Mart Ummelas
Pean tunnistama, et olen 30 aastat jälginud kohati rohkem Soomes kui Eestis toimuvat. Sellest hoolimata pole ma kippunud sinna tööle, ehkki nii keeleoskuselt kui ka muidu oleksin selleks valmis.
Mind köidab see, et Soomes elavad inimesed normaalset elu, mitte nagu Eestis – pidevas hüsteerias olles. Külastasin Soomet esimest korda ligi 30 aastat tagasi, kui mu väljasõidukeeld oli ilmselt tühistatud. Vahetasin tapva kursiga rublasid markade vastu, et kohtuda oma kauaaegse kirjasõbratari Airaga. Tema oli vahepeal vahetanud abikaasat ning muutnud elukohta. Mina olin Soome Instituudi tegevjuht Tallinnas. Auväärne amet, mille eest mulle tasuti Kultuurikomiteest osaliselt rublades ja Soome Tuglase Selts maksis markades. Mitte palju, aga sedavõrd, et Eesti hüperinflatsioonis aidata oma suguvõsa. Iga kord, kui tulin mingi järjekordse parsaga, mida nimetati laevaks, tassisin umbes 50-kilost hokikotti, et kuidagi õigustada enda kui lastetu, aga siiski sugulase seisundit. See oli auasi.
Mis oli mu esimene mulje Soomest? See oli lõhn. Kõikjal ümbritses mind sulnis lõhn, nii kaubanduskeskustes kui ka isegi trammis või bussis. See oli šokeeriv. Järgmine šokk saabus mu heade sõprade juures, kui sain esimest korda maitsta kiivit. Täna on seda saada kõigis kauplustes kodumaalgi, paraku ei huvita see enam mind. Nagu banaanidki. Polegi vist umbes 25 aastat banaani maitsnud. Nagu paljusid muid hõrgutisi, mis toona tundusid otse kui taevast tulnutena.
Ent paljud asjad, mida siis kogesin, pole ka tänases Eestis teostunud. Kaubaküllus on muidugi tore, ehkki vaadates taevakanaleilt välismaa kokasaateid, märkan, et oleme hakanud maha jääma ka selles osas. Näiteks mereande meil pole, üksnes sulatatud turska. Isegi palju kiidetud Tallinna kalaturul käies nägin vaid kahte väsinud müüjat, ikka sedasama sulatatut müümas.
Siiski, ka tänases Soomes, millest nii tundeküllaselt 26. juulil kirjutas Eesti Päevalehes Matti Maasikas, on oma puudusi. Näiteks migrantide tulv, mis Ida-Helsingist on teinud lähima Nigeeria linna. Soomlased suhtuvad sellesse rahulikult, mitte pidevalt rusikaid viibutades nagu EKRE. Ei maksaks unustada, et Soome pidas Nõukogude Venega kaks väga ohvriterohket sõda ja kaotas Karjala ning pidi sadu tuhandeid soomlasi integreerima oma ühiskonda. Muide, osaliselt venekeelseid. Millega Eesti pole 30 aastaga hakkama saanud.
Kui nüüd jätkata Maasika lainel, kes on teatavasti Uno Maasika poeg, siis viimasele võlgnen tänu selle eest, et mulle 1980. aastal määratud igavene eetrikeeld katkes, kui ta kutsus mind oma saatesse naljatama. Ei olnud parimad hetked tele-eetris, aga siiski. Midagi oli murtud. Kuni järgmise korrani juba vabas Eestis.
Tuleksingi nüüd tagasi Eesti ja Soome võrdluse juurde. Soomes on ajakirjandusvabadus, mis tähendab, et inimesed, olgu või tagurlikud, saavad oma mõtteid ja arvamusi vabalt esitada. Ehk mitte alati suurimates päevalehtedes, aga kuskil siiski. Eestis tundub, et selliseid võimalusi jääb üha napimaks. Loodan, et Kesknädal jääb endiselt avatuks ka alternatiivsetele poliitilistele vaadetele ja ideedele. Kui pole enam eriarvamusi, siis pole enam üldse arvamusi.
Täiesti sisutühi möla selle Eesti vaenuliku korruptandi poolt.
Maali maalt on endiselt oma “heal totakal” tasemel. Küll oleks tore, kui saaks sellele Maalile ükskord koht kätte näidata. Loodetavasti pole erakonnakaaslane?
et Mart enam Eesti rahvustoitu banaani ei näsi. Nagu oleks kodumaa reetnud. Sellistega ei läheks enam Soomegi.
Mitte alati pole pojad oma isasid väärt, see käib muidugi maasikate kohta.
Jäi ka mulje nagu soomlaste nigeeriastumine olevat hea ning las aga läheb rahulikult edasi. Ning et meil selle takistajaks on paha EKRE, mis tuleks muidugi mutta tampida. Kui vaid mõelda kuidas meie neiukese dihaldavad musti munne, poleks vaja enam Egiptusesse ärajäetud lendudega lendama.
Kalaasjus olen Mardiga nõus. Pole enam valikut ja hinnad on isegi ENSV-ga karmid. Seda suhteliselt, kui aluseks võtta rubla ja euro 1:5 suhe.
Kui Mart vahib ainult kokasaateid, kuidas teised millestki süüa teevad ja ise kunagisi kiivisid igatseb, siis tuleb Mardile kaasa tunda. Ega telekast üle 2-3 kanali ju vaadata olegi. Kuid kokasaateid ei tasu vaadata enne kui sealt ka lõhna ja maitset saab tunda.
Ütleks veelgi aga kuna meie käpardlik valitsus pole ikka ilma suutnud jahedaks muuta, siis pidevalt higistades lihtsalt ei viitsi.
ehk niipalju, et ENSV ajal kehtis NSVL-i püügiõigus. Samuti enne seda polnud püügivööndeid, sai röövida odavalt palju jaksad.
Kuid nüüd vaatasin Moskvas samuti kala, et mida kaasa võtta. Valik on muidugi palju suurem, palju kala on Kaug-idast (keta, gorbuša) ja Kaspialtki. Kuid kalakonservide hinnad on meie omadega samal tasemel, vaid mõni odavam. Odavam on seal külmutatud kala.
Ei saa aru, millest Mart kirjutab. Tööl Soomes ei käinud, aga mustalt maklsti?
Kuidas siis nii? Aga maksud Sooomes? Nii pole ilus ja nii ei tohi.
Mida arvab Maksuamet? Kas ei sa tagasi nõuda?
töötab oma ajuga! See on praegu, kus ta peab sunnitööl käima.
Soomes käisin kui Eesti maksumaksja ja maksud laekusid nii siis kui palju aastaid hiljem, kui olin Soome ajalehtede kirjasaatja, ikka vaid Eestisse. Selline kahtlustus vääriks süüdistust.
kahju, et seda raiska kinni ei pandud
Ega Sinusuguseid Siberisse saadetud.
To Mart. Mind pole mitu päeva linnas olnud ja liba maali on siin kõvasti mõllanud. Kui soovite kohtuda 76a. vanamutiga ja talle koht kätte näidata, siis palun, minu kirjutiste juures on alati e-aadress ja võite sellele kirjutada.To viimane liba-maali, keda te raisaks nimetate? Tundub, et teil on halb lastetuba olnud, või olete geoloogide seast, kes tunneb ainult vastava seltskonna kirjastiili. Mart Ummelas on igati austatud ja lugupeetud ajakirjanik.
Selliste inimestega kui Teie “nimekaim” pole muud teha kui sitamaja taha ja kuul… Nagu armastas öelda mu vanaema.