Eelmisel nädalal esilinastus meie kinodes Vene režissööri Konstantin Habenski film „Sobibor“ (2018). Kui soovite 9. mail tähistada 73 aasta möödumist II maailmasõja lõppemisest Euroopa sõjatandril ehk Võidupüha, aga ei pea vajalikuks teha seda sõjas langenute haudadele lillede viimisega, võite seda teha ka seda filmi vaadates. Sest „Sobibor“ annab edasi paljutki viimase suure sõja iseloomust. Mitte ühe ja teise poole suurte väejuhtide geniaalsusest ega lahingutest, vaid millestki inimlikumast. Sellest, mis koonduslaagri seinade vahel inimlikest tegevustest ja inimhingest järele oli jäänud. Nagu üks filmi naispeategelane suutis korduvalt väljendada: „Kannatada ja loota.“
See film pole klassikalistest natslike koonduslaagrite õudustest ning gaasikambritest. Kuigi algusstseenides näeb ka ilmekalt ja tõetruult, milleks Sobibori laager Poolas Ukraina piiri ääres 1942. aastal rajati: otse ešelonist selekteerimisse, lahtiriietumisse ning seejärel „pesema“ ehk gaasikambrisse. Nii tehti 250 000 inimesega, peamiselt juutidega, järjest poolteise aasta jooksul. Mis oli omamoodi rekord, sest teised, suurema ohvrite hulgaga laagrid tegutsesid kauem. Et surijate karjed valvureid ning teisi laagriasukaid, kes oskasid kas puusepa- või juveliiritööd, ei häiriks, karjatati laagris ka hanesid, kes sobival ajal gaasikambrite lähedale juhiti. Pärast gaasitamisprotseduuri kehastusid aarialastest valvurid antiikseteks Rooma keisriteks, kes panid vangid hobuste asemel kaarikute ette ringiratast kihutama. Kes piitsahoopide all enam ei jaksanud, sai kuuli.
See film on eelkõige kannatustest ning lootusest, mis viib laagri asukad tegudeni ning hilisema põgenemiseni. Põgenema mitte niivõrd eesootava surma eest gaasikambris, kuivõrd alanduste ja ebainimlikkuse eest, milles laagriasukaid hoiti. Pidev piitsaandmine on filmis mitte niivõrd füüsiline kui vaimne allasurumine. Vaimne võitlus laagri komandandi ning peategelasest eksohvitserist vangi vahel viibki lõpuks otsustavate tegudeni.
Ajalooliselt niipalju, et 1943. aasta keskpaiku moodustus laagris põrandaalune komitee, mis hakkas ette valmistama suurpõgenemist. Seda juhtis vangilangenud Nõukogude ohvitser Aleksandr Petšerski, rahvuselt juut. Oktoobris 1943 pääses põgenema ligikaudu 300 vangi 600-st. Tapeti 11 SS-i ohvitseri ja arvukalt valvureid. Ligi 200 põgenenut tabati varsti ja lasti maha. Sõja lõpul oli elus umbes 50 Sobibori vangi. See on ka ainuke edukas grupiviisiline põgenemine natslikest laagritest. Natsid häbenesid seda juhtumit ning tegid laagri mõne päevaga maatasa. Gaasikambrite asemele pandi asfalt. Haned aga sattusid asfalteerijate toidulauale.
Sobibori sündmustest on saanud inspiratsiooni ka inglased. 1987. aastal tegi Briti režissöör Jack Gold ülestõusust telefilmi “Põgenemine Sobiborist”. Ning on tõenäoline, et Sobibor annab ka pärast mõni aasta tagasi alanud väljakaevamisi kõneainet nii ajaloolastele kui ka filmitegijatele.
AIVAR JARNE