20. augustil k.a. toimus Tallinnas Teletorni kinosaalis Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi korraldamisel konverents 1991. aasta 19. ja 20. augustil Moskvas toimunud putši kohta. Konverentsi austasid oma ettekannetega EV peaminister Jüri Ratas ning Riigikogu aseesimehed Enn Eesmaa ja Kalle Laanet. Konverentsil esinema oli kutsutud ka Ando Leps.
Selle tähtsa konverentsi toimumisest ei ilmunud meedias sõnagi. Avaldame alljärgnevalt õigusteaduse doktori Ando Lepsi ettekande.
Ma räägin täna väga lühidalt sellest, kuidas aitasin 7. augustil 1991, s.t enne Moskvas toimunud putši, arvatavasti ära hoida verevalamist Eestis. Tegelikult kujutab see endast üht ajaloolist ülekuulamise lugu.
Tuletan meelde, et igasugused esindusorganid, näiteks N Liidu Ülemnõukogu, N Liidu Rahvasaadikute Kongress, parlamendid ja senatid on ajaloo tõsistel pöördepunktidel, paremal juhul, ainult teatud näivus. Tähtsaim tähtsamatest on aga see, milliste poliitiliste jõudude poolel on õiguskaitse- ja jõustruktuurid. Seda tuleb alati meeles pidada!
Ajad olid väga ärevad. 11.–13. jaanuaril 1991 toimus Vilniuse teletorni juures vägivald, kus sai surma 14 inimest ja üle 1000 inimese haavata. 20. jaanuaril 1991 toimus Riia kesklinnas verevalamine. Eesti aga oli jäänud verevalamisest imekombel puutumata. Kas seepärast, et Eestis oli kõige arenenum ühiskond, võrreldes teiste liiduvabariikidega, ja seega Eesti oli Läänes kõige enam tuntud? Raske öelda.
Endine NSVL siseministri asetäitja, Siseministeeriumi Uurimise Peavalitsuse ülem, kindralleitnant Vitali Sidorov (1933–) organiseeris ja viis 7. augustil 1991 läbi töökoosoleku kõikide NSVL Siseministeeriumi ja liiduvabariikide uurimisaparaatide juhtidega. Ta on lisanud, et sellist esinduslikku kokkutulekut tol ajal ei oleks olnud võimeline tegema isegi NSV Liidu president.
Eesti siseminister Olev Laanjärv (1942–2007), kes oli olnud Rahvarinde aktiivne tegelane, tegi minule ettepaneku sõita 7. augustil 1991 Moskvasse NSVL Siseministeeriumi kolleegiumile, kus tuli arutusele kuritegevusega ja uurimistööga seonduvaid küsimusi. Minul oli selleks koostatud vastavasisuline ettekanne. Kuritegevuse tase oli siis meil väga kõrge, uurimistöö lonkas. Tuleb öelda, et kogu meie justiitssüsteem oli kuidagi hajali ja mitte eriti töövõimeline. Praktiliselt puudusid üldistused, sest Siseministeeriumi staap oli likvideeritud. Kuna uurijad on justiitssüsteemis siiski kõige haritumad tegelased, võrreldes operatiivtöötajatega, siis oli ka täiesti loomulik, et uurimisjuhtidelt saadakse kõige paremini teada, milline oli kuritegevuse seisund ning kuritegude uurimise tase, ja seega kogu poliitiline olukord tollastes liiduvabariikides.
Miks mina pidin Moskvasse sellele üleliidulisele uurimisküsimuste kolleegiumile sõitma, pole mulle tänini päris selge. Miks O. Laanjärv tegi sellise ettepaneku minule, ma ei tea. Ma polnud ju meie tollase uurimissüsteemi juhtiv tegelane, olgugi et olin õigusteaduse kandidaat. Nagu selgub V. Sidorovi kirjutisest, olid kolleegiumile kutsutud liiduvabariikide siseministrite asetäitjad, kes otseselt vastutasid uurimistöö eest.
Laanjärvega sain hästi läbi ja Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses sai ta 17. aprillil 1990 siseministriks.
Olgu öeldud, et kirjutasin O. Laanjärvele tema poolt Riigikogus ette kantava kõne teksti. Täpselt ma ei tea, kui palju ta seda kasutas (Laanjärv oli ise ka kirjamees), aga andsin talle Riigikogus ette kantava teksti eelmisel õhtul üle. Mäletan, et järgmisel päeval, kui Riigikogus tuli ette siseministri „otsustamise“ aeg 1990. aasta aprillis, helistasid kell 10.30 mulle nn isamaalised jõud ja palusid mind tulla Riigikogu istungile, kuid mina vastasin neile eitavalt.
Niisiis, ma sõitsin 6. augusti õhtul Tallinna–Moskva rongiga Moskvasse. 7. augusti hommikul rong hilines saabumisega. Mulle tuli vastu üks polkovniku auastmes ohvitser ja viis mind autoga kohe NSVL Siseministeeriumi. Mind juhatati ühte suurde saali, kus istus palju inimesi. Kes nad olid, see jäi minule arusaamatuks, sest mina neid ei tundnud. Nagu on kirjutanud V. Sidorov, olid sinna kutsutud NSV Liidu presidendi aparaadi, Ülemnõukogu Presiidiumi, Ministrite Nõukogu, Ülemkohtu ja NSV Liidu Prokuratuuri juhtivad töötajad. Saalis istuvad inimesed olid peamiselt tsiviilülikondades, kuid oli ka kindralimundris mehi.
Siis tõusis püsti hallipäine intelligentse välimusega mees ja küsis minu käest: miks te, eestlased, ei salli venelasi? Vastasin rahulikult, et venelased on Eestis elanud sajandite vältel nii nagu sakslased, rootslased, juudid jt rahvused, siis kui olime tsaari-Venemaa üks osa. Peale selle on Peipsi järve äärsetel aladel elanud sajandeid vene vanausulised, kes põgenesid usulise tagakiusamise pärast meie aladele. Ning et meil ei ole olnud omavahelisi märkimisväärseid arusaamatusi. Isegi siis ei olnud märkimisväärseid arusaamatusi, kui N Liidu idaalade vaestest oblastitest toodi siia tohutu hulk töökäsi, eriti just tööstuse arendamiseks ja suurendamiseks, sest Eestis oli olemas palju tööstushooneid, näiteks Narvas Kreenholmi vabrikud ning Tallinnas Lämmastikväetisetehase, „Dvigateli“, „Ilmarise“ jt suured tööstushooned, mis pärivad juba tsaariajast.
Edasi rääkisin sellest, et viimasel ajal on siiski tekkinud väga ohtlikud pinged eestlaste ja eriti Nõukogude piirivalveväelaste vahel. Ja tõin näite 8. augustil 1976 Põhja-Eestis paikneva Kunda linna lähistel Letipeal toimunud tragöödiast, kus vabariiklikul gaasitöötajate kokkutulekul, mida peeti piiritsooni lähedal, purjus piirivalvur tulistas surnuks 6 ja haavas 18 kokkutulekust osavõtjat. Lisaks tulistas purjus tulistaja rindu ka üht teda takistama tulnud piirivalvurit, kes hiljem haiglas suri. Laskja ise pani toime enesetapu. Piirivalvesalga kohalik ülem tegi, ilmselt vastutust kartes, samuti enesetapu. Teated sellest koletust kuriteost levisid kohe Soome ja sealt kogu maailma.
Teisena tõin järgmise näite: võimud, s.t kompartei koos võimustruktuuride tegelastega ülikoolilinnas Tartus ajasid 2. veebruaril 1988 Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelise Tartu rahu aastapäeva üritustel koertega laiali isamaaliste tegelaste ja üliõpilaste poolt organiseeritud miitingu; selles olevat aktiivset osa mänginud EKP Tartu Rajoonikomitee vastutav töötaja, hiljem EV peaminister Andrus Ansip, kes on täna Brüsselis Euroopa Komisjoni digitaalse ühisturu asepresident?!
Mäletamise järgi, aga siinkäsitletud sündmusest Moskvas on möödas juba 27 aastat, teised kohalviibijad, s.t kõige kõrgemad N Liidu justiitstegelased mulle eriti küsimusi ei esitanud.
Minu ajalooline ülekuulamine võis kesta umbes tunni ringis. Seda suunanud hallipäine mees, nagu hiljem selgus, oli NSV Liidu viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi (1931–) jõustruktuuride nõunik, seega peale presidenti võib-olla üldse kõige tähtsam isik. Oli näha, et see väga kõrge parlamendi-, valitsus- ja justiitsseltskond allus temale.
Kui minu ülekuulamine oli lõppenud, tõusis M. Gorbatšovi jõustruktuuride nõunik üles ja ütles, et sm. Lepsi vastused rahuldavad teda täielikult, kuna sm. Leps andis tõetruu pildi poliitilisest olukorrast Eestis.
Järgmisel päeval tutvustas üks kindral, üleliidulise ekspertiisilaboratooriumi ülem, talle alluvat väga uhke ja kaasaegse sisustusega teadusasutust (400–450 töötajat). Aga minule näidati eraldi veel Moskva mitmeid vaatamisväärtusi.
Paari päeva pärast tulin Tallinna ja jäin puhkusele. Moskvas toimunud putšist sain teada juhuslikult – oma kodu lähedal elavalt tuttavalt elektrikult.
Kogu selle jutu juures tekib vähemalt neli olulist küsimust.
Esiteks. Kas see seltskond, kes mind Moskvas üle kuulas, teadis, et putš on tulemas? Arvatavasti ei teadnud.
Teiseks. Miks oli just mind välja valitud selleks Euroopa lähiajaloos üheks kõige suurema seltskonnaga ülekuulatavaks? Kas seepärast, et taheti saada tõetruud pilti Eestis toimuvast? Arvatavasti mitte.
Kolmandaks. Minu ülekuulamise eesmärk oli palju tähtsam – veenda kohale kutsutud N Liidu kõige kõrgemaid parlamendi- ja valitsusliikmeid ning juristkonda selles, et Eestis ei toimuks verevalamist ja Eesti lahkumine N Liidust toimuks vägivallata.
Neljandaks. Soomukite liikumine Tallinna suunas ja Tallinnas oli vaid näivus, mis rahustas osa kõrgeid Moskva riigitegelasi.
Tuleb alati meeles pidada ja ka meelde jätta, et kindralid ei lähe lahingusse „omal soovil või tahtel“, vaid saavad käsu ikka kõrgemalt poolt. Järelikult: see M. Gorbatšovi jõustruktuuride nõunik, väidetavalt armeekindral, ei andnud ühelegi kindralile käsku tulistada Eestis inimesi! Pole kuulnud ega ka näinud teda üleliiduliste sõjatehaste, näit. „Dvigateli“, H. Pöögelmanni nim. Elektrotehnikatehase jt. sõjatehaste ülevõtmisel.
Seega – N Liidus saadi lõpuks aru: N Liidu lagunemine peab toimuma verevalamiseta. USA juhtpoliitikud olid esialgu vastu N Liidu lagunemisele ja seega Eesti taasiseseisvumisele, kartes tuumasõda…?!
Lõpetuseks on väga õpetlik kuulata, mida ütles endine Soome Vabariigi president, õigusteaduse doktor Urho Kaleva Kekkonen: Ära otsi sõpra kaugelt ja vaenlast lähedalt!
Samas tuleb igati tervitada Eestis, eriti Tallinnas, toimunud putšivastast võitlust, kuid sellest on juba palju räägitud ja kirjutatud.