Homme, 14. juunil algavad ja kuni 15. juulini kestvad jalgpalli maailmameistrivõistlused toovad laia maailma tähelepanu Venemaale. Niisugust spordipoliitika-melu pole meie idanaaber nautinud alates 1980. aastast, kui Moskva korraldas suveolümpiamänge. Sotši taliolümpia 2014 oli pigem sportlikuks vahepalaks.
Kahtlemata on ülemaailmse tähelepanu üheks põhjuseks spordikuninga – jalgpalli – ihaldatuima trofee poole püüdlemine 32 võistkonna poolt. Võistkonnad on kõik juba Venemaal ja võistlemiseks valmis. Võistlused tulevad tõsised. Seda näitab kasvõi asjaolu, et Venemaa president Vladimir Putin ei ennusta maailmameistriks mitte oma riigi koondist, vaid hoopis Hispaaniat. Üha vähem kuuleb tiitlivõistluse eel ka niisugust klassikalist vutinalja, nagu see, et 31 võistkonda mängib jalgpalli, aga maailmameistriks tulevad hoopis sakslased.
Saksamaa on 2014. aasta maailmameistrina ka seekord loomulikult kohal. Pärast rahvuskoondise altminekuid 2000. aastate algul pole Saksamaa hilisematel tiitlivõistlustel enam esikolmikust välja jäänud. Euroopa meistrivõistlustel on kahel korral tuldud pronksile ja ühe korra hõbedale. Maailmameistrivõistlustelt on sakslastel ette näidata kaks pronksmedalit ja üks maailmameistritiitel.
Jalgpall, eeskätt just tippspordivõistluse ja tiitli pärast, on seekord tõstetud erilisse staatusse. Kui eelmine MM Brasiilias nelja aasta eest möödus pigem lõbusate sambarütmide saatel ning varasemate korruptsioonisüüdistuste arutluste all, siis seekord peavad võitjad selguma jalgpallimurul. Veel kevadel kostnud ärevad noodid, et terava poliitilise olukorra pärast võib mõni koondis jätta Venemaale sõitmata, on vaibunud, ning kõik on kohal. Välja arvatud ehk mõned poliitikud ning kõrged ametnikud, kes ei tule kohale Venemaale kehtestatud erinevate poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide pärast.
Kahtlemata naudib Venemaa seda ülemaailmset melu. Staadionid ning teenindav personal on korralikult ette valmistatud. Venemaa endi jalgpallureid ei räsi seekord ka mitmesugused dopinguskandaalid, mis on saatnud Vene sportlasi viimased aastad olümpiaspordialadel. Kogu riigi tähelepanu on koondatud seekordsete võistluste kordaminekule.
2018. aasta MM-i võõrustavad Venemaal 11 linna 12 staadionil. Eestile lähimad võistlusstaadionid asuvad Kaliningradis ja Peterburis. MM-i ehk suurim prohmakas ongi seotud Neevalinna Krestovski-nimelise staadioniga, mille avamine lükkus edasi ligemale 10 aastat. Selle ehitus läks maksma 548% üle eelarve ehk kokku 1,1 miljardit eurot, olles kalleim jalgpallistaadion, mis iial ehitatud. Korruptsiooni ja lohakuse pärast mõisteti süüdi mitu linnajuhti.
Nii avamäng kui ka finaal peetakse Moskvas Lužniki staadionil, mis on ka suurima mahutavusega (81 000 istekohta) võistluspaik. Väikseim staadion tänavusel turniiril on Kaliningradis, mahutades enam kui 35 000 inimest. Enim matše võõrustavad kaks suuremat staadionit – Lužniki ja Krestovski staadion Peterburis.
Eesti jalgpalli laeks jääb praegu pakkuda sõpruskohtumisi MM-iks valmistuvate koondistega. Viimati alistuti kodustaadionil Marokole 1:3. Jalgpallisõpradele jäävad teleülekanded ning lootus, et ehk tuleb ka meie koondise kord jalgpallipeol osaleda, kui kaheksa aasta pärast mängib MM-il juba 48 meeskonda.
MM läbi ja EM pole ka enam kaugel. EURO 2020 valikmängud algavad juba märtsis. Ise hoian pöialt Eestile ja Hollandile. Head infot turniiri kohta leiab nätieks siit: https://eurogoal.eu