Rein Ruutsoo
Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamisest on saanud meie elurütmis taas oluline päev. Viimaste aastate arengud Ida–Lääne suhetes, aga ka mõned tagasipilgud peaksid meid veenma, et oleme ajaloo poolt meile pakutud võimalused peaaegu et maksimaalselt ära kasutanud.
Taastasime oma iseseisvuse õnneks veretult. Kuid nii mõnelgi juhul, nagu veerand sajandit tagasi läbi kukkunud Ida-Virumaa „autonoomia“ referendumi võimalusi kaaludes peame tõdema, kohati „läks napilt“ – Transnistria või Abhaasia stsenaarium oli käegakatsutav. Sama „napilt“ läks okupatsioonivägede kiire väljaviimisega.
20. augusti tähendus on teisitisõnastatud küsimus: kas me sellist Eestit tahtsime?
Kuid on ka loomulik, et ajaloolise õigluse võidu saabumise peaaegu et paratamatus võib tunduda loomulik. Teiste sõnadega, meie praeguse elu tähendus ähvardab hajuda. Vabadus, õigus tunda end vaba inimesena, pidada seda loomulikuks seisundiks jne saabki olla vaid endastmõistatav. N-ö keskmisele eestlasele tundub õigus vabalt reisida, lugeda ja kirjutada, mis pähe tuleb, ja ka valitsuse kohta ütelda, mida sülg suhu toob, lihtsalt millenagi, mis on nagu „õhk“, mille hingamist keelata ei saa. Juba vabaduses pere loonud põlvkond, kes õnneks polegi teistsugust maailma kogenud, kujundab tänase Eesti poliitilist ja majanduslikku „selgroogu“.
Neil, kellele sisendatakse, et jutt „okupatsioonist“ on lihtsalt kellegi kuri väljamõeldis ja et N.Liidu lagunemine oli eelmise sajandi suurim katastroof, on muidugi raske. Eriti raske on 20. augustil tehtud otsuseid saavutuse või millegi positiivse algusena tähistada. See on ka üks neid põhjusi, miks peame 20. augusti tähendust meeles hoidma.
Nüüdne Eesti on tõeline ime. Kolm kümnendit tagasi tehtud katsed tulevikku vaadata, arvukad akadeemilised, s.t riigiteadustel ja rahvusvaheliste suhete teooriatel põhinevad tulevikustsenaariumid, sh ka eestlaste nagu Andrus Pargi arendatud, olid pessimistlikud. Baltimaade Vene impeeriumi mõjusfääris püsimine oli aksioom. „Optimistid“ nägid probleemi vaid „oheliku“ pikendamise kiiruses ja ulatuses. Teiste sõnadega, küsimus oli selles, kas ja millal kujuneb autonoomiast või konföderatsioonisubjektist Soomele lähedase staatusega riiklus. Euroopa Liidu või NATO liikmelisus oli välistatud.