Julianna Jurtšenko, Põhja-Tallinna linnaosavanema asetäitja
Eestis hinnatakse üha enam keskkonnasõbralikkust ja heategevust. Meie ümber toimuvale pööratakse tähelepanu ega minda enam tuimalt mööda, kui on vaja tegutseda. Lisaks euroopalikele väärtustele on sellist hoiakute muutumist mõjutanud ka riigi stabiilne majanduskasv, muutused haridussüsteemis ja valitsejate muutunud lähenemine elukeskkonna murede lahendamisel. Eriti tähtis on see tänaste noorte mõttemaailma väljakujunemisel.
Mida rohkem on inimene oma eluga rahul, seda rohkem on ta valmis panustama keskkonna säästmisse ja süvenema seesugustesse põhimõtetesse. Heategevus toimib hoogsalt, üha rohkem võib näha erinevate kampaaniate vabatahtlikke tänavatel ja väliüritustel, kas annetusi kogumas või informatsiooni levitamas. Ka Põhja-Tallinnas on need teemad väga aktuaalsed, just põhjatallinlastest võib eeskuju võtta. Toon mõned näited.
Vabariigi juubeliaasta raames toimub projekt „100 uut kodu Põhja-Tallinnas“, mille käigus paigaldatakse sügisel Põhja-Tallinna parkidesse 100 uut pesakasti. Miks see on oluline? Intensiivse ehituse tulemusena väheneb linnades nii rohealade pindala kui ka puude arv. Kuna pesitsuspaiku on linnades vähe, siis on igaüks neist lindude jaoks kulla hinnaga, pakkudes rahulikku ja turvalist paika puhkamiseks, munade väljahaudumiseks ning linnupoegade üleskasvatamiseks. See esmapilgul väike panus soodustab haljastamisprotsesse ning toetab piirkonna ökoloogiat rohkem kui arvatagi oskame.
Keskmõte: Inimeste headus ületab ootusi, annetatakse meelsasti ja rõõmuga.
Väga põnev ettevõtmine on ka Paljassaare hoiualale šoti mägiveiste toomine. Tallinna Keskkonnaameti eestvedamisel aitame niiviisi kaasa eriti loodussõbralikult liigirikka rannaniidu taastamisele. Rannaniidud on paljude haruldaste taime- ja loomaliikide elupaigaks ning olulised rändlindude peatus- ja toitumiskohad. Roovaba veepiir on väga oluline rannikulindudele, kes vajavad avaraid kooslusi, madalat taimestikku ja mudaseid lompe. Veiste karjatamine on kõige loomulikum ja tõhusam viis rannaniidu hooldamiseks. Ja mis seal salata, mägiveised Tallinna linnas on ka tõeline vaatamisväärsus.
Kaks aastat tagasi avas Paljassaares uksed Tallinna Loomade Varjupaik. Varjupaik võitis kohe paljude inimeste südamed, kes käivad seal vabatahtlikuna abiks. Ka Põhja-Tallinna Noorte Ümarlaud on teinud varjupaigaga koostöös mitmeid aktsioone, millest üks kestab siiani. Nimelt toimub kampaania „Ole sõber!“, mille käigus koguvad vabatahtlikud kuni augusti lõpuni varjupaigale annetusi. Inimeste headus ületab ootusi, annetatakse meelsasti ja rõõmuga; ainuüksi Tallinna Merepäevadel koguti üle 1800 euro.
Heategevuslikel kampaaniatel on palju positiivseid külgi. Esiteks, abi ja toetust saab keegi, kes seda väga vajab. Mõistagi kaasneb sellega inimeste teadlikkuse kasv. Nii mõnigi senine ühekordne annetaja võib kujuneda innukaks heategijaks. Väga oluline on see just noortele, kes saavad võimaluse proovida midagi uut, sealhulgas praktilisi kogemusi meeskonnatöös, ajaplaneerimises, vastutuse võtmises ja jagamises.
Aga kõige tähtsam on asjaolu, et heategevus paneb inimesi mõistma, kuipalju probleeme vajab lahendamist, ning et just nende osavõtt võib muuta palju. Näen iga päev kõrvalt, kuidas teistele hea tegemine teeb inimesi paremaks. Ja kes meist ei tahaks olla parem inimene!
on tule kustutamine ehk tagajärgedega võitlemine. Vaja on aga selle ärahoidmist. Ainus tõhus tee selleks on kõikide sünnitusvõimeliste loomade riigistamine. Tahab keegi looma, sõlmib ta valitsusega lepingu, kus ja kuidas ta seda looma peab ning kuidas vastutab. Rikub seda lepingut, kohe 5-aastane keeld, rikub loomaõigusi, eluaegne loomapidamiskeeld.
Nii kaoks meil ka liigsed loomad ning ühtki looma poleks enam kasulik tänavale visata, sest trahv on metsik. Trahv peab suur olema õnnetuse korral, sest just inimene peab looma eest hoolt kandma.
Samuti tuleb linnas keelustada sinna mittesobivate loomade pidamine. Näiteks suured jooksuruumi vajavad koerad, kassid põhimõtteliselt ja paljud lõunaloomad. Tubades pole näiteks kohta kilpkonnadele, tema on looduseloom.
Miks keskbande selle eest ei seisa ega anna välja eelnõu, ollaks eju võimul, mis sest et viimaseid kuid. Saab või natukenegi loomade heaks teha, mitte ei korista suure kisaga teiste lohakuse tagajärgi.
Ja millisesse bandesse sina kuulud? Muide, võib aimata.
kuulu ühtegi ega ole ka kuulunud. Kui just oktoobrilapsed välja arvata.
Tore, et pasapartei oma lepalehes on korralikult tagasi pöördunud huumoriteemadele.Läkski vahepeal igavaks.
OLen pensionär ja saan juba 324 eurikut. Kui mu kass haigeks jäi – uriinikivid- olin pensionieelik , kuna pensiiga pikendati 8 a ja ma haigestusin (õigemini tõestati mul nüüd alles kroonil. haigused) 2 kroonilisse haigusesse, sain invaliidsust 140 eurikut kuus.Riigile oli ODAVAM maksta mulle nii, mitte vanaduspensioni. Talviti olid kommubaalid 150 eurikut. No siis omavalits. vaatas, seaduse järgi, et kätte jääks peale kommunaalide maksmist 140 = toimetulek. Võlgasid ega loomaravi sealt ei maksta.
Kohalik loomaarst otsustas pügada ja süstis kassile vett turja iga päev = mõttetu ja TEADIS, et kass sureb niimoodi. Polnud raha telefoniajakski ja helistada ei saanud teistele arstidele. Kõndisin mööda tänavat ja nutsin,
küsisin selveritest, et ehk mõni kaubaauto läheb Tallinna. Ei läinud. Vastu tuli vene prostituut koeraga. Sattusime jutule ja andis oma telefoni kasutada. Ütles. räägi palju tahad, loomade heaks pole mul millestki kahju. Sain teada, et loom peaks narkoosis olema, katetriseeritud ja tilgutite all.
Läksin siis pandimajja. Viia polnud mitte midagi, oli vaid kokkupandav redel ja sellest sain 5 eurikut – oli mõistev tüdruk seal- jälle venelane. Ütlesin ka ,milles asi. Selle redeli rahaga sain hommikuse rongi peale!
Tallinnas laekus ka invapension (mõni küsib,et miks ei töötanud, see ju 50% invat vaid – EI JAKSAMUD- ausalt, nõrkus tuli peale, väsisin ja siis olid kõiksugu vereringehädad jne.jne.jne. sundasendit ei talunud jm. )
Takso jaoks polnud raha. Läksin jala veterinaarkliinikusse. Külm vihm peksis, kass karjus puuris. Mul hing kinni, sest joosta ei saa ma, sörkisin, aga hingata pole -koormusastma. Uksest sees karjusin appi ja kass viidi arsti juurde ! Pärast öeldi, et oli viimane sekund.
Sai kõik vjaliku ja pidi veel 3 päeva tilgutite alla tulema – kui elama jääb.
Minul aga polnud võimalik sõita, ega hotelli minna. Liiaks kassi kaasas tassida-külmetab, ei talu pinget.
Ma ise küll usklik pole, kiriklikul viisil ega sektant ,aga mu elukaaslane ,kes oli surnud, tema poeg on jehoovalane ja tal on kass, elab Tallinnas. Helistasin ja küsisin, et kas võin ta garaazis ööbida, see ju köetud.
Ütles, et sa ju inimene, mitte auto ja kutsus oma koju. Katsin seal köögi põranda vanade lehtedega (kassil kateeter sees, jooksis vett, oli ise läbimärg) ,köök köeti soojaks ja magasime 3 ööd nii. Kass põues ja öösel tuli sundjoota, süstida ja rohtusid anda. Oma autoga viis ja tõi mind arsti juurest ära.
Maksta tuli aga loomakliinikule. Suutsin 100 eurikut maksta ja võlgu jäin sada. Näitasin pilte oma korterist ja suvilakesest, et pole varatu ja mul on “kinnisvara” millelt saab sisse nõuda. Seega olin rahatu praktiliselt. Kommunaale pidin midagigi maksma, muidu poleks toimetulekut üldse saanud ja raviraha tuli mul naguni toimet. maksta. Lootsin Tallinnas, et saan toiduabi, aga mingil põhjusel ei saanud. Õnneks oli Päästearmee just sel päeval lahti, oli jõuluaeg, ja anti mulle pakk mannat, sefiiri ja osteti tagasisõidupilet.
Vaat sedasi !
Kass elab siiani – 6 a möödas – on terve, tragi ja asjalik. Minugi mitmest vererõhukriisist ja südamerikkest aidanud
kergemini üle. Naudib täiega elu, loodust ja kassipreilide seltsi. Minule tal nüüd vähem aega, aga sõprus on meil tugev ja telepaatiline side.
Mina olen nüüd vanaduspensionär (staaziga) ja saan 324.-euri. Ka võla maksin ära -kuigi vahepeal ähvardas täitur.Siiski pääsesin.Kui arvate, et elu nüüd kergem, eksite – enne pensionipäeva pole pennigi. Nüüd too majade renoveer.ka veel koormiseks kaelas. Liiga rasked need rangid vanas eas. Kindlasti teeb mõni siit järelduse pensionäridele loomapidamise keelamiseks – mitte aga pensioni tõstmiseks ja rumalate ,rõhuvate seaduste, koormiste vähendamiseks. Õelaid ja rumalaid meil jätkub -eriti kommentaariumites.
See oli NÄIDE PENSIOMÄRIDE JA NENDE LOOMADE TEGELIKUST ELUST MEIL.
Kui nad ka soovivadki loomi aidata, omaenda loomigi paremini pidada, on see võimatu. Tühised asjad?
Üks põhjusi NSVL lagunemiseks ja selle tagantjärele sõimamises, ka tolleaja hüvedesid unustades , on paraku just ebainimlik suhtumine loomadesse tollal – ja näete – HÄIRIS inimesi – ja HÄIRIB praegugi igasugune HUMAANSUSE PUUDUMINE. Sest see on ELUKESKKOND, mis MÕJUTAB MEIE KÕIGI EMOTS. ja VAIMSET HEAOLU, BAASTURVALISUST meie alateadvuses.
Nii et mõelge, KUHU raha sisse taguda ja on sel tõesti tähtsam mõte, kui Elusolendite heaolul.