektri jne ekspordis Itta positiivsed näitajad.

Teenitult ei pööratud tähelepanu mitte ainult meie maailmas ainulaadsetele laulupidudele, rahvusvahelisele džässmuusikale ja olümpiaregatile.

Väliskülalistele avaldas ametlikku taluvuspiiri ületavalt veel rohkem muljet meie elujõuline rahvuslik talupojakultuur, eeskujulikult korralikud noored, tasuta haridus lasteaiast kuni ülikoolini, tohutu arstide, teadlaste, kutseliste kunstnike, teatri- ja ooperikülastajate suur arv, ajalehtede suured tiraažid ning hämmastav kogus originaalproosat ja -luulet. Ning väheoluline, vähemasti ajakirja Life & Look eriväljaande (1964) põhjal, pole ka see, et koguni Tallinna kunstilised ööklubid tekitasid mulje, et “veerandmiiline lõik keset halle keskaegseid seinu on läänelikum kui USA läänekallas“.

Hr. Marshall Ira Goldman on oma hiilgavates uurimistöödes NSVL-i lõppjärgus osaks saanud majandusarengu kohta selgitanud seda fenomeni kainemalt – vahendite külluslik pumpamine ääremaade majandusse oli nii efektiivne, et NSVL sai iseenda kolooniaks. 80-ndate aastate lõpus tõstatati murelikku küsimust kommunistliku impeeriumi võimaliku kokkuvarisemise kohta palju kordi ja hoiatati tõsiste tagajärgede eest. Kõige silmapaistvamad nende ekspertide hulgas olid tänu oma hiilgavale pädevusele kindlasti hr. John Kenneth Galbraith ja hr. George Frost Kennan grand old man, kelle diplomaatiline karjäär algas Tallinnas USA saadikuna (1927 – ) ja kes tegi meie riiki nostalgilise visiidi 1987. aastal.

Nüüd võime tagantjäreletarkusena tõdeda, et kõigile tekkinud kahtlustele pöörati väga vähe tähelepanu ning et ei võetud mingeid tõsiseid poliitilisi või majanduslikke ettevaatusabinõusid. Näiteks märgib hr. Kennan Eesti kohta valusalt, et eliidi tolerantsus oli 1927. aastal äärmiselt madal ja võhiklus äärmiselt suur ning et ka 1987. aastal on eliit taas järsk, jäärapäine ja venevastane.

Kuid reeglil on alati hiilgavaid erandeid, kui lubate! Pärast kommunismi võidukat kokkuvarisemist hüüatas meie president härra Meri oma kõnedes korduvalt: “Kas keegi on näinud, kuhu surnukeha on maetud!?”

Võib-olla selgitaks mõni teist Kapitooliumi künkalt avaneva vaate ja kaine mõistuse abil tagantjärele välja, miks heideti 24 miljardit dollarit maksumaksja raha sellesse külgetõmbavasse musta auku …!?

Sest praegune sünge tõde on: meie vastsündinud riik,  mida maailma press on taevani kiitnud, “laulva/uppuva revolutsiooni”  imelaps, on jõudnud täielikku ajaloolisse fiaskosse. Mõnes aspektis oleme koguni roninud üle kurikuulsate “Albaania finantspüramiidide”. Seega ei olnud The Financial Times’i kuue aasta tagune ennustus üldsegi mitte vale!

Hakata rääkima sellest, kuidas me põhja jõudsime, oleks igav. Mõned asjaolud võivad olla hämmastavalt sarnased teiste vabariikidega, kes Nõukogude süsteemist selle hilisjärgus lahku lõid. Kuid Balti riikide kõige peenemad tegutsemisviisid peaks olema üsna ainulaadsed. “Väikese rahva taassündi” juhtisid häälekad üleskutsed rüüstamiseks valitsuse toetatava anarhia poolt. Vanas heas võimuhulluse vaimus kaotati kogu inimmoraalilt ja vajadustelt kaine mõistuse piirangud.

“Äridemokraatia” nimel likvideerisid meie “liberaalid” kõik institutsioonid, mis oleksid saanud takistada, uurida või kohtusse viia riigi-/kommunaalvara vargusi. Võib öelda, et koguni kriminaalkoodeks nii-öelda tühistati. See andis voli varastada kogu rahvas paljaks. Viimase viie aasta jooksul, kui parempoolne oligarhia on võimul olnud, on vaesumine toimunud nii intensiivselt, et koguni usaldusväärsed tsensuurivabad päevalehed nimetavad meie armast kodumaad üsna tihti röövvabariigiks….

Uskumatu, et selliseid ilustamata välja öeldud pilkavaid hüüdlauseid nagu “mida halvem, seda parem” või “uppuja päästmine on uppuja enda asi” (Ilfi–Petrovi järgi) hüüti ja trükiti ametlike riiklike teadaannetena … Tänaseks pole kollektiivpõllumajanduse mudelist, mille “küps ja roosa stagnatsioon” lõbustas kunagi koguni Ameerika naisturiste, mitte midagi alles jäänud. Vaid riigi lõunaosa, kus on kõige värvikamad külad ja tublid ning töökad talupojad, on jäetud meelega nälja piirile hädasse ja lootusetusesse virelema.

Meie äärmiselt produktiivne ja sügavate traditsioonidega põllumajandus hävitati üliisamaaliste kollanokkade üleskutsete saatel lõpetada toiduainete eksport Venemaale täielikult. Sic! Hr. G. F. Kennani iseloomustus ja hoiatused!

Ainus privileeg, mis Idale järele jäi, oli äge mitteraud-metallide transiit, mida siit koostöös maffiaga välja smugeldati. Mäletatavasti oli Eesti mõne aasta maailma vaseekspordis kuuendal kohal, ise grammigi vaske tootmata. Noil “šokimetallurgia” kangelaslikel aastatel ning tänu riigi poolt juhitavale ebaausale konkurentsile müüdi üsna suured kalalaevastikud, paberitehased, tekstiilivabrikud ja hiljuti elektrijaamad (USA ostjate kaudu) kohaliku “räpase äri” kaudu mitte grammigi puhtamatele välismaistele rahapesijatele. Relvade ja narkootikumide rannikuäärsed passaattuuled puhuvad siin eriti vabalt tänu metsikule korruptsioonile ja tolli hämarale tegevusele.

Või nagu hr. Milton Friedman armastab öelda: patriootlikud pangad on kelmi parimad sõbrad. Meie riigi pankade varjamatu küüniline korruptsioon muutis sõnatuks koguni IMF-i ja ületas igasuguse seninähtud semukapitalismi. Ning kuigi Eesti valitsused kukuvad peaaegu üle aasta, pole ükski noist arvukate finantsskandaalide kangelastest kohtupinki istunud ega vangi läinud.

Möödunud aastal mõned kuud enne USA esimese leedi Hillary Clintoni visiiti Eestit külastanud “tšempionrahastaja” hr.  George Soros rabas meid oma kõnega jalust, öeldes, et see, mis siin toimub, on “suurejooneline röövkapitalism”. Ta peab sinistest silmadest teadlik olema!?

Kahjuks ja irooniliselt, nagu eespool on kirjeldatud, hävitati Eesti heaolu hüüdlausetega, mis on tuntud vene kelmikirjandusest, ning mitte vähem raevukalt ei hävitatud kogu Nõukogude armee vara, mis oli veel tervena säilinud. Hiljuti avaldas meie justiitsminister hinnangu siia jäetud Nõukogude armee vara kohta.  Härra Varul, kes paistab olevat kohalike lahinguväljade parim asjatundja, jõudis patukahetsuslikule järeldusele, et ükski endise Nõukogude armee atribuutidest ja ehitistest, lennuväljadest, angaaridest ega paneelmajadest ei vastaks NATO nõuetele,  justkui NATO oleks nende vastu kunagi huvi tundnud.

Ja see on väga delikaatne punkt. Eesti parlament oli juba enne USA seadust vabaduse toetamise kohta andnud “Lääne südametunnistusele” korduvalt teada oma innukast valmisolekust kodumaal “vabadusvõitlejaks” saada ning siia NATO täiendav tugipunkt rajada?!. See agar ja amatöörlik soov koos avalikult propageeritud natsi-idarinde-igatsuse ja territoriaalsete nõuetega Pihkva oblasti osas on kokku langenud vanema põlvkonna eksiileestlaste unistustega. Need praeguse Eesti välispoliitika üdini „lubjastunud“ lobistid olid kunagi orbudena petnud immigratsiooni- ja naturalisatsiooniametit, et saada USA või Kanada kodanikuks. Nüüd, pärast uurimishirmust vabanemist, “marsivad pühakud”  Tallinna Vabaduse väljaku jultunud paraadidel. Avalikult oma endise SS-diviisi Wiking sümbolite all, justkui oleksid nad äsja naasnud oma tähtsate ülesannete täitmiselt Ukrainas…

Mõnele auväärsele parlamendiliikmele võib tulla üllatusena fakt, et 1942. jaanuaris toimunud Reichi esimesel Wannsee konverentsil kuulutas Eesti end judenfrei‘ks. Siiski soovitas rahvusvaheline juudi organisatsioon B’Nai Brith möödunud sügisel  siin toimunud seminaril kohalikel, enamasti vene keelt kõnelevatel juutidel madalat profiili hoida ja siit riigist kiiresti rahulikult lahkuda…

Raamatus “The Baltic Revolution” (1990), mis on ilmselt kõige hiilgavam  teos nende tendentside koondumisest, nimetab London Times’i korrespondent hr. Anatole Lieven seda otse “ühinemiseks illusioonidega vaieldava territooriumi kohta”. See Balti juurtega Saksa aadlike järeltulija ei ennustanud sinisilmsetele reaalsusevälistele kuutõbistele helget tulevikku. Nüüd on tulemused nii irratsionaalsed, et kahelda võib koguni omariikluse püsimajäämises. Põhjuseks on, et šovinistlikud kuutõbised eitasid igasugust vajadust konsensuse ja kaine mõistuse järele.

Neutraalse Rootsi statistika kohaselt elab 9/10 Eesti rahvastikust absoluutses vaesuses – näiteks 1/3 rahvast saab nn „toimetulekutoetust“ (ca 80 dollarit kuus! Töötutoetus on 40 dollarit.) Pooled töösuhted on „mitteametlikud“ ning ei võimalda ametiühingute-poolset toetust ega ravikindlustust. Hilisem suur keskklass jäi enne kadumist valitsuse rahandusalaste ümberkorralduste tõttu ilma oma pangasäästudest. Mitte ükski inimene Eestis ei ela ära oma pensionist, välja arvatud parlamendiliikmed, kes saavad mitmesuguseid kõrgeid pensione, ja üllataval kombel enam kui 10 000 hilis-“okupatsiooni” vägede eruohvitseri,  kellele  maksab pensioni Venemaa. Sama saavad ka vanemad Eesti erusõjaväelased, kes teenivad nüüd juhtidena oma kaitseväes ja saavad tänu suurele vaenulikule naaberkarule palka kahest kohast! Mistahes tulevases verises intsidendis Venemaa vastu tuleb uskuda, et need mehed jäävad alistamatuks!

Kuid kõigist meile osaks saanud hädadest kõige suurem – võrreldagu seda vaid Albaania  “finantspüramiidide poliitikaga”! – on niinimetatud Eesti omandireform ehk Restitutio in integrum … Objektiivselt vaadatuna kujutab see endast kanoonilise corpus juris‘e pretsedenditut groteski. Suures osas põhines see lihtsalt aplal natsionalistlikul nostalgial status quo ante bellum’i järele ning naiivsel püüdlusel taastada vana vabariigi 1939. aasta mudel. Eirates koguni tolleaegset vana head Saksa omandiõigust, alustas ultraisamaaline force majeure absoluutselt suurushullustuslikku omandi ümberjagamist in corpore:

1) linnades olev kinnisvara: korterelamud, korterid, garaažid, suvemajad jne;

2) maal asuvad talukohad koos maade ja metsadega – kõik, mis oli viimasel poolsajandil kuulunud “uutele” seaduslikele omanikele.

Enamik sellest kinnisvarast oli 1940. aastal natsionaliseeritud Nõukogude seaduste alusel, sealjuures kustutati endiste omanike pangavõlad – sealhulgas ka baltisakslaste vara osas, kes olid riigist ümberasustamise käigus lahkunud. Seega hüvitasid praegused maksumaksjad tegelikult ammu maha jäetud vara laiale pärijate ringile, kes asusid enamasti eksiilis. Seda vara konfiskeeritakse üürnikelt nende oma armsa noore riigi õigusliku ebaõigluse tõttu veel praegugi.

Kokku on 250 000 eestlast, kes on ligi viie aasta jooksul oodanud julma “lõpplahendust”kellelt on ära võetud nende kõige loomulikum õigus – “õigus oma vara rahumeelsele kasutamisele”. Kui siia lisada ka asjassepuutuvad sugulased, moodustab see hulk tervelt 1/3 meie väikesest rahvast. Praeguseks on juba tuhanded pered, enamik neist mitme lapsega, oma kodust välja visatud, ilma et nad oleksid saanud hüvitiseks uue korteri või raha, mõnikord on seda saatnud vaid “vaba” pressi küüniline pilkamine.

Tallinnas on praegu 16 000  kodutut, kusjuures talved ei ole siin nii pehmed kui Tiranas. Kuid rõhutada tuleb ka üldist vaesumist, enesetappude kiiret kasvamist, vohavat ükskõiksust, kättemaksumõrvu, meeleheitest toime pandud süütamisi ning kõigi aegade madalaimat sündimust.

Alates vabaduse toetamise seaduse vastuvõtmisest 1992. aastal on Eesti kaotanud abortide tõttu igal aastal 30 000 last ning meeste keskmine eluiga on viimase viie aastaga langenud viie aasta võrra. Mõnes teises kohas võetaks seda kui etnotsiidi hoiatust

Kuid maailma üldsuse arvamus on häälestatud sellele, et see hiilgav riik, kus viiakse läbi julgeid reforme ja kus toimus kuulus „laulev/uppuv revolutsioon“, ei ole oma rahva inimõigusi karvavõrdki rikkunud …

Eesti parlament tegi Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisel (märtsis 1996) siiski mitu reservatsiooni selle esimese protokolli kohta, jättes vaikselt tähelepanuta suurima riigi poolt kavandatava pogrommiseaduse, mille ebainimlikku olemust ja ulatust kardeti avaldada koguni kõrgeaulisele Euroopa Liidule, mille liikmeks soovitakse saada …

Milline on riigisisene konsensus? Saar Polli viimase küsitluse järgi ei ole 76% eestlastest rahul parlamendi ja riigiga. Samal ajal ei osalenud küsitluses üldse  Lõuna-Eesti maapiirkondade elanikud, kes on töötud, näljas ja vihased. Kuid varem või hiljem annavad nad oma arvamusest ise piisavalt valjuhäälselt teada, tuues lähemale Eesti albaniseerumise tagajärjed …

See kiri juhib vabaduse toetamise seaduse 5. aastapäeval tähelepanu hoogu koguvale tormile. Keegi ei süüdista USA maksumaksja raha. Kuid raha eest saab osta nii virtuooslikku viiulimängu kui ka inetut kakofooniat.

Austades sügavalt Ameerika mõtteviisi, teie tervet mõistust ja kainet meelt,

lugupidamisega Teie

Uno Laht, Eesti kirjanik

4 kommentaari
  1. Rein Mark 3 kuud ago
    Reply

    Too nõukogude inimene oskas tagantjärgi analüüsida “rahvusliku” kaadri poolt riigis toimuvat, kus väidetava patriotismi vaimus vajutas kitsas seltskond oma kukrusse meeletu raha ja hurraa hüüded vabale Eestile.Selle tagajärjed on nähtavad tänase päevani ja Reform leinab taga kaotatud võimu, et pooleli jäänud tööd saaks jätkata. Eesti väljaost USA poolt NSVL impeeriumist oli seega osutunud fiaskoks ja lihtrahvale sai kingituseks vaid lipp ja hümn ning mitmete muude “privileegide” hulgas, nõukogude mudelit kasutade-, massiline küüditamine oma kodudest.Iseloomulik on see, et tollased privileegi taotlejad ja nautijad on nüüd pooli vahetanud , astudes häbenemata globalistlikule, rahvusriiki mahategevale rajale, millega tollal oma ärimudelit ja positsiooni kindlustati. Mitu vaatust seda poliitilist teatrit veel kogeme – näitab aeg.Praegusele Valitusele edu ja kindlameelsust sellest saastast väljatulekul, et tunda end tõelise rahvusriigina.

  2. u. 3 kuud ago
    Reply

    Põhjalik analüüs ja diagnoos…
    Tõde pidada teraapiline olema ( teeb vabaks – aga mõne paneb kinni)

    • u. 3 kuud ago

      Kui ümberringi luusivad lõvid ja šaakalid, siis täit vabadust saab ainult puuris nautida… (tõde on tunnetatud paratamatus)

  3. Selle 3 kuud ago
    Reply

    kirja suhtes tuleb olla ettevaatlik. Sest käsitletud on palju valdkondi ning üks võib võimutsema hakata teiste üle. Paljugi tundub jäävad Uno tundepurseteks ehk nagu tema midagi hindas ja kuidas suhtus. Samuti on küll esitatud arve, kuid need seostatud meelevaldselt. Uno oli aga loomult nõukogude inimene.
    Arukaks ning põhjendatuks pean neid väiteid, mis puudutavad meie käpardlikkust riigielu korraldamises pärast de iure iseseisvuse jätkamist. Kahjuks just tollastes tingimustes kasvasid peale uued komnoored, ehkki teise nimetuse all. Ehk muutus vorm, sisu jäi vanaks ehk läppuvaks ja jätkusuutlikult läppuvaks.

Vasta Selle-le Tühista vastus

Sinu meiliaadressi ei avaldata.