Aivo Oina
Indrek Neivelt on teinud edukat karjääri ja tema „lepituskõnelus” Postimehes pani mõtlema.
„Kas pole paras aeg minevikuga rahu sõlmida ja tunnistada, et 50 aasta jooksul oli ka palju head?“
Me hindame kõrgelt Eesti Vabariigi algusaegu ning viimast 30 aastat, kuid 50 vahepealse aastaga ei oska me justkui midagi peale hakata. Seetõttu oleks paras aeg sõlmida minevikuga rahu. Olen viimasel ajal palju mõelnud nende väärikate meeste ja nende eakaaslaste peale. Minu vanemate põlvkonna peale. Nad kõik tegid väga tublit tööd. Meie põllud ja metsad hoiti korras, ehitati uusi tehaseid ja koole ning õpetati lapsi, leiab ettevõtja ja pangandustegelane Indrek Neivelt.
Indrek on sündinud siis, kui olin tagasi Nõukogude armeest ja alustasin töötamist, seda juba tollasel moodsal brigaaditöövõtu meetodil. See pakkus võimalust ise määrata endale töötasu, kui oled riigile tema osa ära andnud. See oli ärkamisaeg Eestis. Meid juhtisid siis Ivan (Johannes) Käbin, Artur Vader ja hiljem Arnold Rüütel.
Raadiotöö-aegadel õnnestus mul Vaderiga ka mõned intervjuud teha valimistulemuste avaldamisel. Loomulikult oli valimispäeval kell kuus õhtul teada, et valimisprotsent ületas 95% ning valituks osutusid tööliste ja talupoegade esindajad. Aga mitte kunagi ei unustanud Artur Vader raadiomeestele pitsi konjakit ja mandariini pakkumast.
On ka teada, et paljud teravad asjad keskvõimuga Moskvas lahendas Käbin ära Eesti kasuks. Tahtis anda ka teatepulka edasi, kuid Moskva esindajale Vaino Väljast pakkudes sai ta vastuseks: „Meil on teine kandidaat!” Seega pandi ametisse Karl Vaino.
Algas keerulisem aeg, kuid elu läks edasi. Tööd jätkus kõigile ja tööluusijad pani miilits kohustuslikule tööle. Ajalehtede juhtkirjad ning raadio-televisioon olid täis kommunistlikku propagandat, kuid edasine oli juba elulisem ja seda ka loeti hoolega. Oli tekkinud eriline kaitsehoiak ja peale dissidentide polnud ka vastuklähvijaid. Nii oli ohutu elada.
Pole saladus, et poodides polnud kõike saada. Samas olid inimestel külmkapid ääreni head-paremat täis. Küsite, kuidas see oli võimalik? Kõikjal vohas letialune kaubandus ning poodnikud, taksojuhid ja kelnerid olid siis „kõrgklass”.
Ettevõtete juhid olid loomulikult parteilased ja nende palk reatöötajate omast vähemalt sada rubla kõrgem.
Kõige paremal järjel olid maatöötajad nii kolhoosides kui ka sovhoosides. Esiteks, nad said majandis osta toiduaineid omahinnaga ja nende palgad olid linnarahva omadest palju kõrgemad. Siis veel lisatasud plaanide ületamise eest ja tasuta sanatooriumid ametiühingu kulul.
Nii loodigi alus selleks, millele tänane vaba Eesti sai üles ehitatud.
Imelik, et siiamaani pole keegi Indrekut oma parteirüppe võtnud?
Ometi üks tark mees, kes ammu võiks olla president!
Tore,et Kesknädal selliseid terveid mõtteid avaldab! Neivelt ütleb riigimehelikult,aeg hakata suhtuma eelnenud elusse inimlikult! Mitte nii, nagu variserist määratud riigipeatädi. Oskab vaid maha lugeda, endal pea mõtteist tühi.
Meie tänane riik on vanurite kontidele rajatud ja neile isegi pensioni ei suudeta maksta!
Küll võib vihastuda iga reffide tegelinski, et nii rikas ja tark mees kesikute moodi inimeste peale mõtleb. Minu vanaema oli kolhoosnik ja kiidab seda aega. Alul oli raske,aga siis läks eestlaste juhtimisel pidevalt paremaks. Lüpsja palk oli 400 rutsi kuus ja selle rahaga ostis ka auto. Kodus olid ka loomad ja nii see küllus majja toodi.
Käis tihti reisidel mööda Liitu ja see oli kolhoosi poolt kinni makstud. Ise lisas mingi paarkümmend rutsi!
Olid ilusad ajad, mis ei tule iial tagasi!
Võrreldes tuleb kõike arvesse võtta. Soomes leiti vannitoaremondil 1965.a. lotovõit 18 000mk tollastes sajamargastes. Tänases vääringus 33 000€, seega tollane mark eurost ligi poole kallim.
Elamispinnad tulid laste arvu pealt riigi poolt. Kolhoosid ja sohvoosid jagasid vastavalt Sinu ametikohale, teenetele ja sellele, kui palju Sa laste näol juurdekasvu tood ikka korralikud elamised. Nüüd maksab noor pere keskmise eluaseme eest 500-700 eurot kuus millest intressides koguneb lõpuks väliskapitalil põhinevale võõrpangale teine sama suur summa ja ta selle ka siis dividendina Eestist minema viib + küte, elekter ja lisaks veel tööl käimise kulud. Vastavalt koefitsent eluaseme kulud+ muud kulud (riided, kütus jne.) Siis saame alles teada, mis ja kui palju kallinenud ja kas ikka meie palk on siis kuidagi vastavuses kuludeg siis ja nüüd…. Ma ei mäleta, et rubla ajal millestki puudus oli, eriti rahast 🙂 seda viimast lihtsalt polnud kuhugile eriti raisata :))
Mida siin võrrelda,vaatan aknast välja ja näe prügikastis sorijaid tuleb üksteise järel ! Kui viiskümmend aastat tagasi kirjutati,et lääne inimesed elatuvad prügikastides peituvast pidasin seda vene propagandaks.
Kõrvus aga kumiseb lauluke “au kolhoosi korrale õnn tuli meie õuele”!
Võrreldamatuid asju pole võimalik võrrelda aga 27 aastat hiljem ikka veel kasvuraskused ? Omal ajal teame kes meid ei lasknud õnnelikult elada aga tänapäeval ?Kas saame kõiges oma saamatuses ja lollustes naabrit süüdistada ?
Samas näiteks bensiin on kallinenud vaid 1000 korda…
Vanasti läks penskar arsti juurde, kui hammas valutas, nüüd läheb siis, kui loteriiga võidab.
See eest Evelin lausa pani omale uued ja portselanist hambad suhu, jõivad, söivad ning litusid võidu ja seda mitte oma raha eest.
Koledasti paha eluke on olnud sel tänasel ei-tea-kuidas kõrgesse ametisse määratud K. Kaljulaidil. Raske on aru saada, kuidas nii “õnnetu lapse- ja nooruspõlvega” inimene- kes elas vaid Mustamäe kahetoalises (koop. korteris) , kus ei olnud televiisorit ja arsti elukutsega naise usinal tütrle polnud isegi jalgratast ja koos mehega(Laset isa Taaviga) kolmeteoliises Mustamäe korteris i elades jooksis aastase lapse kõrvalt töökaaslase Makimosvksi räämas Lasnamäe koreterisse( ihu)soojust saama, jõudis ikkagi esikõnelejaks. Kahjuks noortele puru silmaajajaks. 1. 68.a . oli Mustamäel 2-toalise avara uue koopkorteri omamine eestlase jaoks suur luksus. Suur osa eestlasi elas kommunalkates ja ahjuküttega vanade majades, kööke jagati mitme perega. Televiisor oli suht odav, kuid pidevalt polnud müügil, erti kui algas värvitelerite aeg. Kui isa pere jurest ära oli läinud, siis ei saanud nõuka jal ka hiilida kõrvale alimentide makmisests. Seadused toimisid ja neid täideti. 2. Tavalisi jalgrattaid ostis suur osa noortest oma suvevaheaegadel tööl teenitud raha eest. Tavalise ratta sai 55 rubla eest, sportratta 83-100 rubla eest.
See pole täämbä!
vist kunagi juhtum, et Mart Niklus käis mööda Tartut ringi, et püüda mõnda prügikolli. Vist ühe muti leidiski (mäletan teda isegi), tegi pildi ja saatis välismaale, et elu Nõukogud eliidus just selline, mutid aina prügikastides tuhnivadki. Mõni mäletab ehk seda juhtumit paremini.
oleks paljudele vaja ka täna. Kahjuks on alati nii, et kui ühiskond elab juba jõukalt, on seal alati võimalus varastada ja teiste kulul oleskleda. Eriti kui vel mõni bande seda oma tasuta altkäemaksudega soodustab. Neid ei huvita, et lastele sisendatakse juba koolis tööviha, tähtis on teenida laiskade ja lollide poolehoid.
Tsensuur õitseb ka täna. Proovige Õhtulehes või Delfis-Päevalehes-…s midagi tõest või otse öelda, kohe on ingermanid jaol. Olen saanud ka kuni 2 nädalat kommimiskeeldu.
Kommuniste nagu poleks aga on teised asenduskommud, ärikad ja nende tallalakkujad poliitbanded. Kuna raha seob inimest tugevamini kui lihtne ähvardus, siis on tänane maffia kunagisest kommunismimängijate võimust tõhusamgi. Kui ENSV-s viitasid mingile seaduse vastuolule, siis võeti see KOHE ette ja õiendati ära. Täna on meil 1992. aastast valimisseadus põhiseaduse vastane ning valitud ja sokutatud ebaseaduslikud, kuid ükski ahv ei liigutagi, et seda ebaseaduslikkust kõrvaldada. Kõik elavad de facto, õiguslikkusele situtakse laias kaares 24/7.
Moskvas müüakse Eesti õlut täiesti uskumatu hinnaga. Toode on aga kodumaal lausa kaks korda kallim.
Reedel Moskvas maksis Karli õlu 60 rubla, mis teeb umbes 80 senti pindise purgi kohta. Kuna Moskva pole just maailma odavaim linn, siis jääb vaid nentida, et Eesti eksportõllel läheb väga hästi. Eestis on Eesti õlu poole kallim.
Hetkel maksab pindine purk Karli õlut näiteks Prismas 1,59 eurot, lisaks veel pant, seega ongi sama õlu idanaabritega võrreldes kaks korda kallim.
Ei nad müü ei alla omahinna ega omahinnaga. Lihtsalt Eestis on neil väga suur kasumimarginaal (aktsiis ei puutu siinkohal asjasse). Hulgilaod ja poed panevad oma osa juurde, siis tulebki hind selline- aktsiis ei puutu asjasse, sest see ainult mõni sent ja ülejäänud osa 1 eurosest hinnatõusust on puhas juurdehindlus!
Eestis tuleks seadusega ära keelata õlle hinna tõstmine kõrgemaks kui ühelegi eksportivale maale.
Seadused peavad ennast kohaldama vastavalt koos maksumääradega.
Muutunud pole sisuliselt midagi rahvas käib piiritaga odavat õlut toomas.
Endalegi märkamatult olen hakanudrohkem õlut jooma, kuna Lätist tood ju õlut kastidega. Ennem läksid poodi ja ostsid endale kuuspaki nädalavahetuseks ja said hakkama. Nüüd kuis õlut kastides nurgas siis olen hakanud ka rohkem jooma
Ning paljud sõbrad teevad täpselt sama. Seega pigem on selline otsus rahva tervisele kahjult.
Nüüd alustame menetlust, selgitamaks välja, kuidas sai Eesti õlu Moskvasse. Kes on selle taga, ja ma leian et need inimesed tuleb arreteerida ja avalikustada. Saate aru, meil on demokraatia ja meil on sõnavabadus, seega ei mingit koostööd Venemaaga! Meie valitsusel juba on koostöö, seega, arreteerida, vangi panna ja siis pidada neile loengud sonavabadusest ja demokraatiast, ning miks et tohi Venemaaga suhelda, sest see on keelatud. Sest meil on demokraatia ja sõnavabadus ja neil pole, seega vangi. Ja NATO ka.
Hispaanias on õlle hinnad 0,68 – 1,2 LIITER koos 21% käibemaksuga.
Tundub, et Eesti tootjad on moodustanud kartellikokkuleppe või on loomupäraselt ahned. Tootmiskulud Eestis ei saa olla niivõrd palju kõrgemad Hispaania tootmiskuludest. Hispaania elatustase on Eestist kõrgem.
Näiteks A le Coqi tehase väljamüügihind ILMA aktsiisita ja käibemaksuta on kõrgem, kui õlle hind Hispaanias poes koos 21% käibemaksuga.
Eestis saaks müüa õlut TUNDUVALT ODAVAMALT ka koos kehtiva aktsiisiga.
Seitsmekümnendatel vene kroonus(Moskva oblast, Podolski rajoon, Troitski linn) olles sai näha seda Venemaa paljukiidetud joomiskultuuri. Igal nädalavahetusel, vähegi soojemate ilmadega, vedeles kõikjal mõlemast soost purjus inimesi. Viina joodi vaid teeklaasist ja korraga põhjani – tak kulturno! Nädala algul räägiti, mida joodi…kolmapäevast alates – mida juuakse järgmisel nädalavahetusel. Põhiliseks joogiks oli isetehtud puskar ehk nagu praegused nõukogude mentaliteediga eestlased ütlevad – samagonn.
Ka veel mõnekümne aasta taguse Venemaa elu ajas masenduse peale. Peale palgapäeva olid peaaegu kõik umbes nädala purupurjus. Lüpsmata lehmad inisesid laudas…jootmata-söötmata loomad karjusid kõikjal. Õige vene inimene korraldas sel ajal purjuspäi karmoška saatel guljanijeid….joodi-kakeldi-joodi-pru ugiti naabri naist-kakeldi-joodi…. Kõik naaberrahvad olid kas nemetsid või fašistid, vahel ka job* fašistid, kes räägivad-kirjutavad vaid saksa keeles ja saksa tähtedega.
hr. oinas ajab ikka oinajuttu. ma ei tea, kus otsas ta eestis elas, aga mina elasin virumaal, nooruses konkreetselt ida-virumaal. parteilane ma ei olnud, aga seda nüüd küll ei olnud, et parteipiletiga 100 rbl. rohkem palka oleks saanud, või mõtles ta et ülemused, direktorid said 100rbl. rohkem,ei saanud, tööline sai teinekord isegi direktorist rohkem. ei saa võrreldagi tänapäevaga, kus vahed on ikka mitme, või isegi kümnekordsed töölise kahjuks. olete kuulnud, palju saab eesti energia kaevanduste juht, üle 100 000 krooni sai, eurodes ei tea, kaevandusi on aga ainult kaks, kunagi töötas korraga 13 kaevandust, trusti eesti põlevkivi juhataja sai palka 600, kaevurid, muidugi mitte kõik, said teinekord rohkemgi.aga parteipiletist oli kasu ikka ka vahest. oli ju kvoot, palju peab uusi liikmeid värbama, eriti hinnas olid töölised. tean konkreetset juhtumit, kus kaunis nüri mees meelitati parteisse ja sai korteri, kas ta taipas ise seda välja pressida, või pakuti talle, ei mäleta,
No peab ikka TOTU olema küll, kui isegi autori nime ei suuda pohmas pääga välja veerida. Jah, sellised kirjutavad küll vaid kesknädalises.
Isegi Kaljulaid oleks oma õnnetus nooruses kahvatanud seda lugedes.
Aga eks ikka tehakse ajalugu isakese laari moodi.
Pension tõuseb. Tänu Keskerakonnale. Ja tõusis ka Savisaare aegu.
Miks vahepealsed magasid?
Valime Keskerakonna!
Tänu Keskerakonnale on meil viimased kaks aastat olnud õnnelised!
Loomulikult ei unustata vanade panust ja telge, millele Savisaar Eesti püsti pani.
Tänutundega meenutades, vanad ja tänased vanurid.
Aitäh!
Vundament taastunud EV jaoks loodi eestlaste poolsajandi töövilja arvelt.Teatavasti majanduslik maffia varastas neid vilju , mis loodi ENSV-s.Kui seda poleks olnud, oleks ilmselt ausamaid inimesi meie riigis rohkem.Tavaliselt see inimmoodustis sarjab nüüd Venemaad kõige rohkem.
Eestis on kõik kallim, mis eestlane toodab.
Eesti lühike kurk 2,99 Luunja pikk naguni 2 korda kallim. Valgevene oma 1,5 korda odavam -olgu pikk või lühike. jne.jne. Ega ma neid sisse tee, süüa tahaks neid nüüd hooajal. Aga Valgevene oma pole .Selle maa kapsast ka me ju söömegi.
Mingit kogukonda meil olla ei saa. Algas see nii, et oli mõisasaks, härrat ja tema käepikendust opmani pidi
kummardama, kupja kintsu kaapima. Kui tööstus tekkis pidi ametniku ja meistrihärrat kummardama. Siis tuli ENSV ja pidi kummardama kolhoosi esimeest, parorgi, ametiühingu esimeest, lõugavat brigadiri – need käisid kupja ja opmani eest. Linnas oli asi vaba, sest töökohti oli jalaga segada, sest peale sõda ehitati korralik tööstus.
Nüüd tuleb kummardada raha ja seda kes maksab – tööandjat, olgu maal või linnas St. oma arvamust, kodanikujulgust, jms. pole penni eestki, sest võlad kaelas ja harjumus veres.
Nii et kulla ülemused seal üleval, ärge panustage iialgi mingile nn. kogukonnale , kui te natukesegi Elusolenditest ja inimestest hoolite (kuigi viimased pole seda mitte ära teeninud)
Ärge andke omavalitsustele võimu ega raha !
eks neid aegu ja asjasid ole ikka raske võrrelda, ega see põllumajanduski üle maksnud, oli siin kuulus vinni sovh, oma veel kuulsama direktoriga, palgad olid veel 80-te alguses lautades nõks üle 100, inimesed töötasid ilma puhkepäevadeta ja puhkuseta, polnud asendajaid ja tegelikult ei raatsitud puhata, auk oleks rahadega kohe sisse tulnud, elamispinnaks oli pahatihti amotiseerunud veel eestiaegsed majalobudikud või veel vanemad mõisahooned, ka kolhoosiaegsed nn. uued majad olid ikkagi lobudikud, ja see elamispind polnud ju sinu oma, see oli töökoha oma. ka laudad olid pahatihti postide najal seisvad, raha vb. majanditel vast oligi, lihtsalt ei jõutud ehitada, tootma pidi ikka rohkem ja rohkem. aga linnades oli ju korteri saamine ka ikka probleem. nii see oli sotrsialismi ajal, aga ikkagi ütles meie ema, et lapsed, arge kapitalismi tagasi nutke, seda ennesõjaeelset kapitalismi oli ta näinud küll ainult 25 aastat, mõtlesime, et noh sa olid ikka ise ka siis veel liiga noor. oli kolhoosis laudas tööl, aga pidas seda korda etemaks pätsu ajast? kahjuks ta näinud enam seda uut “pätsu” aega, ei tea mis ta nüüd räägiks