Arvo Haug, NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi delegaat, Keskerakonna asutajaliige
Peaaegu sajand tagasi, 24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti end Venemaast sõltumatuks riigiks. Väljakuulutamine aga ei tähenda veel võidukäe tõstmist. Riikideperega liitumise määrab väljakuulutamisakti tunnustamine teiste riikide, eelkõige ikestaja enda poolt. Venemaa ja paljud Euroopa riigid polnud aga nõus siis meie iseseisvumist tunnustama.
Venemaa alustas tõrksa taltsutamiseks verist kättemaksusõda. Alles kaks pikka aastat hiljem, 2. veebruaril 1920 allkirjastati „Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel“, mille esimene artikkel lõpetab sõjaseisukorra ja teine artikkel „tunnustab ilmtingimata meie rippumatust ja iseseisvust“. Rahu üllas mõiste on eestlaste jaoks lepingus varjutanud meie riigi esmakordse tunnustamise.
Sõlmitud rahulepinguga loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist tolleaja riigiõiguslise korra ja rahvusvaheliste lepingute kohastest suverääniõigustest. Need kaotasid maksvuse Eesti maa ja rahva suhtes.
Venemaal aga ei olnud kavaski oma endisest territooriumist loobuda. Taasikestamine algas Molotovi–Ribbentropi salalepinguga 1939. aastal, jätkus okupeerimisega ja Johannes Lauristini marsitamisega Moskvasse 6. augustil 1940. Hiljem Teheranis ja Jaltas polnud Eestil enam sõpru ega abistajaid. Lääs vaatas meie taasikestamist pealt! Ei kuuldud, ei nähtud, kuid ka ei tunnustatud meie ikestamisi. Alustati mittetunnustamispoliitikaga. Eesti riiklik järjekestvus ei katkenud vaid see hävitati inimsusvastase kuriteoga.
1989. aasta 24. detsembril, Eesti saadikute algatamisel ja eestvedamisel, ennenähtamatu kuluaaritöö tulemusena kuulutas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress (Saksamaal olid salalepingud juba varem kehtetuks tunnistatud) MRP salalepingud allakirjutamise hetkest kehtetuks. Juriidilised aktid muutusid olematuteks. Kõik loksus paika. Eesti juriidiline järjekestvus taastus. Tuul mõnede Eesti poliittüürimeeste purjedesse oli lakanud. Kuid ike kestis edasi.
Mälestus iidsest vabadusvõitlusest mitmete ikestajate vastu, mälestus omariiklusest, väljasaatmised ja tapatalgud hoidsid üleval rahva vastupanu erinevaid vorme. Metsavennad, küüditamised, dissidendid, sunnitöölaagrid. Rahvarinne, ketlemine sadades kilomeetrites, öölaulupeod – Lääs ei saanud meid enam jätta tähelepanuta. Vabadusvõitlusega tulid iseseisvus ja riigi tunnustamine saavutada teistki korda. Kaotatud vabadust otsiti ohututest paikadest, kuhu me polnud teda iialgi kaotanud, ja õnneks ka sealt, kuhu meie vabadus oli röövitud – otse karukoopast.
1991. aasta augustiputš vallandas kallaletungid ja verevalamised iseseisvumiskolletes. Erinevalt Wabadussõjast toimus sõjaline kallaletung meile mitte iseseisvumise väljakuulutamise järgselt, vaid seda ennetavalt. Vastus riigipöörajatele oli äraarvamatu. Vastutegevus pöördus iseseisvumislaineks!
Iseseisvumisparaad oli alanud. Ka Venemaa, kus võimule olid pääsenud demokraadid, kuulutas end sõltumatuks riigiks. 24. augustil 1991. aastal toimunud Leningradi salakohtumisel Anatoli Sobtšaki juures otsustati toetada NSV Liidu rahvasaadikute erakorralisel V kongressil kõiki iseseisvumistaotlusi. Juba 30. augustil 1991 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti ja Läti rahvasaadikute riiklike iseseisvumisprojektide suhtes positiivse otsuse ja suunas need 2. septembril 1991 algava erakorralise kongressi päevakorda 5. punktina. Nende päevade jooksul anti sisse uusi iseseisvumisotsuste tekste küll koos Lätiga, küll eraldi.
Erakorralise kongressi alates algasid uued raskused. Iseseisvusküsimust ei võetud päevakorda. Krimmist pääses tagasi president Mihhail Gorbatšov. Vanameelne kongress ei toetanud iseseisvumise küsimusi. Arvati, et seda on võimalik teha presidendi ukaasiga. Erinevaid tekstivariante esitas Läti viiel ja Eesti kolmel eri kujul. Saadikurühma „Sojuz“ nimel nõudis Jevgeni Kogan eestimeelsete rahvasaadikute väljakihutamist Kongressist.
Ootamatult saatis Kongress aga ennast ise laiali. Mida me toetasime! Mänguväljak jäi veelgi kitsamaks. Iseseisvumisotsuse sai nüüd teha vaid Riiginõukogu. Kaalutletud hinnangul olid meid toetavad jõud seal ülekaalus. Kahtlus näris hinge. Ainsaks rahuloluallikaks said olla vaid allkiri ja pitsat iseseisvumisotsusel. Veel puhkes idiootlik vaidlus, kas peaminister Edgar Savisaar tohib või ei tohi Riiginõukogu istungil osaleda.
6. september 1991 oli üks meie suuremaid rahvusvahelisi poliitilisi saavutusi. Üks meie uhkuse päevadest, millega pandi lõpp-punkt sündmustejadale
Eesti saadikud ja Eesti riik suutsid seda ajaloo antud hetke ära kasutada. Putšistid olid sõjalise kallaletungi võimaluse juba raisanud, lääneriigid olid lõpuks nõustunud diplomaatilist survet avaldama ja N Liit ei suutnud kõrvale hoida enam meie tunnustamisest iseseisvate riikidena. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oli oma 20. augusti 1991. aasta otsusega juba kinnitanud iseseisvumise taastamist. Lähtuvalt oma riiklikest huvidest pidas N Liit viimases hädas meie iseseisvumist N Liidust välja astumise protsessiks ja püüdis Balti riike esitada uusmoodustistena.
NSVL Riiginõukogu 1991. a. 6. septembri otsus „Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamise kohta“ ei lähtunud EV Ülemnõukogu 1991. a. 20. augusti otsusest, vaid NSVL Rahvasaadikute Erakorralise V Kongressi otsustest, kuid kontinuiteet on otsustamise küsimus. Järjekestvuse tunnustamise aluseks said MRP kehtetuks tunnistamine mõlema osalisriigi parlamentide poolt, suurriikide sõjajärgselt rakendatud mittetunnustamispoliitika ja fakt, et EV riikliku iseseisvuse taastamise aluseks ei ole N Liidu konstitutsioon ega võõrriigi tahe, vaid oma rahva kinnitatud tahe.
Enamik suurriike taastas meiega suhted ehk tunnustas Eestit 1918. aastal sündinud riigina. Rahvusvaheline üksmeel on ka selles, et Eesti lahkumine N Liidust toimus legaalselt, mida maailmale kinnitab ka NL Riiginõukogu enda 6. septembri 1991. aasta otsus. President Lennart Meri otsustas 9. oktoobril 1991 allkirjastada leppe, et NL ja EV omavahelised diplomaatilised suhted on olemas olevad. Meie vabariigi järjekestvuse tunnustamise nähtavaks kinnituseks on ÜRO liikme Eesti 100-aastaseks saamist rahvusvaheliselt tähistatav pidu.
6. september 1991 oli üks meie suuremaid rahvusvahelisi poliitilisi saavutusi. Üks meie uhkuse päevadest, millega pandi lõpp-punkt sündmustejadale, mis algas MRP-ga, jätkus Johannes Lauristini 6. augusti1940. aasta „palverännakuga“ Moskvasse ja annektsiooniga ning lõppes iseseisvuse taastamisega, viimasest ikestajast vabanemisega!
Uus põlvkond ei vaja primitiivset arusaama okupandi kanna alt pääsemisest: vanameelsete mässukatse, nõukogude korra ajal valitud esindajate hääletus, ja iseseisvus oligi saavutatud. Kipume unustama rahvahulkade kui iseseisvumisvõitluse põhitegija osa. Usutavasti Rahvarinde lähenev 30. aastapäev tuletab meile meelde liikumiste, kogumite, gruppide, rühmade, paljude inimeste osalust, nii ühistegevust kui ka erihuve, kokkupõrkeid, ühiskonna muutmise keerulisust.
Eesti rahvas ihkas ikkest lahti nii laulusõnades kui ka tegudes. Oma vabaduse oleme kindlustanud liikmelisusega Euroopa Liidus ja NATO-s. Eesti üks suurem rahvusvaheline poliitiline saavutus on iseseisvuse tunnustamine endise anastaja, tuumariigi, suurriigi, ÜRO Julgeolekunõukogu alatise ja vetoõigusega liikme poolt nõuab märkamist.
Omariikluse taastamine oli rahva loomingu tipp! Jätkuvat Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva!