Repliik ebaõiglaselt koheldud elanike – sundüürnike – osas

Vello Rekkaro

Eesti Päevaleht avaldas Delfi ajakirjaniku Vahur Kooritsa mahuka materjali „Sundüürnikud nõuavad riigilt hüvitist“ (4.03.2020), kus leidsid kajastamist Eest Üürnike Liidu tegevjuhi Urmi Reinde ja vanemnõunik Vello Rekkaro, samuti ka riigihaldusministri Jaak Aabi ja Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi arvamused.

Teemakäsitluse jätkuna esines Vikerraadios 5. märtsi hommikul Omanike Keskliidu juht Priidu Pärna, kes avaldas arvamust, et „sundüürnikud ei saanud reformi käigus kahju, vaid ainult kahjutunde“! Tallinna Linnavolikogu istungil 5. märtsil püüdis linnavolinik Marika Tuus-Laul oma sõnavõtuga  juhtida tähelepanu probleemi tegelikule sisule.

Teadusuuringu „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“ esimese etapi tulemuste tutvustamine toimus 10. märtsil minister Jaak Aabi juhtimisel, kus EÜL-i poolt osalesid Heimar Lenk ja Endel Ploom. Samal päeval väljastas EÜL pressiteate „Sundüürnikud usuvad omandireformi õiglast uurimist“.

Vikerraadios esines 11. märtsi hommikusaates Helle Kalda, avades sundüürnike kui omandireformis ebaõiglase kohtlemise osaliseks saanud elanikerühma taotluste tegelikku sisu. Enamik toona sundüürnikuks tehtud elanikest on aga praeguseni represseeritu seisus – pole saanud ei asenduspinda ega rahalist kompensatsiooni.

Konflikti olemus on lihtne, nendib ajakirjanik Vahur Koorits, ja kirjeldab järgnevalt asja sisu. Ilmestaksin tema sõnalist selgitust arvudega meie pere osas. Nimelt vahetasime perekondlikel kaalutlustel 1974. aasta sügisel korterid vanematega kokku ja asusime 7 inimesega elama Nõmmele lagunevasse kommunaalmajja. Kui algas omandireform, siis soovisime oma korteri erastada, kuid saime vastuseks, et seda meile ei võimaldata, kuna maja kuulub tagastamisele õigusjärgsetele omanikele. Eluruumi hindamise akti alusel oli meie korteri erastamishinnaks siis 30 600 krooni, mida sai tasuda erastamise väärtpaberitega. Lähtudes EVP-de kursist oli see ca 18 000 krooni. Omanikeks tunnistatud isikute väliseestlasest esindaja võttis meie  kodu kui tagastatud vara üle 1996. aastal. Kuna me ei soovinud oma kodu loovutada juriidiliste manipulatsioonide abil omanikuks saanud isikutele, siis õnnestus lõpuks saavutada kokkulepe osta korter ära 750 000 krooni eest.

Meie pere juhtumis ilmneb kujukalt sundüürnike kui ebaõiglaselt koheldud isikute otsese ainelise kaotuse suurus: 18 000 asemel maksime 750 000, et jääda oma seaduslikult soetatud eluruumidesse edasi elama. Seega riik põhjustas oma tegevusega kohaliku omavalitsuse ametnike kätega meile otsest kahju ca 732 000 krooni! Omandireformi aluste seadusest lähtuvalt tuleb õigusriigis asuda koheselt sundüürnikele põhjustatud otsese ainelise ja moraalse kahju hüvitamisele või vähemalt selle taotlemisele, sest nüüd Toompeal oleva võimuliidu peaministri erakond on seda lubanud.

„Keskerakond on meie jaoks vahend,“ laususin ma ajakirjanikule, sest Eesti on demokraatlik õigusriik, kus rahvavõimu teostatakse poliitiliste esinduste – erakondade kaudu. Alates Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest 1991. aastal on Keskerakond juhtinud tähelepanu reformi ebakohtadele ning läbi aastakümnete ka ainukese erakonnana oma programmilistes dokumentides lubanud reformi käigus tekkinud vigu heastada. Õigusriiki soovime aga me kõik.

Vello Rekkaro, PhD

2 kommentaari
  1. Jätan 5 kuud ago
    Reply

    vahu ja nutu vahele ja vaatan ainult põhimõtteliselt seda jama elamispindadega.
    1. ja peamine põhimõte: kui kedagi röövides saadakse saak, siis jagatakse see omavahel ära. Kui saadakse röövimise käigus kahju, siis ka kaotused kantakse omavahel. Seega, kui keegi lasi siit jalga, kas võimalike vankamõrvarite eest või lihtsalt sõja kui eluohtliku tegevuse eest, siis pagenu on tegutsenud siiski omal algatusel ja kulul ning on selle tegevuse eest ka ise vastutav. Sest tema jäi ellu, teised jällegi tapeti või sunniti kulaagis eestlust maha salates end veepinnal hoidma. Sellised olidki need ülejäänud, kes siia jäid ja käisid vankade pühade ajal kommunistidele (käbinatele, rüütlitele, vainodele, vaderitele, …) hurraa karjumas. Kes avaldas isemeelsust, saadeti aastateks kindlasse koht, õni veel mitugi korda.
    Mis sai edasi? Suur sajuus lagunes, segadused aitasid Eestil jätkata de facto iseseisvust. Loomulikult avanes siis võimalus ka teiste arvel elada. Jätan paljud ärastamised ja sahkermahkrid vahele (see on teine käsitlus) ja jõuan otse elamispinna juurde. Ka elamispind on alati olnud kaup. Ka siis, kui ise pole selle kallal kättki liigutanud. Majad pidid küll ise ehitama, kuid korterid tööstuslinnade suurelamutes jaotati n-ö tasuta oma töötajatele, eeskätt töölistele ja oma juhtivatele ametnikele, sõjaväelastele ja parteilastele. Selge, et inimene ei ela igavesti, juba korterisaanu asemel jäid sinna elama tema järglased. Vaid vähesed nn ametkorterid ja ühikavoodid tuli vabastada.
    Saabusid 1990ndad ja käiku läks nn ärastamine ja sahkerdamine nn EVP-dega. Hännide pere oli selle sünnitamise juures (kuigi põhimõtteliselt võeti see üle Ida-Saksamaalt pärast ühinemist läänega) ning kohe taibati, et mitte kõik väärtpaberid ei lähe käiku ning nende hinda saab ajas kõigutada. nagu kõigub ka kullahind. Täituski olukord, kus võimaldus kallilt müüa ja odavalt osta ning raha tuli. Mis sest et kroonides, kuid seda sai kindlamate ühikute vastu vahetada. Mõni elab nende kulul seniajani.
    Kuidas oleks aga tulnud toimida? Nt iga tasuta jagatud korteri ruutmeeter (nn mägedel, Annelinnas jm) oleks tulnud hinnata kindlas suhtes eelarvesse ning nõuda see võlana ajapikku välja. Seda aga ei tehtud ja paljud said omale korteri peaaegu vanapaberi eest. Samal ajal ise majaehitanutel polnud oma paberitega midagi teha ja müüsid hännidele odavalt maha, saadi natukenegi. Nii said niigi tasuta korteri saanud korteri ülimadala hinnaga, maja- ja kooperatiivkorteriomanikud aga pidid elamispinna täiega välja maksma. Kes meil olid neil eriliigilistel elamispindadel? Odavalt said korteri just okupantide järeltulijad ehk muukad, kallilt aga valdavalt eestlased ise.
    Siis aga said võimule sahkermahkerdajad laarid, pruulid jmt. Laar oli tegelikult vajalik Brežnev paljude sahkerdamiste sirmiks, ta ise oli majanduses ja rahanduses suur 0. Nii läks ka elamispinnaga. Pole sellega kuigi lähedalt kokku puutunud (mul polnud EVP-sid ega saada ka mingit pinda), kuid just Laari vormilises valitsuses mõeldi välja rahakantimised otse ja varas pagejatele ja Adolfi ärakutsutud sakslastele. Kuna rahvas on loll ja vait, siis õnnestus Laaril lisaks Hitleri hüvitisele sundida ka meie rahvast kandma lisakulu ja sakste varad veelkord üle maksma.
    Samal ajal aga läks käima okupantide kojukutsumine Venemaale. Sõjaväelased läksid peredega uude teenistuskohta ja nende korterid jäid vabaks. Osa võeti meie kaitseväe sahkerdada, osa kadus muid teidpidi. Tekkis olukord, kus nt Tallinnast oli lahkunud ligi kümnendik muukatest aga ruutmeetritest mitte ühtki. Nii jäid ka hilisemad nn sundüürnikud ilma oma elamispinnast. Osa neist olid osavad ja kasutasid uut sahkerdamisvõimalust ära, osa aga äpumad ja need nutavad siiamaani. Kuigi nende elamisolud pole sugugi halvad. Vaid ahnusest nutetakse taga raha, mida oleks nad saanud ise korterite mahasahkerdamisega, eriti viimastel aastatel. Elavad ju paljud vargad praegugi korterite üüritulust ning see tulu ei jää alla ministripalkadele.
    Igatahes praeguses olukorras ei näe ma mingit kõikirahuldavat lahendit. Küsigem siis otse: mida te siis tegelikult tahate, sundüürnikud, kes te veel elus olete? Kas tõesti ainult raha ja hästi palju? Kui jah, siis kui palju ja mille alusel? Ei pea silma sseadusi, sahkerdajad on need kenasti söödavaks sättinud. Vaid vaimselt. Miks me ühtesid rahvastikurühmi hindame kõrgelt ja teisi madalalt, et ühed peavad saama ja üha rohkem, teised mitte midagi? Ning kuhu jääb siis põhimõte, et võites jaotataks esõjasaak aga kaotades lakuvad verd samuti kõik? Meie ju ei võitnud 2. maailmasõda, seltsimehed!

  2. Jah 5 kuud ago
    Reply

    Sundüürnikud tekkisid laari valitsemise ajal ja see tegevus leidis heakskiitu Ansipi valitsemise ajal. Inimesed aeti kodudest välja . Aga milles nad süüdi olid neile olid antud need korterid ja nad hoidsid need korras. Nüüd mõned majad mis anti omanike sugulastele tagasi on õudses seisukorras sest omanikud on paljud välismaal ja neid ei huvitagi siinsed majad lihtsalt oli vaja kiusu teha. Urmi Reinde on tark, aus ja parim ajakirjanik Kahju et teda enam ei näe televisioonis. Meedia keskpunkt oli parim saada kust saime teada mis tegelikult toimub. Nii kahju on et teine parim ajakirjanik Ummelas on surnud jäädes Reformierakonna poolt seatud hammasrataste vahele. Tahaks nöha ja kuulda ka mida räägib Lenk. Üldiselt tunnen puudust TTT-st. Aga mis puutub sundüürnikesse siis parima lahenduse leiab Keskerakond.. Keskerakondlased on alati hoolinud meie inimeste heaolust.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.