ANDRES LAIAPEA
Eestis on tehtud palju algatusi uute erakondade loomiseks, kuid algatusgrupist erakonnani on pikk tee. Enamik uusi tulijaid jääb pidama selle taha, et erakonna registreerimiseks on vaja kokku saada vähemalt 500 liiget.
Eesti iseseisvuse taastamise ajal, kui sündisid praegu Riigikogus domineerivad neli suurt erakonda, sellist nõuet veel ei olnud. 1994. aastal võeti vastu erakonnaseadus, mille kohaselt pidi erakonnal olema registreerimiseks vähemalt 1000 liiget, kuid samas tegid toonased poliitikud endale suure erandi: enne 1995. aasta valimisi piisas erakonna registreerimiseks sellest, kui saadi kokku vähemalt 200 liiget.
Uusi parteisid vanad ei oota
Erakonna liikmete arvule kehtestatud nõue on barjäär, mille abil takistatakse uute tulijate sisenemist poliitilisele maastikule. Paljudes riikides sellist nõuet ei ole. Eestis langetati see 2014. aastal viiesajale, sest muutus liiga piinlikuks, et barjäär oli siin poole suurem kui Venemaal. Kuna pärast seda pääses parlamenti kaks näiliselt uut erakonda, on jäänud paljudele mulje, et uue erakonna loomine on Eestis üsna lihtne. Tegelikkus räägib siiski teist juttu.
EKRE on ümbernimetatud Rahvaliit, mitte päris uus erakond. Mart ja Martin Helme üritasid pikki aastaid luua uut erakonda, kuid ei leidnud piisavalt mõttekaaslasi. Varem taotlesid nad erakonna registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamist, aga pärast Rahvaliidu ülevõtmist hakkasid rääkima, et seda ei ole vaja teha. Nii muutuvad poliitikute seisukohad – kõik sõltub sellest, mida nad parajasti endile kasulikumaks peavad.
Vabaerakond ei sündinud samuti tühjalt kohalt. Erakond asutati ametlikult küll alles 2014. aasta septembris, mõni kuu enne Riigikogu valimisi, aga vastav algatusrühm registreeriti jaanuaris. Pealegi eelnes sellele juba 2011. aastal asutatud MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik, mille liikmete juhtimisel loodud valimisliidud osalesid 2013. aastal kohalikel valimistel. Ja kogu selle liikumise tuumikuks olid vanad isamaaliitlased.
Need, kes tahavad korrata nüüd Vabaerakonna edulugu, pidanuks hakkama tegema ettevalmistusi uue erakonna loomiseks juba pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. Kuna seda ei tehtud, ei ole ka põhjust arvata, et mõnest viimasel ajal välja tulnud algatusest detsembri alguseks asja saab. Just selleks ajaks peaks uus erakond ametlikult registreeritud olema, et see Riigikogu valimistel osaleda saaks.
Kuid erinevate algatusgruppide plaanid väärivad siiski tähelepanu. Parimal juhul võivad need väikesed jõud lüüa nüüd kaasa mõne juba registreeritud erakonna kandidaatide nimekirjas ja/või pakkuda sisendit valimisprogrammide koostajatele.
Piraadid on valmis koostööks
Ametlikult erakonnana registreerimata MTÜ Piraadipartei ei ole Riigikogu valimistel osalemise teemal otsust langetanud, kuid näeb suurimat ühisosa Artur Talviku ümber koondunud seltskonnaga. Samuti esindavad neile olulisi väärtusi rohelised. “Eesti200 osas pole veel päris selge, mida ja kuidas nad teevad, aga uue jõuna tunduvad ka nemad huvitavamad kui olemasolevad,” ütles Piraadipartei kõneisik Eero Elvisto, kelle sõnul on piraadid valmis kaaluma kõigi nimetatutega koostööd programmi ja seisukohtade väljatöötamisel.
Eesti Piraadipartei ei ole suurt tuult tiibadesse saanud, aga mitmes riigis kuuluvad kohalikud piraadiparteid parlamenti ning Euroopa Parlamendis esindab seda rahvusvahelist poliitilist liikumist Saksamaalt valitud Julia Reda. Soomes on piraadid esindatud kohalikes volikogudes.
Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp, mille ideoloogi Elver Lohoga ilmus intervjuu 11. aprilli Kesknädalas, praegu aktiivselt ei tegutse. Loho sõnul sai ettevõtmisele saatuslikuks see, et erakonnast kirjutati ajalehte artikkel, millest 90% oli väljamõeldis (jutt ei käi Kesknädalas ilmunud intervjuust), seejärel kuulutati otsedemokraatide tööpõhimõtet tutvustav animatsioon Facebooki poolt “vihakõneks” ja neilt võeti ära Facebookis reklaamimise õigus. “Kaotasime kõige efektiivsema reklaamikanali,” märkis Loho.
Hiljuti pälvis palju meediatähelepanu see, et Facebook kustutas tuntud USA vandenõuteoreetiku Alex Jonesi leheküljed, kuid kontode blokeerimine ja õiguste piiramine on seal tegelikult laiemalt levinud praktika. Mõnel juhul tundub, et Facebooki anonüümsed töötajad lihtsalt kuritarvitavad seda tehes neile usaldatud võimu. Praegu kuulub seal Eestist blokeeritute nimekirja näiteks tuntud ühiskonnategelane Varro Vooglaid. Nii tema kui ka otsedemokraatide puhul on kasutusõiguste piiramiseks toodud põhjused, pehmelt öeldes, ajuvabad.
Paul Lettensi algatatud Eesti Seenioride Erakonna lehekülg on Facebookist tänaseks täiesti kadunud. Selle põhjuseks on tõenäoliselt siiski mitte tsensuur, vaid lihtsalt raskused liikmete värbamisel, mis näitasid ettevõtmise perspektiivitust.
Rohelised igaüht jutule ei võta
Mida teeb aga Talviku grupp, kui neil erakonna registreerimiseks vajalikke liikmeid kokku ei õnnestu saada? Kas saadab oma esindajad mõne teise erakonna, näiteks roheliste nimekirja (on ju nende tuumikus mitmeid varem roheliste ridadesse kuulunud aktiviste)?
Airi Hallik-Konnula, kes kuulus aastaid tagasi ka ise erakonda Eestimaa Rohelised, märkis, et keegi asja eestvedajatest ei ole tegelikult üldse mõelnudki võimalusele, et nad vajalikke inimesi kokku ei saa. “Seega ei ole tekkinud ka küsimust mõnes teises nimekirjas kandideerimisest. Uue erakonna loomise vajadus on ju tekkinudki just seetõttu, et puudub poliitiline jõud jätkusuutliku Eesti ehitamiseks,” selgitas ta.
Rohelised on seadnud sihiks saada Riigikogus 10–11 kohta, kuid see ei tähenda, et oma valimisnimekirja võetaks kõik, kes seal kandideerida tahavad. “Need algatusgrupid on üsna kirjud,” märkis roheliste peasekretär Joonas Laks, kelle sõnul vaadatakse iga inimest eraldi. See tähendab, et tulija peab olema erakonna liikmete hulgas aktsepteeritav – määravaks saab maailmavaade.
Eesti200 tegelased leiaks ehk soojad kohad Vabaerakonna nimekirjas. Vähemalt peab vabside juht Andres Herkel neid potentsiaalseteks partneriteks. Milline on aga liikumise enda plaan B? “Eesti200 ei arvesta hetkel sellise variandiga, et 500 liiget kokku saada ei õnnestu,” vastas MTÜ Eesti 200 tegevjuht Henrik Raave.
Jah, Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) seda eelmine kord suutis, kuid valimiskünnis jäi ületamata, ning nüüd ei ole selge, kas RÜE üldse valimistel osaleb.
Sama kehtib teiste väikeparteide kohta. Eesti Iseseisvuspartei juhatus tulevaste valimiste kohta avalikke väljaütlemisi veel ei tee. Eestimaa Ühendatud Vasakpartei oma plaane ei avalda.
Esimese takistuse võib ju ületada, aga see veel ei garanteeri kellelegi parlamenti pääsemist ega isegi mitte elujõulise erakonna sündi.
paljud loe ka raha. Kui rahva rahakoti manu pääsemise tõenäosus on alla 1%, siis miks peaks oma tuhandetega toitma parasiite, keda valimisseadus ja valimiskord niigi toetab üle mõistuse. Paljudel tuleb ju seegi raha omast taskust.
Kuid põhjus polegi 500 liikmes, mis omakorda on ajuvastane, sest tegelikult peaks saama erakonna moodustada alates 2-st soovijast. Nagu kunagi Harri Kingo oma mõttekaaslasega.
Põhjus on põhiseaduse vastases valimisseaduses, mis põhiseaduse vastaselt määrab 5%-lise läve (isegi 0,00001% oleks põhiseaduse vastane, sest alam seadus ei saa muuta põhiseaduses nõutud võrdelisuse nõuet) ja pärast kannab otsese valimiskorra vastaselt moonutatud hääled üle Virumaalt Saaremaale ja Hiiumaalt Võromaale.
Kui valimisseadus oleks vastavuses põhiseadusega, siis oleks lootus mäe otsa saada ka 0,5% kogunud isikul või kambal. Sest 0,5% annaks aluse loota ka ümardamisele, lähevad ju komajärgsed arvud omavahelises võitluses samuti mängu.
Seni aga mitte keegi ei tee teist nägugi, et põhiseadust rikutakse. Sest see on nende (Ratta Jurka, Helme Mart, Kalda Kaja, Seedri Helir, Assinovski Ženja, Herkli Andres) huvides. Ning kuna need on pukis olnud juba aastaid või aastakümneid, siis on ka nende kuritegelik ehk maffialik pale ilmselge.
Kui MTÜ-d ja algajad parteiidud ei saa esiplaanile tõusta, ennast tutvustada ,ei saa nad ka liikmeid.
Sestap meil asjad ei arenegi. Positiivsetel suundadel pole võimalik välja tullagi ja kasvada.
Kahjuks ei näe uutel parteidel uusi ideesid. Kritiseeritakse ainult vanu tegijaid, aga ei pakuta mingeid lahendeid. Keskerakond ja EKRE võivad saada häid tulemusi. Kaja Kallase vaimuvaene juhtimine on viinud Reformierakonna täiesti auti. Reinsalu närviline visklemine venelaste sõimamisel on viinud Isamaa ummikusse. Nad püüavad igasuguste šoki teraapiatega päästa oma mainet, aga see pole enam see Laari maffia poolt upitatud partei. Kahjuks Keskerakonnal võib ka juhtuda, et nad kaotavad palju hääli. Põhjus on siin Savisaare auku tagumine. Savisaare kohta võib ju kirjutada meedias igasugust jälkust, kuid rahva seas ta jääb ikkagi ainukeseks inimeseks, kes julges astuda rahva etteotsa ja viia meid vabadusele. See on ajalugu.