EEVI GEIDIK
Hunt on niisiis nüüd meie rahvusloom. Eriti oluline tundub, et hundid hävitavad oma saakloomade asurkonnas vanad, haiged ja nõrgad isendid.
Eks ole ka riik läinud seda teed, sujuvalt jättes vanurid elatusvahenditest ilma ja veeretades oma vanemate ülalpidamise laste õlgadele. Riigi seisukohalt võttes on oma kohustuste vähendamine kindlasti kasulik, kuid rahvastiku säilimise seisukohalt lausa kahjulik. Lapsed kulutavad palju energiat oma vanemate ülalpidamiseks ja seeläbi väheneb nende võimekus hoolitseda järeltuleva põlvkonna eest.
Iseseisvuse taastumine vabastas suure osa Eesti elanikkonnast võimalusest oma kodumaal elatist teenida (minagi olin 5 aastat töötu), aga ajapikku on selgunud, et piiramatu liikumisvabadus ei olegi nii suur väärtus nagu seda reklaamitakse. Mis jääb järele rahvusriigist, kui elanikkond töö ja leiva otsinguil mööda maailma laiali pudeneb?
Hundimoraaliga haakub ka rahvarändamine. Miks eestlased teenivad leiba Soomes, see on ammuilma lahti seletatud ja siia midagi lisada polegi tarvis. Samal põhjusel valgub lagunevast Ukraina riigist rahvastik naaberriikidesse, sealhulgas Baltikumi. Jääb üle nentida, et sisseränne Eestisse on sama paratamatu nagu eestlaste väljaränne Soome. Ja ainus valikuvõimalus on eelistada sisserändajatena ukrainlasi meie jaoks täiesti võõra kultuuriga ja vaenulikultki meelestatud moslemitele.
Kiskjad paigutatakse riigivappidele eesmärgiga ähvardada naaberriike, aga hävitustööd teevad nad eelkõige ikkagi omaenda riigis. Hundimoraali austamisel ja imetlemisel on vägagi kindlad piirid, milliseid on seadnud loodus. Kui hundikari hävitab kogu saakloomade asurkonna, on kiskjate endi saatuseks näljasurm.
EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest