Rein Ruutsoo
Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamisest on saanud meie elurütmis taas oluline päev. Viimaste aastate arengud Ida–Lääne suhetes, aga ka mõned tagasipilgud peaksid meid veenma, et oleme ajaloo poolt meile pakutud võimalused peaaegu et maksimaalselt ära kasutanud.
Taastasime oma iseseisvuse õnneks veretult. Kuid nii mõnelgi juhul, nagu veerand sajandit tagasi läbi kukkunud Ida-Virumaa „autonoomia“ referendumi võimalusi kaaludes peame tõdema, kohati „läks napilt“ – Transnistria või Abhaasia stsenaarium oli käegakatsutav. Sama „napilt“ läks okupatsioonivägede kiire väljaviimisega.
20. augusti tähendus on teisitisõnastatud küsimus: kas me sellist Eestit tahtsime?
Kuid on ka loomulik, et ajaloolise õigluse võidu saabumise peaaegu et paratamatus võib tunduda loomulik. Teiste sõnadega, meie praeguse elu tähendus ähvardab hajuda. Vabadus, õigus tunda end vaba inimesena, pidada seda loomulikuks seisundiks jne saabki olla vaid endastmõistatav. N-ö keskmisele eestlasele tundub õigus vabalt reisida, lugeda ja kirjutada, mis pähe tuleb, ja ka valitsuse kohta ütelda, mida sülg suhu toob, lihtsalt millenagi, mis on nagu „õhk“, mille hingamist keelata ei saa. Juba vabaduses pere loonud põlvkond, kes õnneks polegi teistsugust maailma kogenud, kujundab tänase Eesti poliitilist ja majanduslikku „selgroogu“.
Neil, kellele sisendatakse, et jutt „okupatsioonist“ on lihtsalt kellegi kuri väljamõeldis ja et N.Liidu lagunemine oli eelmise sajandi suurim katastroof, on muidugi raske. Eriti raske on 20. augustil tehtud otsuseid saavutuse või millegi positiivse algusena tähistada. See on ka üks neid põhjusi, miks peame 20. augusti tähendust meeles hoidma.
Nüüdne Eesti on tõeline ime. Kolm kümnendit tagasi tehtud katsed tulevikku vaadata, arvukad akadeemilised, s.t riigiteadustel ja rahvusvaheliste suhete teooriatel põhinevad tulevikustsenaariumid, sh ka eestlaste nagu Andrus Pargi arendatud, olid pessimistlikud. Baltimaade Vene impeeriumi mõjusfääris püsimine oli aksioom. „Optimistid“ nägid probleemi vaid „oheliku“ pikendamise kiiruses ja ulatuses. Teiste sõnadega, küsimus oli selles, kas ja millal kujuneb autonoomiast või konföderatsioonisubjektist Soomele lähedase staatusega riiklus. Euroopa Liidu või NATO liikmelisus oli välistatud.
alustab määratlusveaga. tegemist polnud TAASiseseisvumisega, sest 1918.a iseseisvust õiguslikult ei kaotatud. 1940.a NSVL-i vallutus katkestas selle de facto. Seega 1991.a jätkus Eesti iseseisvus de facto, õiguslikult aga otsustas rahvas sellest loobuda alles 2003.a rahvahääletusel. Ja vormistati see iseseisvusest loobumisotsus 01.05.2004.
Oma võimaluste PEAAEGU ärakasutamine ei sõltunudki enamjaolt meist. Meie edumeelsematel de facto iseseisvuse jätkajatel tuli pigem harida meid endid, sest tiblasus oli võimutsev lausa 99%-liselt. Rahvas ju ise poleks kunagi tulnud tänavatele, kui oleks teadnud, et saavad valangu. Eestlastelt ei saa kunagi loota sellist enda eest seismistahet nagu Kaukaasia mägilased, kurdid ja paljud muslimid. Eestlaste saagiks jäävad jäänused, mis suurte kaklemisest üle jäävad. Meie õnneks meil selline võimalus ka avanes.
Veel eksib Rein tõdemusega, et okupatsiooniväed viidi välja. Ei viidud, need on seniajani Narvataguses ja Petserimaal nig meie rahvavaenulik klikk püüab iga hinnaga seda valet seadustada.
Et ENSV osa sai iseseisvust de facto jätkata veretult, polnud meie saavutus, vaid puhas juhus. See pole meie teene. Ning veretus polegi alati eesmärk, kui muudviisi ei saa. Sest alati pole see võimalikki.
Naelapea pihta on aga Reinu küsimus “kas sellist Eestit me tahtsimegi?”. Ega ei tahtnud küll. Kuid me ju teame ja tuneme ka ennast – on ju eestlane ahne, kade, ülbe ja loomult koputaja. Kui korduks 1940ndad, siis oi kui palju koputataks! Ahnus ja kadedus aga ei luba meil omavahel läbigi saada. Isegi kui meile ebameeldiv sell või kamp kavatseb teha midagi head, siis meie oleme juba loomult selle vastu, ehkki võimule pääsedes teeks me ise täpselt samamoodi. Hea näide on keskbande, mis viib nüüd usinalt ellu rehvide lollusi.
20.08.1991. sündmused said alguse Moskvast ning tänu kremli vanadekodu lagunemisele jäime nelja tuule valla. Mäletan hästi, kuidas siis rahvas hõiskas ja tähistas. Kui aga välja magati, siis ei saadud üldse aru, mida nüüd edasi teha. Kestis see üle aasta, kui ebaseaduslik riigikogu pani paika vargad ja ludrid ning pani alguse rahva petmisele ja röövimisele.
Sellest on möödas 2018-1991 = 27 aastat aga muutunud pole midagi. Ikka seesama põhiseadusevastane valimisseadus, ikka ebaseaduslikud riigikogud ja valitsused ja ametnikud. Kuid Reinule seda selgeks ei tee, pealegi ei saaks ta tõerääkimise eest RAHA!
Parim kingitus oli siiski Edgar, keda artiklis ei mainitagi. Nii et Savisaare teeneid ei meenuta isegi Kesknädal. Saabuva Edgaripäeva eel on see erakordselt piinlik. Mingi austus peaks ikka ka olema.
Eelmine Maali Maalt on liba. Savisaar oli tark, ideeline juht. Tänu temale tuli meil iseseisvus veretult ja poliitiliselt õieti vastavalt ÜRO nõuetele. Kui riikides toimub maailmakordade muutus ühest formatsioonist teise, siis tekib alati maffia, kes oskuslikult hakkab ära kasutama seda segadust. Nii juhtus kõikides Baltimaades ja ka Ida-Euroopa maades ning Venemaal. Nii on toimunud alati läbi ajaloo. Meil ju samuti tekkis kamp inimesi, kes kiiresti haaras oma kätte vabrikud, tehased jm. tootmisharud. Laari esimene valitsus läkski selle nahka, et tekkis suur riid valitsuse liikmete vahel ebaseaduslikult Vene rublade müümisel Tšetšeeniasse. Sellest suurest dollarite saagist elavad Laar ja nii mõnedki sõbrad rantjeena. Esimesed aastad olid Savisaare valitsusele väga keerulised.
Kuigi eelmine Maali on liba ja veel pealegi Maie, on tal süda siiski õige koha peal, Hundisilmalt tuleb kohe viis punkti. Aga Kesknådal on siiski mandunud, Edgari kangelasteod vaikitakse lihtsalt maha. Hea, et libamaali neid ei unusta.
Eelmine Maali Maalt on liba. Kahjuks on alati raske leppida inimeste lolluse ja harimatusega. Mind paneb Savisaare juures alati hämmastama see, et teda on sopaga valanud üle lähemad sõbrad (Sepik ja oma lähemad võitluskaaslased), oma kõige lähedane abikaasa. Tal oleks ju küll ja küll võimalusi neid samasuguse sopaga üle valada. Aga targa inimesena ta teab, et elu on nii lühike, et pole mõtet oma üürikest elu raisata vähetähtsate inimeste ja rämpsu peale. Tarkus tähendab alati headust ja sisemist ilu. On olemas kurje inimesi, kes on kavalad, aga seda, et kuri ja tark -ei ole olemas. Praegune aeg on tõepoolest liimist lahti, kus prevaleerib kurjus.
Mina tahtsin väga iseseisvumist kuid mitte sellist Eestit. Alguses olid suured lootused ja ootused, kuid need kustusid peagi. Eelmiste valitsuste ajal vaesus aina kasvas, anti välja üks vale otsus teise järgi. Laari valitsemise ajal tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed, hinnad tõusid lakke aga pensione ega abirahasid ei tõstetud, muidugi ka mitte alampalka. Siis tekkis lootus paremale elule kui valitsusse pääsesid S.Kallas ja E.Savisaar isegi pensione tõsteti 30 protsenti, muidu oleks ta veel väiksem olnud. Elu läks paremaks igas valdkonnas. Kaks tarka meest suudavad palju. Ansipi ja Rõivase valitsemiste ajal läks kõik kolinal allamäge kuni jõudsime elatustaseme poolest viimaste hulka. Praegu tekkis uus lootus, kuid ega pole kerge parandada teiste vigu. Keskerakondlik valitsus on lühikese ajaga suutnud juba palju head ära teha. Seda et Reformi tagatoas töö asemel sepitsetakse laimu parimate inimeste suhtes on võimatu mõista. Aga kuidagi peab inimesi mõjutama. See kuidas rikutakse E.Savisaare tervist on võimatu mõista. Aastaid otsitakse tõendeid. Savisaar on meile vabaduse tooja, tark, hooliv ja suurepärane inimene, kes on vaid austust väärt. Kurjetegijad on need, kes tema surma soovivad. Tema süüdistajad tegutsevad Reformi tagatoas, neid toetavad mõned õigusmõistjad ja peavoolumeedia. Reformi tagatoas ollakse kaitstud. See on õudne mis toimub meie riigis. Vabaduse saabudes poleks seda küll ette näinud. Mida kõike ei tehta sõnavabaduse maski all. Minu meelest on sõnavabadus midagi muud–tagakiusamine, alandamine, hirmutamine, solvamine ja valestsenaariumide koostamine selle alla ei kuulu.
Eelmised maalid on puha libad. Üritavad küll Edgarile pugeda, aga tulemus on nadi. Alustama peab sellest, et hakatuseks lõi Edgar taeva ja maa. Edgar on tegelikult Universumi direktor.
Kingitus oli tore, kuid rõõmu ja rahulolu on mürgitanud eelmised valitsused. Vaesus aina kasvas. Kõige hullem tegu mida nad tegid oli arstiabi saamise võimaluse kaotamine kohapeal, aga klaperjaht E.Savisaarle meenutab stalinistlikke kuritegusid. Tema mõnitajad, valestsenaariumide koostajad, valetunnistuste andjad peaksid olema kohtu all.
Eelmine Maali Maalt on liba.
Maali Maalt EI OLE liba.
2 viimast Maali Maalt on libad. Kas te tahate mind diskrediteerida? No seda ei suuda te oma kokkukuivanud aruga küll teha. Mul on elus kindlad põhimõtted ja need ei muutu kunagi. Kõige rohkem ma vihkan valetamist ja varastamist.