Lembe Hendla, endine kaubandustöötaja
Läheb maanaine keskusesse poodi ja ostab paki lilleseemneid. Neid olevat seal sees sada tükki. Paneb külvikasti ja saab isegi kaks tärganut! Eelmisel aastal ei saanud kahest suvelille seemnepakist ühtegi lilletaime. Või siis ostab telereklaami õhutusel Rakvere šašlõkipaki ja küpsetab selle sütel ära ja saab hamba alla vaid äädikamaitse koos vindunud lihatükiga. Mis sellest, et HKScan-i telereklaam lubas palju uudsemat maitset!
Ometi õpetavad kõik telekokad juba ammu hoopis teistsugust marineerimist, kus pole sõnagi äädikast. Mäletatavasti vanasti, raskel ajal, päästeti liha just halvaksminemise vastu äädikaga turgutades.
Võtame sotsiaalmeediast veel mõned näited. Euronics keeldub rikkis toodet vahetamast ja raha tagastamast, telefonifirma müüs kliendile kellegi vana telefoni koos eelmise omaniku salvestistega ja eitab seda. Või siis kingapoest ostetud defektsetel jalatsitel tulid kahel korral tallad lahti. Pood vilistas seadusele: teist korda enam jalanõusid ei parandata.
Seoses kingadega meenub juhtum, kus tubli töömees ostis ülikonna juurde ka kallid kingad ja viis kaasa tantsule. Kinga õmblus kärises lahti. Andis poodi tagasi ja sealt saadeti kingad edasi ekspertiisi. Vastuseks sai neli lehekülge pikka juttu alates jalatsitööstuse arengusuundadest kuni tootmiserisusteni. Ja siis lõpplahend- „kingi on kantud”, süüdi on ostja!
Huvitav, kas need olid siis sellised magustoidu serveerimiseks mõeldud kunstkingad, millega maikuus Jaapani peaministrit Iisraelis pidulikul söömaajal solvati?
Igatahes nii võib tekkida petlik arusaam, et tootmise huvides ongi müügil lagunev kaup? Saab aga jälle uusi pakkuda ja äri muudkui jätkub. Olgu kuidas on, aga ostja on ikkagi nõrgem pool.
Petta saamisel ei peaks ta jooksma mööda tarbijakaitse firmasid ja oma õigusi tõestama.
Paljudes riikides lahendab sellised asjad kohapeal politsei. Kui see osutub vajalikuks. Üldjuhul on aga müüja au ja uhkus nii kõrge, et kliendiga eriti ei vaielda kui väiksemgi tooteviga ilmneb. Kuidas on see võimalik? Selleks on vettpidav ostu-müügileping tootja või tarnija ja lõppmüüja vahel. Nimelt seal on kirja pandud kõik toote pakkuja või vahendaja kohustused kvaliteedi osas ostja suhtes ja hüvituslahendid.
Kas ka meil oleks aeg nõuda selliste lepingutega toimimist riigi kaubandussektoris? Teeksime kliendist kuninga!
Ei seda tarbimiskatsevabrikut saa usaldada. Neil ikka rohkem kaldu jutuajamise poole.
Vastutama peab pood ja maksma kinni kõik jamadega seotud kulud.
Siis alles olen kunn!
müüvadki meil tooteid vahendajad, harva on mingil tootjal endal oma müügikoht. Vahendaja ise ostab kauba sisse samuti reklaami põhjal nagu tarbijagi, ainult maksab vähem, sest vaheltkasu hoiab vahendajat elus. Kui nüüd praak tulebki välja, siis esitab tarbija oma rahulolematuse samuti vahendajale, mitte aga tootjale, kes selle praagi tekitas. Tekib nagu lisalüli müügiketis, et tarbija nõuab vahendajalt, see omakorda eelnenud vahendajalt, too veel eelnenud vahendajalt ja vaevalt see kett tootjani jõuabki. Seega, et asjaga rahu leida, peab valdavalt mõni vahendaja oma kasumist müüdu hüvitama või asendama. Enamjaol ta ise mingit hüvitist ei saa. See käib muidugi odavate asjade kohta. Kallimad asjad nõuavad juba kaitsjaid ja kohtuid.
Seega lähtub kõik toote maksumusest. Odava ostetu kohta võid küll vastust pärida, ehk saadki, sest asi on odav. Kuid enamasti uut ei küsitagi, ostetakse uus. kallimaga tuleb läbi käi keerulisem vaevatee, kohtuni välja ja aega võib kuluda samuti aastaid.
Paljugi on täna meil korraldamat, sätted on üldised ja ebamäärased. Kuid õigluse vastu tegutseb ka kaubanduse sujuvus. paljud kohtuasjad takistaks üldse kaubanduslikku tegutsemist. Nii et midagi ostes võtke arvesse, selle maksumus, müüja/vahendaja ja enda võime pikka kohtuteed käia. Kui viimast pole, siis loobu kohe, võit võib pärast kalliks maksma minna.
Kes vastutab APTEEGIKAUBA eest ? Tänu EURONORMIDELE, mis kohustavad koostisosad kirja panema , on võimalik üldse teada saada, mida müüdav sisaldab.
KES meil üldse millegi eest VASTUTAB?