Miks oli vaja nii palju kurja teha?

Sundüürnike kannatustele pühendatud raamatutele lisandus eelmise aasta lõpus Heimar Lengi koostatud „Lõhutud elud. II. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2019. Parandatud ja täiendatud trükk.“ Kogumiku lk 72-78 paikneb tallinlase ja põliseestlase Tiiu Jolleri ülaltoodud pealkirjaga lugu.

Minu kodu. Nende kahe sõnaga peaks olema öeldud kõik. Iga inimene maailmas peaks teadma, mida see tähendab. Ja peaks teadma ka seda, mida tähendab see, kui su kodu sult ära võetakse. Kui sind kodust välja aetakse.

Eesti vabaduse tulles aitasin organiseerida nii Rahvarinnet kui Eesti Kongressi, osalesin laulva revolutsiooni üritustel. Ma ei osanud uneski näha, et vabariik, mille eest ma ihu ja hingega lauluväljakul, koosolekutel ja aktsioonides võitlesin, minuga nii alatult käitub, et kingib minult sõnagi küsimata, mind, minu tööd ja minu lojaalsust Eesti Vabariigile mitte millekski pidamata mu kodu inimestele, kes sõjakeerises Eestist lahkusid. Lahkusid mitte läände, vaid itta.

Minust oli vabariigi seadusega tehtud sundüürnik. Vähe sellest, et minult taheti rebida kodu, pidin ma isamaaliitliku röövretke tagajärjel kaotama turuhinnas miljon krooni. Meile tuli mitu omanikku, kes läksid loomulikult omavahel tülli ega suutnud Kadrioru maja hallata. Nad panid osa majast müüki. See osa tähendas üheksat korterit, sealhulgas minu oma. Püüdsin kõiki nende korterite elanikke veenda, et kui tahame oma kodu säilitada, peame meile vabariigiga kaela sadanud omanikelt oma korterid välja ostma.

Püüdsime end vabaks osta

Ostsime (1998. aastal) koos kahe teise sundüürniku perega majaosa õigusjärglaselt siiski ära kokku 1,1 miljoni krooni eest, mis oli tol hetkel tavaliste eestlaste jaoks meeletu raha. Meist said koos ülejäänud õigusjärglastega Kadrioru maja kaasomanikud. Kuid meist ei saanud oma korterite omanikke.

Õigusjärglased kirjutasid meile põhjendamatuid hiigelarveid ja võtsid nõuks meid seeläbi majast välja suitsetada. Kohtuprotsessid võtsid kokku viis aastat ja minult isiklikult veel lisaks väljaostusummale ligi sada tuhat krooni õigusabile.

Inimesed, kes teavad, mis on kaasomand, kohtuskäimine, advokaadikulud, protsessid jne, saavad minust aru. Võin öelda, et need viis aastat olid suur tükk elust, mil ma tegelikult ei elanud. Hommik algas ja õhtu lõppes kohtuasjadega, kaasomanikega vaidlemisega, järjekordsete dokumentide koostamise, otsimise ja esitamisega. Lisaks veel nende paljude inimeste avalikud mõnitused, kes ise erastasid ega saanud aru, millega pidid kokku puutuma sundüürnikud. Ütlen otse, et need inimesed, kes Eesti Vabariigi alguses ei pidanud oma kodust loobuma, ei saagi aru, millises inimvaenulikus riigis nad elavad ja millisel hetkel neilegi võidakse ükskõik mis ettekäändel „nuga selga lüüa“. Mõnikord paneb Eesti inimeste eluvõõrus ja mõistmisvõime puudumine mind lausa ahhetama!

Et leida julgustust ja elujõudu, ühinesin 1994. aastal üürnike liikumisega. Kuulsin ja nägin hirmsaid lugusid, mis sai osaks paljudele süütutele inimestele. Üürnike liit organiseeris aastate vältel pikette, demonstratsioone, aktsioone, üldkogusid, koosolekuid, pressikonverentse, saatis oma esindajate delegatsioone Riigikogusse, linnavalitsusse, ministrite ja presidentide juurde, avaldas artikleid, lõi suhteid välismaiste üürnike organisatsioonidega ja pöördus omandireformi küsimuses ka teiste riikide valitsuste poole (näiteks Saksamaa). Olin osaline mõneski aktsioonis. Näiteks kord läksime Eesti Omanike Liidu kongressile – vahepeal nimelt lootsime, et koos nendega ehk õnnestub koletut riiklikku koduhävitustragöödiat ära hoida, et ehk õnnestub milleski kokku leppida ja ühiselt valitsust mõjutada. Lootus jäi muidugi meiepoolseks naiivsuseks – kuid ühe elamuse ma sealt siiski sain.

Kohtusin Marju Lauristiniga, kellega vestlusest jäi mu mällu unustamatu arusaam. Küsisin temalt, miks omanikud Vene riigilt oma omandit tagasi ei küsi ega nõua kompensatsiooni kahju tekitajatelt. Lauristin vastas: „Venelastelt ei saa ju midagi kätte!” Ah et eestlastelt sai siis kergesti kätte? See oli minu jaoks selginemise hetk. See oligi ju kogu reformi eesmärk ja mõte!

Ma saan aru, et isamaalastel (kes selle värdjaliku reformi maaletoojad ju on) võib olla maailmavaade, mis käsib osal eestlastest elada puu all. Aga ma ei saa aru, miks nad takistavad töötamast neil normaalsetel inimestel, kelle meelest eestlastel on Eestimaal oma kodu õigus. Kui võeti vastu kodude erastamise seadus, siis oleks seda tulnud ka täita, mitte hakata eraldama „sikkusid lammastest“, nagu Isamaa oma reformiseaduse üle 30 muudatusega tegi.

Miks? Miks see kõik toimus? Kas ma ükskord saan näha, millal oma inimsusvastaste tegude eest eestlaste kodude lõhkumisel hakkavad vastutama need inimesed, kes selle ebainimliku omandireformi teostasid? Meie, põliseestlased, ei ole siiski veel kuhugi kadunud. Me ootame meie küüditajate vastutust.

Tiiu Joller

13 kommentaari
  1. teie viga 1 kuu ago
    Reply

    Häda selles, et te näete ainult SEda kurja ja SEDA ebaõiglust mis TEILE tehti.
    Mitte SEDA mis TEISTELE ELUSOLENDITELE on osaks saanud ja saab edaspidi.
    Sst kui on ÜHISRINNE KÕIGE KURJA JA KANNATUSI VALMISTAVA VASTU, SIIS TA KAOB.

    • feja Räim 1 kuu ago

      Ega neid võõraste kodude varastajaid see ei huvita, et 1940.aastate kurjuse ja ülekohtu kutsusid need inimesed ise omale kaela? Ega see ka ei huvita, et 1960.aastatel oli prokuratuuride kaudu kogu natsionaliseeritud vara endistele omanikele isiklikult välja makstud, väga korralikus hinnas. Kust tulid need individuaalmajade ja kooperatiivkorterite ehitamise rahad? See oligi see raha. Muidugi ei räägitud sellest avalikult. 70 rublase kuupalgaga ei saanud ei maja ega autot, aga puhkes ehitusbuum ja meeletu kisklemine autodejärjekordades. Ega see ka ei huvita, et võõra kodu varastanu kaela langeb needus ja karmavõlg kolmandat põlve saati? Hilja mõistusele tulla. Kuriteo eest vastutust maha enamei pese.

    • Feja Räim 1 kuu ago

      Ma polnud siin kommenteerinud, kuulsin vaid, et minu vastu on vallandunud sõimulaviin. Veel kordne kinnitus, et varas karjub ikka, et varastatud asi on tema omand. Olin sunnitud vastuväiteks faktid esitama. Saite nüüd omandi koos väga suure karmavõlaga.

  2. oleme sunnitud vabandama sic 1 kuu ago
    Reply

    Feija Räim elab tõepoolest Kirkonummis( 15 min autosõitu mööda tee 51 helsingi kesklinnast) Keskerakondlased isekeskis sahistasid ammu selle naise sahkerdamistest linnavalitsuse omandireformi töögrupis, eriti just korterite omastamisel ja endiste üürnike petmisel. Aga kas see on midagi imelikku keskerakondlase loomuses? Ega ole küll!

  3. Pask 1 kuu ago
    Reply

    Vabandan, Kirkonummis on sm Räime elukoht

    • Feja 1 kuu ago

      pidi ju AUS kommunist olema?

  4. Pask 1 kuu ago
    Reply

    Lugupeetud sitapead siin võiksid meenutada ka oma perteikaaslaste Elmar Sepa, Tallina linnavalitsuse omandireformi tegelast Freija Räime ja paljusid teisi “ausaid” keskerakondlasi, kes inimestelt kodud varastasid. Eriti sm Räim, kes olevat “erastanud” lausa 7 vanalinna korterit, mille elanikud tänavale kihutas, ja mille tuludest moor nüüd Soome Vabariigis Järvenpääl mõnusat vanaduspõlve naudib!

  5. vana 1 kuu ago
    Reply

    Nüüd kui meil on olemas esimest korda inimsõbralik valitsus, peaminister ja koalitsioon, siis hoidkem ja toetame neid valimistel, et ei korduks enam iial meie endi valtsejate poolt meie maal inimsuse vastased kuriteod oma rahva arvel.
    Loomulikult nagu me kõik ei ole veatud, siis tuleb meil kõigil olla valvas, et peaminister tegutseks eesti kesksemalt ja et EKRE äärmuslikud liikmed rahuneksid valitsuse ja koalitsiooni koostööks.
    Isamaliitlastel tuleb anda aus vastus oma kunagistest vigadest.
    Ja viimaseks – hoidkem nüüd seda koalitsiooni ja valitsust igasuguste rünnakute eest ja vajadusel astuge kõhklemata tema kaitseks välja.

    • Aga 1 kuu ago

      isake Edgar just ütles, et ta on konservantides pettunud. Algul andsid palju lootust, et hakkavad õiget eesti asja ajama aga nüüd on Jurka ja teiste tagurlaste mõjul kohanduma ja manduma. Ning Edgar enam konservante ei usalda. Ja Edgaril on taas õigus.

  6. Eve 1 kuu ago
    Reply

    Laari valitsemise ajal aeti inimesed kodudest välja ja vastu ei antud midagi. tekkisid kodutud. Ega inimene polnud süüdi kui tal anti korter majas mis hiljem selgus et kuulub kellelegi. Tallinnas ehitati maju kus inimesed said tasuta korterid sest Tallinnas oli keskerakondlik valitsus. Ansipi valitsemise ajal üldse inimestest ei hoolitus ja vaesus aina kasvas.Ega Rõivase ajal parem polnud. Väike lootus oli paremale elule kui peaminister oli Siim Kallas ja loodi valitsus koos Keskerakonnaga. Ta tütar erineb isast väga paljus. Praegu reformierakondlased vaid arendavad laimukampaaniat ja mõtlevad välja valesüüdistusi et inimesi meelitada end valima.

  7. Triin 1 kuu ago
    Reply

    Kõige valusam ongi see, et uue küüditamise viisid läbi “isamaalastest” eestlased—Laariga eesotsas ja Hänni “targal” kureerimisel. Kas saab veel suuremat alatust olla, kannatasid just suures osas eestlased, “vabastajad” elasid ju uutes betoonkolakates. Tihti tekib küsimus, kes tegelikult kõike siintoimuvat juhib? Laar ajas eestlased kuuse alla, oravad ajasid 2009-2013 Eestist tuhanded Soome ja teistesse EL, i riikidesse, venelaste ja teiste slaaviriikide elanike massiline siiatrügimise pealepressimine. Eestlasest tööinimese halvustamine, kõikidest torudest valitsuse põhjamine, kasutades ära nüüd siis maasikakasvatajaid. Siin käib täiemahuline eestlastelt nende riigi ära võtmine ja lõpplahenduseks Venemaale kinkimine, sest varsti ju ei saa eesti keelega siin hakkama. EKRE püüab kätt ette panna, aga millise pasarahega neid pidevalt üle kallatakse kõigist liberastide torudest on ju näha, et liberite rahvusriik, kui niisugune ei sobi. Rahvuslased pigem pannakse põlema, nagu soovitas üks Tartu orav, nii et nende “vene küsimus” oli ainult suitsukate, mille taga ju ei liigutatud lillegi, et vene keele mõju vähendada, hoopis vastupidi. Kui neid ukrainlasi siia aina rohkem kisa saatel tuuakse, siis eestlased on sunnitud jälle minema.Ise kaevame oma riigile suurest ahnusest haua.

  8. Nagu 1 kuu ago
    Reply

    taolistest lugudest aru saan, pole asi mitte elamispinnas, vaid RAHAS. Sest elamispinda oli vankade lahkumise järel maa ja ilm, oma kümnendik Tallinnast ja mõnest kohast lausa pool lahkus, kuid nende elamispindu millegipärast ei tahetud. Sest vaja oli RAHA!

  9. isamaa ilu hoieldes 1 kuu ago
    Reply

    Isamaa on targim partei. Seepärast ei saa ka nüüd te midagi tagasi.
    Kõik müüdi ruttu maha.
    Aeg parteid vahetada.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.