Sotsialistlikku põldu harides (Kilde eelmisest riigist põllu poole vaadatuna)

Foto: Kihelkonna kirik elas üle okupatsiooni ja ka kommunismi. Foto Vikipedia

Aivo Aju

Esimene osa. „Kommunismi“ kolhoos

Sellist nime kandis omal ajal Saaremaa üks paremaid majandeid. Asus teine päris mere ääres, Kihelkonnal. Aga milline Saaremaa majand polnud tollal mere ääres!?

Kihelkonnalt mindi Vilsandile paadiga. Kohalikele oli see lihtne, aga võõras seisis rohkem tähelepanu all. Selleks oli siis olemas NSVL-i piirivalve. Mitte et võõras siiapoole, vaid et „meite” omad „mette” sinnapoole ei läheks!

Vilsandil oli alaliselt üks linnuvaatleja ja kirjamees Juhan Saar ka. Edaspidi tuleb juttu selle põlise linnamehe mälestustest, kes pärast pealinnas kodu hävitanud tulekahjut saarele palgatööle läks. Hakkas majandit varustama – majandi volinikuna Tallinnas. Palk ikkagi suurem kui linnas teenida võimalik.

Eks sellest varustamise-tööst tulebki põhiline tagasivaade tolleaegsesse põllundusse. (Kõik osaliste nimed on algupärased; kui mõni keelatu jutu sisse satub, saab ta kohe ka varjunime.)

„Kommunismi“ kolhoosi juhtis Eino Heinmets, mees, kes tegi kõik selleks, et „sotsialistliku töö kangelaseks“ saada. See oli suur aunimetus ja andis rinda viisnurgaga ordeni, võrdsena Nõukogude Liidu kangelasega.

Majandis läks kõik ülesmäge; vaid oma seaduslik naine oli kiuslik. Abikaasa oli kolhoosi dispetšer ja kuulis-nägi kõike. Juba tollal oli kolhoosides raadioside osakondadega ja majandi spetsialistide autodega. Naine oli ka armukade; tema mees oli naiste arvates üsna kena tükk.

Kõige tähtsamaks ENSV põllumajanduses peeti tollal „sotsialistlikku võistlust“. Selle nimel elati ja töötati, sest see andis preemiaid ning au ja kuulsust.

Mis loom see „sotsvõistlus“ siis ikkagi oli? Lihtsalt lahti seletatuna: täpne majandusarvestus iga töötaja, lüli ja osakonna puhul.

Nii pandigi kokku pingeread, mis anti raportina parteikomiteesse. Kes olid parimad, need said auhindu, tuusikuid turismisõiduks sotsialismimaadesse, autoostu-lube jne. Oli ikka, mille nimel rabada.

Pole saladus, et suurem osa Eesti tolleaegsest põllumajandustoodangust läks ikka Venemaale, ja nii mõnigi kord olid omal maal poed tühjad. Samas aga said kõik kolhooside-sovhooside töölised osta kodumajandist kõiki toiduaineid sellisel määral, et jätkus linnas elavatele sugulastelegi anda. Ja hinnad olid äärmiselt madalad – „omahinnad“. Liha müüdi majandis kaks korda kuus.

Nii oli see ka „Kommunismi“ kolhoosis. Hiljem vaatame teisigi majandeid, sest „volinikutöö“ Saaremaal sai kesta vaid kaks ja pool aastat. Aga kõigest järgemööda.

„Kommunismi“ kolhoosi kontor asus Kihelkonna kiriku kõrval. Kirikus aga oli kena õpetajatütar, kes elas pastoraadimajas. Kas oli tema see, kes meeldis esimehele? Seda räägiti rohkem mutikeste poolt ikka poe kõrval ja ka kultuurimajas pidude ajal…

Eino oli tõesti kena mees, teises abielus. Ta võttis endale unistuse ja eesmärgi – saada kolhoos Saaremaa parimaks.

Kunagi Tallinna meeskonnale – Saaremaa ralli korraldajatele – lõpupidu korraldades saadi tuttavaks. Läks aega, kuni tuligi linnamehe pakkumine – aidata majandit asjaajamistes väljaspool Saaremaad. Volinik sai „kurgikäru“, nii nimetati tollaseid „Moskvitši“-kaubikuid. (Venelased jällegi ristisid selle auto „kabluk’iks“ – kontsaks. Eks ta, jah, sellise imeliku kujuga oligi, nagu tagurpidi keeratud naisteking.) Auto oli uus ja bensiinitalonge sai niipalju kui vaja.

Kuna volinik käis mandrilt, saadi temale ka pidev „piiriluba“ ja eelisjärjekord praamile jõudmiseks (10 minutit enne praami väljumist tuli kohale tulla!). Tegelikult oli volinikul, tänu tutvusele vabariigi passiosakonna ülemaga, varemgi juba piiriluba kõigisse piiritsoonidesse. Isegi ka Paldiskisse ja Sillamäele. See luba võimaldas käia hästivarustatud poodides! Tegu oli ju ikkagi sõjatööstuse linnadega, ja seal oli suurem kaubavalik.

Hästivarustatud olid ka EKP KK söökla ja puhvet. Seal käis „volinik“ ka kunagi seoses Saare- ja Hiiumaale organiseeritud raadio-matkamänguga. Parteikomitee esimene sekretär Eller tegi seal välja klaasi viina koos tüki angerjaga; see maksis vaid kopikaid!

Aga nüüd sellest, mida kolhoos tollal vajas. Tavaliselt jaotati rajoonikeskusest fondid kõikideks vajadusteks: söödad, masinad, varuosad jne. Sellest aga ei jätkunud majandi edukaks eksisteerimiseks. Raha oli, kuid kõike kätte ei saanud.

Kolhoosis oli väga tähtsale kohale pandud piima tootmine. See oli prioriteet, sest Kingissepa (Kuressaare) piimatööstus toimis saare toormel. Sotsialistliku võistluse liidritel oli majandite nimekirjas eriline hoolitsus. Partei „hoolest“ jätkus vaid tühipaljaks mulaks propaganda näol.

Lehm lüpsab suust, ütleb vanatarkus. Saaremaal koresööta ja silo jätkus. Oli ka jõusööta, aga sellest jäi väheks. Volinik läks Tallinna melassi kuningate jutule. See on selline suhkrutootmise jääkprodukt siirupina. Eks igas äris on omad seadused ja saladused, aga Saaremaalt tulnud traktorveok viis iga nädal ühe tsisternitäie „suhkrukulda“ saarele. Ja lehmad hakkasid lüpsma oi, oi kui tublilt!

Sotsialistlik küllus

Kolhoosis oli ka vaja ehitada, vajadus kortereid remontida. Volinik võttis esimees Eino kaasa ja sõideti Valgevenesse- Minskisse. Sinna minnes võeti kaasa nii angerjad kui ka küllaldaselt Vana Tallinnat. Kahjuks Saaremaa polnud juba tollal võimeline angerjat andma. Selleks leidis volinik palju lihtsama  tee. Võrtsjärve kalamehed olid võimelised angerjat palju rohkem välja püüdma. Nende mure oli küllaldase võrgumaterjali puudumine. Seda oskas „leevendada“ Kommunismi

kolhoosi volinik. Kalamees Ants sai vajaliku autokoorma võrku ja angerja tarnimine oli lahendatud. Ja ikka mitmeks aastaks! See kalamees oli tuntud Lorupi klaasivabrikandi üks järglane.

Kas need Valgevene tapeedivabriku ülemused midagi aru ka said sellest järvekalast, aga nad haukasid „vanakesele „ peale angerjat. Tulemuseks saadeti Kommunismi kolhoosi aadressil Tallinna jaama vagunitäis tapeeti! Seda sai jagada oi kui paljude tollaste bossidega.

Kolhoos tahtis ka ehitada. Selleks oli loodud kolhooside vaheline ehituskontor EKE. Ka seal olid omad eelistatud ja „nõudlust „ vajavad juhised. Suur probleem oli õlivärv, ainuke sobilik niiskes Saaremaa kliimas. Seda tootis Volgogradi vabrik. Vaja oli neile ligi pääseda. Selleks sõitis volinik sinna asja uurima.

Kaugel Venemaal värvivabrikus oli peatehnoloog hädas oma tütre allergiaga. No nii, siin peab appi tulema ülipopulaarne toidudispergaat AU-8, mida tootis meie Desintegraator Johannes Hindi juhtimisel. Hiljem pandi mees vangi ja seal ta ka kustus.

Kuna Volgogradi tehas tarnis sel ajal kunstmaterjali meie Komsomolistaadioni (Kalevi) jooksuraja tarbeks, siis polnud mingi probleem paarkümmend tonni õlivärvi siiapoole ära vedada. Aga selle värviga sai Saaremaal üsna palju ära teha ja kohaliku EPT meestega kampa löödud ja kolhoosile kõik esmane koheselt ka nende poolt kätte toodud. Ikka nii, käsi peseb kätt.

Volgogradi poole läks aga imerohi ja laps sai oma hädadest lahti. Nüüd jätkus värvi saatmine ka järgmisel aastal ja juba teise majandisse. Aga nagu lubasin, sellest pisut hiljem.

Üks eraldi probleem oli Minski traktoritega Belaruss. Nad olid küll tugevad, aga varuosade saamine üsna keeruline.

Mis siis ikka, jälle Valgevenesse ja tehasesse. Kaasas ka juudi rahvusest kunagine koolivend, Kuusalu kolhoosi aseesimees varustamise alal David. Põhjus oli väga lihtne, tehase juhtkond oli vähemusrahvusest. Kontakt loodi kohe esimesel päeval ja hotelli restoranis hakati lauast lauda jooki saatma. Eestimaine Vana Tallinn oli igati abiks ja seda võeti ikka päris palju igaks reisiks kaasa.

Järgmisel päeval sai pikk sadulveok varuosi täis pandud ja kuna konveier seisis, siis tehase peainsener võttis oma käega lindi pealt kaks „vnom-i“ maha (val nabora mošnosti-jõuülekanne). Konveier seisis, sest kardaani ristid olid otsas. Õhtuks oli lennuk ristidega

Valgevenes ja ka Maarjamaa autole pandi kaks kasti riste ja kompleksseid kardaane veel pealekauba. Muuseas, samad ristid olid ka Volgadel ja UAZ tüüpi autodel.

Ja mitte ainult et koorem kaupa toodi Valgevenest ära, lisaks sellele loodi sild Lätimaale- Preilisse, kus asus Baltimaade Minski tehase remondibaas. Sinna oli lihtsam Eestimaa jaoks kaupa edaspidi saata. Ei äratanud SORVO (majandusmiilits) tähelepanu.

Kommunismi kolhoos oli ka kalurikolhoos ja oma konservivabrik Papisaare sadamas.

Preili kui ääremaa oli halvasti varustatud toiduainete osas ja eks siis „rauda“ tooma läinud autod võtsidki peale nii konserve kui ka ehedat sealiha. Kolhoos sai varuosad, Preili juhttöötajad kõhutäite.

Saaremaa suurim majand oli Saare Kalur. Parteil tuli äkki tahtmine need kalamehed ka põldu harima panna. Lihtsaim lahendus oli Kommunism liita Saare Kaluriga. Nii ka tehti.

Angaari seinale kirjutasid „huligaanid“- Kommunism kaput! Selle ülevärvimisega nägi vaeva Saaremaa KGB.

Volinik uue ülemusega koostööd ei soovinud. Too oli liiga vanameelne kommunist, kahjuks lõpetas kurvalt, oma autogaraažis, nöör kaelas …

Aga õnn naeratas hoopis teisalt, volinik sai kutse Vinni Näidissovhoos-Tehnikumi tööle tulla.

(järgneb)

14 kommentaari
  1. üks juba küsis 2 nädalat ago
    Reply

    Millal järg tuleb? Ootan ja vaatan.
    Kuidagi aeglane on see leht.

  2. Ei oska arvata 2 nädalat ago
    Reply

    Raske võrrelda tänese päevaga.
    Aga huvitav tagasiränne igavikku…

  3. ott on maailmameister! 2 nädalat ago
    Reply

    Vaat mis tegi Saaremaa!
    Maailmameister Kommunistlikust väikeriigist.
    Kas see aastaid tagasi oleks mõeldav?
    Ka siis sõideti pisut.

  4. täitsa vinge! 2 nädalat ago
    Reply

    Huvitav artikkel. Millal järg ilmub?

  5. Oli lüpsijumalanna 2 nädalat ago
    Reply

    Saaremaast ei räägitud palju aga oli peipsileida. Too lüpsis rohkem kui Iisraeli rekordlehm! Jo siis lehm oli tädil hää või terve brigaad tema taga.
    Olid ikka ajad.

  6. Vanasti 2 nädalat ago
    Reply

    oli parem! Läksid poodi, kui oli vorsti, siis ostsid kohe ära. Nüüd on sul nina ees 20 eri liiki, üks hullem kui teine. Ühes 6% liha, teises 20%, kolmandas 77,7% ja nii kõigis erinevalt. Kuid kõik eurosolki täis, paljalt süüa ei sünni.
    Paljud toiduained olid kallimad, raiskama ei kutsunud. Suhkur maksis 78kop kilo, rahasuhtega 1rbl = 6€ teeb see kilohinnaks ligi 5€, on aga palju odavam. Maguspiim maksis 55kop purk, peaks täna olema 3,3€, on aga 2…3× odavam.
    Sai oli 12kop, täna enam vähem samas hinnas. Leib samuti.
    Elekter maksis 4kop/kvt, peaks täna maksma 23 senti, maksab 12 ehk on 2× odavam.
    Tarbeesemed olid palju kallimad. Juba VEF raadio maksis 100 rutsi, nüüd saab 600 euroga selliseid mitu. Värvitelekas oli üksvahe 753 rubla, koguti pool aastat raha, täna saab kuupalgaga mitu vinget telekat.
    Need suhteliselt suuremad hinnad ei lasknudki eriti lällata. Et odavamalt läbi lüüa, tuli varastada või tuttavate abi kasutada. Vaja oli ka tööl käia, see oli enesestmõistetav. Selliseid lorusid ja tibisid ja lumehelbekesi nagu praegu, oli ülivähe. Kes vähegi libundusega tegeles, pandi autosse ja 100km taha. Ka Simunasse oli kord üks pealinna libu välja saadetud, kohalikud kutsusid teda kosmonaudiks. Viru vahel nägin ise, kuidas miilitsamehed ühe libu kongiautosse toppisid, eit lõugas nagu häirepasun.
    Kord oli siis korras. Kui mingi pätt su maja akna sisse lõi, oli miilitsamees kohe võtta ja too teadis teiste abil ruttu, kes lõi. Pätt kohe trellide taha ja sai et vähe pole. Miilits andis kohe tänaval vastuhakkajale kumminuiaga, praegu ei tohi politseinik ennast isegi kitsta. Ning naispolitseinikud on naljanumbrid.
    Siis pandi varas kohe puuri, nüüd jäetakse vabadusse ja kohus venib mitu aastat ning pärast tuleb sealtki irvitades välja, sest asi on aegunud või ei paku avalikku huvi. Kuigi vargus on alati vargus.
    Arsti juurde said ENSV-s samal päeval, sest kohad olid täidetud. Nüüd kerja ja maksa veel peale, ehkki oled nagunii makse maksnud. Ootamisest rääkimata, enne jõuad ära surra.
    Ma parem vaatan kuidas väljas eurovihma sajab.

    • oli tõesti siis nii? 2 nädalat ago

      Uskumatu elu!
      Praegu on see nagu Lenini muinasjutt. Kõike küllaga ja ei midagi.

  7. uskmatu-toomas 2 nädalat ago
    Reply

    Äpusid on olnud-elanud igal sajandil ja iga ühiskonnakorra ajal.Kui olid hakkaja mees ja sul ei olnud kaht vasakut kätt ja kümmet pöialt elasid ka sellel ajal normaalselt.
    Kuigi tollel ajal oli ka palju kirumist väärt siis tänapäevase eluga seda võrrelda ei saa sest puudus niisugune suur ebavõrdsus !
    Mineviku kohta võtavad sõna inimesed kes kellegi kuulujuttude põhjal teevad järeldusi.Vanaisa rääkis,isa rääkis,naabri vanamees rääkis ja need jutud ei pea tihti paika.

  8. ajalugu on imeline 2 nädalat ago
    Reply

    Oleks ise tollel ajal elanud, usuks toda kommunismielu.
    Aga meie elu on küll parem. Sellega nõus ka vanemad inimesed.

  9. Siis 2 nädalat ago
    Reply

    oli töölisel alati töökoht võtta. Sageli oli töölise palk inseneri omast suurem. Vastutust see-eest üldse mitte. Keeras sitta kokku, võeti käendusele, ninamees sai aga parteikomiteelt mööda päid ja jalgu. Toiduvalik oli ninamehel küll suurem, tema sai valida, tööline pidi sabas seisma ja hilja peale jäädes pidi leppima räimega tomatis või kalapasteediga. Sahkerdamine muidugi käis. Mina sulle, sina mulle. Selleks olidki ette nähtud varustajad, kel ajapikku kujunesid välja head sidemed ja suhted. Ise laos olles sattusin mitmel korral peale, kui dire asetäitjale helistati ja too kohe minu juurde tuli, et pane see kõrvale, homme tullakse järele. Kui omad tahavad, ütle, et pole. Küll hiljem asemele tellime. Rahaliselt oli tulus siis, kui midagi tellis sõjaväeosa. Neil raha kui muda.

  10. ei oska tahta 2 nädalat ago
    Reply

    Ei oskaks niimoodi elada. Kaubamajad on toitu täis ja keegi ei vea midagi kaugemale.
    Kas Läti oli meist vaesem?

    • Piirkonniti 2 nädalat ago

      varustatus erines. Vahel oli põhjuseks ka jobu juht, kes oli aus. Need läbi ei löönud. Edutamise asemel hoiti neid asetäitjatena, et nad ei teeks majandile tajutavat kahju. Ausus nõukogude aega ja korda ei sobinud.

  11. imeline saaremaa 2 nädalat ago
    Reply

    Räägitakse, et vanasti sõideti saarel jommis pääga? Õlu voolas ja angerjad ujusid. Vähid ka veel. Kas oli see elu nii lõbus?

  12. uskumatu elu 2 nädalat ago
    Reply

    Kuidagi imelik, et raha oli aga osta ei saa.
    Nüüd kõik vastupidi.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.