Kord võttis 14-aastane Andrjuša kogu julguse kokku ja saatis oma luuletustega koolivihiku Boriss Pasternakile (kuulsale poeedile; Nobeli preemia laureaadile, kes sellest auhinnast ära ütles). Poisi luuletused köitsid nimeka poeedi tähelepanu (kes oli tol ajal võimude silmis ebasoosingus: teda ei trükitud ja ta elatus tõlketööst; muu hulgas on ta Shakespeare’i „Hamleti“ suurepärase venekeelse tõlke autor). Äkki kõlaski Voznessenskite korteris telefonihelin. „Sind kutsutakse telefoni juurde…,“ ütlesid vanemad hämmeldunult. „P-pasternak…“ Tuntud poeedi juurde külla kutsutud nooruke Andrei kuulas kaks tundi meistrit – tema luuletusi ja soovitusi. Otsekui linnutiivul koju joostes, surus ta rinnale poeedi uute luuletuste käsikirja, mida too oli talle lahkelt lugeda andnud.
Muide, seesama Pasternak laitis ära Andrei mõtte kirjandusinstituuti õppima asuda, öeldes, et seal ei arendata talente, vaid vigastatakse neid. Voznessenski lõpetaski hiljem arhitektuuriinstituudi. (Ette rutates võiksin märkida, et õpitud erialal ta ei töötanud, kuid talle kuulub Moskvas oleva kuulsa monumendi „Sõprus igaveseks“ arhitektuurne osa; skulptuurne teostus on skandaalselt tuntud Zurab Tseretelilt). Ja veelgi ette rutates mainin, et teine Nobeli preemia laureaat, nõukogudeaegne emigrant, poeet Jossif Brodski ei olnud eriti armulik Voznessenski vastu, nimetades tema luuletusi „Metafooride depooks“ – nende eriskummaliste, arhitektuurselt üles ehitatud riimide pärast.
Juba õige noorena viis Voznessenski, olles Pasternaki kiitusest tiivustatud, oma luuletused keskajalehe toimetusse, kus ta võeti avasüli vastu nagu Stalini-aegse ministri Voznessenski (kes lasti türanni ajal maha, kuid pärast rehabiliteeriti) poeg. Luuletused trükiti ära, kui aga Voznessenski tuli oma uute luuletustega, siis toimetuses juba teati, et ta on tühipaljas nimekaim, ja teda võeti vastu juba väga morni näoga: „Kes te sihuke olete?! Mis teie perekonnanimi on – Voznessenski?! Välja siit!“
Toimetaja lasti küll lahti, aga ikkagi oli noore autori esimeste luuletuste avaldamine aset leidnud ja verivärske poeet ostis ajalehekioskitest kokku nelikümmend eksemplari oma oopustega, laotas need toas laiali ning veeretas end auahnes eufoorias mööda põrandat selle „pabervaiba“ peal, nagu koer rohul, olles ilmatu õnnelik, et peremees ta jalutama viis. Poeet David Samoilov seletas noorele luuletajale: tol tulevat alustada tõlgetest ja alles kümne aasta pärast võetakse ta vastu Kirjanike Liitu, ja et kirjandusse tullakse üldse aegamööda, selleks kulub aastakümneid. Ambitsioonikas poeet väitis vastu, et temal nii palju aega oodata pole ja et aasta pärast on ta kõige tuntum poeet Venemaal.
Tõepoolest, Andrei Voznessenski loominguline biograafia arenes tormiliselt. Aastal 1960 ilmus trükist tema esimene luulekogu „Mosaiik“. Keerulise rütmisüsteemiga luuletused osutusid eredaiks, olles täis metafoore ja heliefekte. Iga rida läbis alltekst, mis oli enneolematu, ebatavaline ja tol ajal täiesti novaatorlik. Kuid… võimu ja nõukogude korra kriitika eest sattus poeet kohe põlu alla. Aga kõik ebameeldivad asjaolud, mis kaasnesid esimese raamatu ilmumisega, ei heidutanud Voznessenskit. Mõne kuu pärast ilmus teine kogumik –„Parabool“. Ja sellest sai kohe bibliograafiline rariteet, vaatamata sellele, et ilmus tohutus tiraažis. Andrei Andrejevitši hakati kutsuma kinnistele õhtutele, kus oma teoseid lugesid teised põlu all olevad kolleegid.
Voznessenski muutus oma luules nii julgeks, et teda märkas ja asus ründama isegi Nikita Hruštšov. Ta kavatses ebamugava kirjaniku maalt välja saata, kuid pärast Ameerika presidendi John Kennedy isiklikku palvet jättis peasekretär poeedi rahule. Voznessenski austajate hulgas oli ka USA presidendi vend Robert Kennedy, kes isegi tõlkis nõukogude poeedi teoseid inglise keelde. USA presidendi palvel hakatigi Andrei Voznessenskit lubama raja taha. Ameerikas tutvus ta paljude tuntud persoonidega, sh ka Marylin Monroega, kellele hiljem pühendas luuletuse.
Poeet viibis paljudes Euroopa maades, kus tema talenti austati ja tema luulet armastati. Välismaal läks Voznessenski isegi moodi. Ameerika andergraundlik täht, režissöör Shirley Clark, keda kirgliku kiindumuse pärast oranži värvisse riietuses ja kunstis nimetati Apelsiniks, tegi dokumentaalfilmi poeedi elust. Tekkis isegi armuromaan, millist oskab välja mõelda ainult poeet, et võita naine ainsa äkkrünnakuga. Kogu New Yorgis esinemiste eest saadud honorari kulutas Voznessenski apelsinidele. Hotelli juurde voorisid autod, laadides maha kümneid konteinereid suurte apelsinidega. Voznessenski ladus need oma luksusnumbris seinast seinani laiali, ja kui kõrgelseisev naine sinna sisse astus, nägi ta oranži vaipa – tervet apelsinidemerd! Tsitruseliste vahel aga helkisid oranžide ümmarguste küünalde tulukesed. Põrand justkui lõõmas. Poeet valmistus leidlikult ette armulennuks. See lõõmav „vaip“ oli nende kahe armuloož kolmeks päevaks, mil nad numbritoast ei lahkunudki. Mida öelda? Poeet. Romantik!
Teatavasti kuulub Andrei Voznessenski samasse 1960. aastate poeetide põlvkonda (Okudžava, Jevtušenko, Roždestvenski, Ahmaddullina), kes kogusid oma esinemistele staadionitäisi huvilisi. Esineti kord ka Majakovski väljakul, kus oli nii paksult rahvast, et õunalgi polnud ruumi kuhugi kukkuda. Aastal 1981 tegi kogu Moskvas ilma rock-ooperi „Junona ja Avoss“ lavastus kuulsas Lenkomi teatris (see kannab Leninliku Komsomoli nimetust tänini). Libreto autor oli Andrei Voznessenski, muusika kirjutas Aleksei Rõbnikov. Vokaalpalade „Ma ei unusta sind kunagi“ ja „Halleluuja“ mõju kuulajaile oli jahmatamapanev ja enneolematu. Saal oli esimestest päevadest peale rahvast tulvil, ja lavastus läheb siiamaani muutumatu eduga – täissaalile. Prantsuse moekunstnik ja metseen Pierre Cardin, kes oli etendusel Moskvas, oli nii vaimustunud, et tõi selle lavastuse Pariisi, pärast aga viis kogu Euroopasse.
Taganka teatris mängiti täissaalile Voznessenski poeetilist tsüklit „Antimaailmad“ („Антимиры“), millele muusika oli loonud Vladimir Võssotski.
Kord vilksatas Voznessenskil peast läbi mõte kirjutada mõni lugu ka estraadile, ja ta tuli sellega edukalt toime. Paljudest tema lauludest said hitid. Neist kõige kuulsam on Raimond Paulsi muusikaga „Miljon helepunast roosi“, mida laulab Alla Pugatšova. Muide, laulud olid poeedile vaid eksperimenteerimiseks. Poeet armastas end proovida erinevates hüpostaasides. On veel selline tema poolt välja mõeldud vorm nagu Videoom: Voznessenski koostas erinevatest esemetest tähenduslikke kompositsioone. Näiteks sõlmis kokku naistesalli ja nööri, nimetades selle „Sergei Jessenini ja Isadora Duncani viimseks portreeks“. Teatavasti leiti poeet oma toas ülespooduna, aga tema kallima, tantsijatar Duncani kägistas surnuks pikk sall, mis kihutava auto aknast välja lehvides rataste vahele kinni jäi…
RAUL RATMAN