Tõnu Virve
Filmikunst nagu kõik kunstid baseeruvad usul, uudishimul ja juurdleval vaimul. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud laialdaselt üle terve maailma ning teda peetakse maailma filmiajaloo üheks kõige märkimisväärseimaks suurkujuks. Soojad suveööd ja soojenev meri uhub legendaarset Fårö saart, mis on üks osa suure kunstimeistri Ingmar Bergmani maailmast, kelle sünnist möödub 14. juulil sada aastat.
Uppsalas sündinud Ingmar oli vanuselt teine laps oma perekonnas. Vend oli temast neli aastat vanem ning õde neli aastat noorem. Preestrist isa kaudu saadud religioosne miljöö ja kasvatus kujundasid Bergmani loomingulise mõtteviisi ja elustiili. Ema oli hariduselt meditsiiniõde. Vanemate elukutsed moodustavad kokku dramaturgilise hinge- ja kehatervise sünergia. Bergmani loomingu alateadvuse salakavala teekonna kulgemist on vanemate elukutsete kooslus oluliselt mõjutanud. Bergmani loomingut läbib kahe inimese kooselu, truuduse ja truudusetuse ning laste teemad.
Bergman alustas ülikoolis teise maailmasõja eelõhtul kunsti, ajaloo ja kirjanduse õpinguid ning lõpetas Stockholmi Ülikooli esimesel sõjasuvel 1940. Tudengipõlves tekkis noormehes ka kirglik huvi teatri vastu. Näitlemine, käsikirjade kirjutamine ning õpilasetenduste juhendamine jäi esialgu küll kõrvaliseks hobiks ent peagi tekkis võimalus jätkata karjääri Mäster Olofsgärdeni teatris. Pärast ülikooli lõpetamist sai Bergmanist režissööri assistent Rootsi Kuninglikus Ooperimajas. Ooper on sümbolistliku kunsti üks võtmevaldkondi. Bergmanil on kõik vajalikud kogemused ekraani hingestamiseks, mis toimivad tema filmides tunnetatud kolmainsuse koosmõjul – realism, usk ja teatrimaagia.
1946 aastal valmis Bergmanil esimene päris oma film, mille nimeks sai „Kriis“. Samal aastal valmib režissööril veel teinegi lugu „Vihm meie armastuse kohal“. Bergman toodab pea igal aastal vähemalt ühe, aga tavaliselt kaks mängufilmi. Režissöör hakkas koguma enda ümber kindlat näitlejaskonda Max von Sydow, Bibi Andersson, Harriet Andersson, Gunnar Björnstrand, Erland Josephson, Ingrid Thulin ja norralanna Liv Ullmann, et anda enda ja näitlejate tööle kindlat stiili ja sügavust. 1955. aastal oli Bergman rahvusvaheliselt äärmiselt edukas filmiga „Suveöö naeratused“.
1960. aastatel ostis Bergman endale suvila Fårö saarele. Lummav maastik oli inspiratsiooniks mitmetele filmidele nagu „Persona“, „Hunditund“ ja „Häbi“. Filmi „Kirg“ võttepaik oligi just see saar. 1971. aastal esilinastunud film „Puudutus“ oli Bergmani esimene ingliskeelne linateos. Nooruses nähtud intiimseid peresuhteid käsitleva „Sügissonaadi“ sügavasisulised ambivalentsed tunded on nii painajalikud, et filmi mõju kestab minus siiani. See on suure kunsti tunnus ja kunstniku võim inimhinge üle.
Eesti väljapaistev filmianalüütik Ilmar Raag iseloomustab geniaalset filmilavastajat: „See inimene tundus mulle uskumatult julm ja samas oli tema ausus täiesti relvituks tegev. Ei ole siis ka ime, et enamik tema filmidest räägib pingelistest suhetest pereringis ja eelkõige uurib ta naisi. Siinkohal meenub kõikidele eestlastele, et üks Bergmani naistest oli eestlasest pianist Käbi Laretei. Nii mõnigi on tahtnud Bergmani „Sügissonaadis“ näha vihjeid sellele, et lavastaja teadis, millest ta räägib, kui kujutas filmis väga head pianisti.“.
Ingmar Bergman oli abielus tantsija Else Fisheriga, tantsija Ellen Lundströmiga, ajakirjanik Gun Grutiga, eesti pianisti ja kirjaniku Käbi Lareteiga ja krahvinna Ingrid von Roseniga. Ingmar ja Ellen Bergmani lapsed on režissöör Mats Bergman, näitleja Eva Bergman ja režissöör Jan Bergman. Käbi Lareteiga on tal poeg, režissöör Daniel Bergman. Ingmar Bergmanil on kooselust norra filminäitleja Liv Ullmanniga tütar, kirjanik Linn Ullmann. Abielust Gun Grutiga sündis Bergmanil poeg, lendur Ingmar Bergman. Ta on elanud koos ka näitlejate Harriet Anderssoni ja Bibi Anderssoniga.
Sven Nykvisti on nimetatud valguse ja varju meistriks. Stockholmis fotograafiat õppinud Nykvist sai filmipraktikat Cinetta stuudiotes Roomas. 1943. aastal alanud operaatorikarjääri jooksul võttis ta üles enam kui 120 filmi. Kakskümmend viis aastat kestnud Nykvisti ja Bergmani ühistöös juurutas Nykvist geniaalselt lihtsaid valguslahendusi, mis võimaldasid luua näitleja näost uusi mitmeplaanilisi kujundeid. Bergmani filmid “Sosinad ja karjed” ning “Fanny ja Alexander” tõid talle operaatori Oscari, maailma parimaks kaamerameheks peetud filmioperaator on pälvinud muidki autasusid. Bergman on kuldse mehikese kätte saanud kolmel korral: iga kord parima võõrkeelse filmi eest. Esimest korda tuli Oscar 1961. aastal filmi „Neitsiallikas” eest, teist korda sai Oscari tema film „Läbi tumeda klaasi” ja viimaseks pälvis selle auhinna 1984. aasta film „Fanny ja Alexander”.
Ilmar Raag on meenutanud, et sai šoki Tartu Ülikooli kinoklubis „Fannyt ja Alexandrit“ vaadates. Raag: „Muidugi olin ma piisavalt noor, et lasta ennast filmidest uimaseks lüüa, aga mäletan selgelt, et Bergman ei lasknud ennast ühetähenduslikult mõista. Kusjuures see film pidi olema üks rõõmsamaid tema filmide hulgas. Isegi kui see film oli paljuski autobiograafiline ja vihjas lavastaja enese perekonnale, kus karmi kasvatust taotlev pereisa oli kuningliku perekonna kaplaniks, ei olnud ma kindel, kas ma võin seda filmi pidada sümboolseks isatapuks. Filmis muutub luterlikust pastorist isakuju võõrasisaks, keda väike poiss ilmselgelt vihkab. Vihkab sedavõrd, et rikub oma ema võimalused alustada uut elu pärast eelmise mehe surma. Siit koorubki see sõlmitus, mis teeb Bergmanist vaimselt Strindbergi ja Ibseni klubikaaslase.“
Ingmar Bergman lavastas oma pika karjääri jooksul umbes 40 filmi, üle 100 teatrilavastuse ja hulga telelavastusi. Inglise keeles on Bergmani elust ja töödest kirjutatud umbes 5 000 raamatut, rootsi keeles aga vaid mõned. Ingmar Bergmanilt on eesti keeles ilmunud kümmekond teost: Peamiseks tõlkijaks olnud teise põlvkonna teatrimees ja omaaegne Eesti Raadio rootsi keelsete saadete toimetaja Ülev Aaloe. Bergmani stsenaariumid küünivad ilukirjandusliku kõrgkultuuri tasemele.
Ingmar Bergman tegi kuni elu lõpuni tööd teatris ja lavastas ka raadios kuuldemänge. Rootsi televisioonile antud oma viimases intervjuus tunnistas meister, et talle ei meeldi vaadata oma vanu filme, sest need mõjuvad talle depressiivselt: „Ma muutun nii vihaseks ja olen valmis nutma, …ma muutun õnnetuks. Ma arvan, et see on hirmus. On kaks kohta, kus ma tunnen end koduselt, Fåröl ja Roomas.”
Bergmani rahvusvahelisest staatusest kõneleb ehk seegi, et teda on tsiteeritud isegi ühes Arnold Schwarzeneggeri filmis – „Last action hero“. Selles üsna iroonilises filmis satub noor Ameerika filmisõber filmimaailma, kus liiguvad ringi kõik tema lemmikfilmitähed, aga muuhulgas kõnnitakse mööda ka ühest väärtfilmi kinost, kus parajasti mängitakse Bergmani „Seitsmendat pitserit“ ja kust astub välja Bergmani kujundatud Surm. Kui ei midagi muud, siis oli see tunnustuseks, et ka seal teisel Hollywoodi nimelisel planeedil on reserveeritud Bergmanile igavene koht.
Woody Allen tegi vahepeal paar filmi ilma igasuguse muusikata, sest nii oli teinud ka tema iidol Ingmar Berman. 1988. aastal Bergmani 70. sünnipäeva puhul ütles Woody Allen, et vanameister oli „kõige suurem filmikunstnik kõiki asju arvesse võttes alates filmikaamera leiutamisest.” Bergman on vaimseks generaatoriks ka 21. sajandi uue tehnoloogiga varustatud avangardkunstnikele ekraani mõtestamisel.