Eesti orkestri Gruusia voyage

Raul Ratman

„Eesti 100“ päevade raames sooritas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO)  hiilgava turnee mööda kuuma Gruusiat. Mulle sai osaks kaasa teha see sõit, milles osales ametlik Eesti delegatsioon eesotsas kultuuriministriga, muidugi olid seal kohal loomeinimesed, sh Peeter Volkonski, samuti Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Seda soliidset seltskonda päädis maailmanimega dirigent, monumentaalne Neeme Järvi. Kaunistas kooseisu ka Eurovisiooni konkursil osalenud Elina Netšajeva, kes jäi tookord meelde oma helevalge raketitaolise kleidiga, mis justkui viis lõputusse kosmoseavarusse tema kõlava hääle.

Grandioosse reisi korraldaja rollis esines tuntud kommunikaator Meelis Kubits, kes olevat „võimeline ujuma kas või vastuvett“. Ta on tuntust kogunud oma projektidega kultuurivahetuse vallas maade vahel. Ainuüksi tema organiseeritud reis Peterburgi, kuhu ta maandas tuhandepealise kultuuridessandi (1000 eestlast!) on juba midagi väärt! Tema kohta öeldakse, et Kubits tegeleb kultuuridiplomaatiaga.

Vaikuse maestro

Tbilisis ootas Eesti delegatsiooni ees kohtumine maailmakuulsa gruusia helilooja Gia Kantšelliga, keda nimetatakse Muusika Pauside Maestroks. Tbilisis ja Batuumis esitas orkester Neeme Järvi juhatusel Gia teoseid „Kin-dza-dza“ ja „Liturgia“. Samuti tutvustas orkester eesti autoritest maailmas kõige enam mängitavat klassikust heliloojat Arvo Pärti. Mis oli väga hämmastav ja isegi naljakas – batono tunnistas, et ta ei talu muusika kirjutamist. Et juba kuuskümmend aastat tundvat ta piina klaveri taha istudes, et luua midagi uut, samas aga ometi teeb seda iga päev. Maailmas on ta tuntud kui klassikalise muusika autor,  N Liidus aga oli oma lauludega filmidest „Mimino“, „Kin-dza-dza“ ja „Pea püsti!“.

Sümfoonia „Kin-dza-dza“, milles muusikud peale mängimise häälitsevad kaasa kuulsat hüüet kinofilmist „Ku-u-u”, avaldas Eesti orkestri esituses maestrole, kes viibis kontsertidel, õnnestavat muljet: nägin oma silmaga ta näol ekslevat heakskiitvat ja õndsat naeratust.

Suur muinasjutuvestja

Gruusia-reisi osalised võisid vahetult suhelda ka ühe Suure Grusiiniga – Rezo Gabriadzega – tema väikeses teatris vana Tbilisi kesklinnakvartalis (Rezo  muinasjuttude aineil on vändanud filme “vaikne geenius” Georgi Danelia – „Mimino“, „Kin dza dza“, samuti kinošedöövri  „Ära noruta!”, mis, muide, meeldis väga ka Frederico Fellinile. Marionettide teatri tillukeses saalis (80  kohta) näidati „Ramona“ lavastust, muidugi Gabriadze stenograafia põhjal, mida autor ise nimetas „kahe vedurikese tragikomöödialikuks armulooks“. Oma teatris on ta nii dramaturg, režissöör, kunstnik kui ka skulptor ja nukumeisterdaja. Batono Rezo sõber, itaalia kultuuritegelane Tonino Guerra, kes omal ajal tegutses koos Felliniga, on nimetanud Gabriadzet üheks maailma paremaks kunstnikuks.

Meister Rezo, sümpaatne tudike väikest kasvu, kuid suure hingega inimene, tagasihoidliku naeratuse ja vaikse häälega, avaldab imekspandavat jõulist muljet oma sisemise väega. Muinasjutuvestjast enesest on isegi loodud multifilm, mis juba omaette on midagi erakorralist.

Gabriadze ise on pärit Kutaisist, kus ka mul õnnestus viibida ja ka sealsel kuulsal vanaaegsel sillal, mille käsipuul on pronkskuju – poiss, kel on käes kaks mütsi. See on episoodi kangelane kinofilmist  “Ebatavaline näitus” Gabriadze stsenaariumi järgi, kus gruusia võrukael tõmbab üleannetult kahel härral silindri peast, ja hüppab siis karsummdi vette.

Reisimuljeid

Metsaga kaetud tömbiotsalised mäed Gruusias meenutavad lauakõnesid pidavaid kräsustes papaahades mägilasi Pirosmani maalidel. Kui neid mägesid kaugelt vaadelda, siis helendavad need sinkjashalli suitsuvinena, samas aga löövad särama päikesekiirtes ja rõõmustavad silma eredalt smaragdrohelistena, väljendades gruusia hingeavarust ja kehastades oma paljude tippudega gruusia koori mitmehäälelisust.

Gruusia kliima on nii suure raviva toimega, et ununevad kõik ihu- ja hingehädad, gruusia vein aga samasuguse toimega, sest seda võib juua ilma hommikuste tagajärgedeta nagu viinamarjamahla. Üks elunäinud veinimeister õpetas seal, kuidas õigesti veini juua, hurjutades: „Kuidas te küll oma Europeikas veini pokaalist imete, lonksude kaupa! See on vale! Vаhh! Vein jääb kurku kinni, seepärast lööb pähe, ja hommikul siis, ahah! pea valutab! Grusiinid aga joovad veini nii nagu venelased viina – klauhti, klaasitäis korraga! Seepärast voolab see nagu juga jutiga kaugele makku ja pärast tõuseb sealt alkoholiaurudena ülespoole, jõudes ainult südameni. Seepärast ongi hea olla!“

Grusiinid jumaldavad oma maad ja iga teine elanik on valmis giidina armastatud linnast jutustama. Kui minu esimene taksojuht kuulis, et olen nende külaline ja Baltikumist, võttis ta algul tasu üksnes sõidu eest Kutaisi lennujaamast hotellini (nagu kokku lepitud), aga pärast keerutas autoga kella kolmeni öösel mööda linna, näidates oma kalli linna vaatamisväärsusi, jutustades värvikalt rahva sisuküllasest elust, Gruusiast, poliitilisest ebaõiglusest, ega unustanud mind ka kohaliku veiniga kostitamast.

Muide, temalt kuulsin ka, et Gruusias on üle viiesaja sordi viinamarju, ja vastavalt sellele samapalju gruusia veinisorte. Ma palusin tal õpetada mulle üks tõeline gruusia toost, et saaksin hiljem mõnes lauakõnes hiilata – oma trumbi välja käia. „Ei, see ei tule teil kellelgi välja, pole vaja proovidagi! Kui üks tõeline grusiinlane ütleb toosti, siis võtab isegi naised lörinal nutma!“ hüüdis tuliselt minu temperamentne tuttav.

Gruusias jääb selline tunne, et seal ei tahakski üldse magada. Väljudes Tbilisis kinnisele terrassile 12. korruse korterist ning nautides öist äikest ja uskumatult tugevat paduvihma – tundus mulle, nagu käreda mägijõe vesi voolab kohinal taevast alla. Kõmisev valgusvihke heitev pikne – müristus ja välk – lõi hiilgava loodusliku saundtreki  koos värvimuusikaga. See valgusemäng oli nii võimas ja tundus, et see ei lõpegi kunagi. Hommikul mängis aga taas gruusia päike kogu oma ilus mahedate soojade oranžikate kiirtega.

Kui und pole, võib Batuumis – „linnas, mis kunagi ei heida magama“, minna öise linna peale patseerima. Ka veinikeldrid ja poekesed on avatud ööpäevaringselt. Kuid ma eelistasin seada sammud hubasesse koduõuel asuvasse trahterisse nii-öelda midagi hingele – „Odžahuri“ (Perekondlik) Ušange-onu juurde, kes ei pane silmi hommikust peale kinni (oma kallist õuekest valvates.) Ta tormas tulistjalu öist külalist „päikselisest“ Eestist koduveiniga kostitama, karikast, niisama heast peast, ilma omakasuta. Ravitoimega veini valmistab ta enda istutatud marjadest siinsamas kohapeal. Viinamarjakobarad ripuvad bambusevõredel otse restoranilauakese kohal katuse asemel. Pärast võib jalutada Batuumi rannikuni, sulistada rannaäärses Musta mere vees, kui koitma aga hakkab, korjata mälestuseks kaasa ilusaid kivikesi.

Musta mere ääres asuvas restoranis  “Riviera“ otse Batuumi lahe kaldal võib nautida lauakese taga mühavaid laineid, mis laksuvad otse selja taga, maitsta pokaalist mõrkjat „Kindzmarauli“, kerget „Rkatsitellit“ või suurepärast   „Mukuzanit“, vaimustuda sütitavatest gruusia tantsudest, mida esitavad noored tantsijad ja tantsijannad. See etendus pilluks nagu sädemeid ja on nii kaasahaarav, et isegi „kuum eesti temperament“ ei kannata välja ja lähed tantsu vihtuma. Muidugi, selliseid imeosavaid keerutusi, mida lubavad endale džigitid, korrata ei õnnestu – see on nagu tõeline tuulekeeris saablitega (sic! Hatšaturjani ballet “Gajane”).

Sammudes  gruusia linnatänavail ja väljakuil „didi siamovnebit“ (rahulolevalt) ja tervitades mööduvaid kaunitare – „Gamigime, gogonas“ (Naeratage, neiud!),  ma  mõistsin, et  Gruusias mulle „dzalian momtsons“ (väga  meeldib).

Minu arust on Gruusia nii külalislahke maa, kus sulle soe süli avatakse juba lennujaamas. Pärast ei lase see meeldiv tunne sind lahti isegi pärast kojunaasmist, jäädvustub mälus alatiseks. Ma ei öelnud Gruusiale „Mšvidobit!“ (Hüvasti!), ma  ütlesin: „Nahvamdis!“ (Nägemiseni!) – ja lisasin „Imedi makvs, male ševhdebit!“ (Loodan, et varsti  näeme!)

1 Kommentaar
  1. Polnud 2 aastat ago
    Reply

    see mingi vuajaaž ega vojdž ehk reis ega ka turnee. Tegemist oli töösõiduga. Miks Kesknädal eesti keele vihkajaid lausa tänavalt korjab, ei tea. Vist puhkuste aeg ja vaesel ajal kõlbab igasugune … .

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.