Paavsti ajalooline visiit Eestisse

Fotol: Piiskopp Philippe Jourdan Foto: MARIA KILK/SCANPIX

Philippe Jourdan, Katoliku kiriku apostellik administraator Eestis

Ma olen paavst Franciscusega kohtunud vaid kord elus. Olin koos teiste piiskoppidega ja koosoleku lõpus läksime paavsti juurde. Andsin talle teada, et üks inimene, keda me mõlemad tunneme, oli olnud haiglas vähiuuringutel, aga tulemused olid õnneks olnud head. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „See teeb mulle suurt rõõmu. Helistan talle!” Niisugune on minu jaoks paavst Franciscus: mitte mingi kauge figuur, vaid inimene, kes jätab südantsoojendava mulje – isegi, kui oled temaga kohtunud vaid korra –, et ta hoolib inimestest konkreetselt.

Viimastel kuudel on palju inimesi nii Eestis kui ka välismaal minu käest küsinud, miks tuleb paavst Franciscus just Eestisse, kui ta pole veel käinud sellistes suurtes riikides nagu Prantsusmaa, Hispaania jne, kus elab kümneid miljoneid katoliiklasi. Prantsusmaal oodatakse teda juba mitu aastat, kuid visiit, mis on juba paaril korral välja kuulutatud, on edasi lükkunud. Paavst Franciscuse loogika ei ole kindlasti statistiline.

Kui ta 2013. aastal paavstiks valiti, ütles Jorge Mario Bergoglio, et ta tahaks külastada väikseid rahvaid, kes on pidanud ja peavad siiani teiste rahvaste seas oma koha hoidmiseks palju võitlema. Samuti tahaks ta külastada rahvaid, kes on palju kannatanud just viimasel sajandil. Olgugi et üksnes paavst Franciscus ise oskaks meile öelda, miks ta Eestisse tuleb, tundub mulle, et need kaks märkust aitavad meil tema külaskäigu põhjusi paremini mõista. Mõned nädalad tagasi avasime Tallinnas Eesti kommunismiohvrite memoriaali. Need 22 000 nime, mis sel seisavad, tuletavad meelde, et paavsti visiit Eestisse omab teistsugust tähendust kui tema visiidid näiteks Šveitsi või Rootsi. Usun, et seda teame mitte üksnes meie, vaid kogu maailm.

Tänane maailm on globaliseerunud, ja võiks öelda, et globaalseks on saanud on ka paavsti figuur.  Mitte ainult seetõttu, et ta on maailmas elava 1200 miljoni katoliiklase spirituaalne juht, vaid sellepärast, et meie maailm vajab hädasti häält, mis ei lähtuks pelgalt ühe riigi või rahva poliitilisest ning majanduslikust huvist, vaid mis otsiks kogu inimkonna ja eriti kõige kaitsetumate heaolu. Paavst räägib keskkonnast, inimelust, perekonnast või põgenikest sellisel moel, mis ei pruugi küll kõigile meeldida, aga mis äratab kõigi südametunnistuse. Sageli öeldakse, et paavst on nende inimeste hääl, kel endal häält ei ole. Ja hääletuid inimesi on meie maailmas väga palju… Kindlasti tuletab paavst meelde ebamugavaid tõdesid, aga tema palgel on alati halastus ja armastus. See on väga oluline sõnum: et tõde ja armastus peavad käima käsikäes. Tõde peab olema armastav ja armastus tõene, muidu poleks ei üht ega teist. Moraalne elu ei saa olla abstraktne, kuiv ja ebainimlik, või muidu pole see tõeliselt moraalne.

Samuti on paavst Franciscus näidanud, et armastus ligimese vastu ei jää kirikutevaheliste piiride ees pidama. Tema oikumeenilised initsiatiivid, nagu näiteks reformatsioonist möödunud 500 aasta meenutamine Rootsis poolteist aastat tagasi, on pannud muretsema inimesi, kelle arvates peaksid piirid kindlalt paigas olema ja kelle meelest peaks ainsaks kirikutevaheliseks dialoogiks olema teoloogiline vaidlus. Usun, et erinevate kristlike konfessioonide liikmed usuvad tänapäeval rohkem kui minevikus, et Rooma paavst armastab neid siiralt ja ilma tagamõteteta.

Paavsti roll ei seisne üksnes selles, et ta jagab üle maailma õppetunde ja teeb ilusaid žeste. Mõnikord – tegelikult isegi sageli, nagu ka mõned nädalad tagasi Iirimaal – peab ta andeks paluma. Kurjus on alati pime ja arusaamatu. Inimene võib tunda selle kurjuse ees kiusatust seda ignoreerida, vaadata teisele poole, vaikida või vastupidi – vihata, kibestuda. Kurjusest tervenemine on pikk ja raske tee. Paavstil on ka selles oma roll, ja see roll on raske. Ta on traditsiooniliselt aidanud kaasa paljude konfliktide lahendamisele, eriti katoliiklike juurtega rahvaste seas, Lõuna-Ameerikas ja mujal. Aga ta teeb seda ka siis – nagu oleme hiljuti näinud –, kui niisugused konfliktid või skandaalid puudutavad sedasama kirikut, mille pea ta on. Ükskõik kui rasked ja valusad probleemid ka poleks, ei põgene paavst nende eest, vaid kannab neid ning läheb nende lahendamiseks lõpuni välja. Ta kannab vastutust kõige sügavamas mõttes.

Ma võiksin paavst Franciscuse 25. septembril aset leidva visiidi tähendusest veel pikalt rääkida. Kuid loodan, et need lihtsad mõtted aitavad mõista, miks tasub meil kõigil oma religioossest kuuluvusest sõltumata jälgida paavst Franciscuse visiiti meie kodumaale ja teda avatud südamega vastu võtta, nõnda nagu temagi süda on meile avatud.

 

5 kommentaari
  1. Mis 2 aastat ago
    Reply

    vahe on visiidil ja AJALOOLISEL visiidil? Kas see, et nüüdne visiit jääb üldse viimaseks, sest Püha tool paneb lastepilastamise tõttu uksed kinni? Või visiit ei lähe ajalukku aga ajalooline visiit läheb?

  2. to Mis 2 aastat ago
    Reply

    Harry 13: Kui keegi vastab enne ärakuulamist,
    siis on see tema alandus ja häbi

    Harry 2: Albil pole head meelt arukusest
    küll aga oma arvamuse avaldamisest

  3. Mets 2 aastat ago
    Reply

    Pole midagi uut siin päikese all. Juba homme ollakse paavstihullusest vabad ja kõik jätkub nii nagu ennegi. Maailma muudavad teod, mitte sõnad.

    • Mina 2 aastat ago

      isiklikult ei vaadanud eile sekunditki ühestki ülekandest.

  4. Vello 2 aastat ago
    Reply

    Isiklikult on mul üksnes hea meel, et Katoliku Kirik on lõpuks ometi võtnud nõuks pühenduda sellele, mis kristluses õieti see peamine: inimesele ja inimlikkusele. Nii on tal ehk võimalus taevaisa poolt lõpuks ka oma varasema kaunis patuse ja ketserliku ajaloo osas andestatud saada.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.