Mati Hint, keeleteadlane
Kõne konverentsil „Rahvarinne 30“ Eesti Rahvusraamatukogus 30. septembril 2018
Küllap on valedeta elamise soovi, lootust, nõuet, loosungit korranud miljardid inimesed miljardeid miljardeid kordi, aga kui Aleksandr Solženitsõn selle 1974. aastal Nõukogude Liidu üldises valede kaoses manifestina sõnastas, siis hakkas see muutma ühiskonda, mis tervenisti oli üles ehitatud vägivallale ja pidevale valetamisele, mida esitati Tõe Ministeeriumi ainukehtivate tõdedena.
Iseseisva Eesti elu ei ole üles ehitatud süsteemsele valetamisele, kuid siiski on põhjust seda lihtsat maksiimi korrata ka meil siin ja praegu, sest ka praeguse Eesti elus ei puudu valed, ajaloomoonutused, seletuseta jäänud sündmused, väljapaistvate poliitpersoonide ja tulundustegelastega seotud kahtlused ja ebausutavused, majanduslike mahhinatsioonidega seotud pettused. Eriti puudutab see nn üleminekuaja ning Eesti iseseisvumise protsessi kirjeldusi.
Minu kõne eetiliseks probleemiks on kaks valikut:
1) leppida sellega, mis on jäänud-jäetud seletuseta, hämaraks, poolvalelikuks või päris valelikuks, põhimõttel, et edasine pooliti armistunud haava ravitsemine lõhestab ühiskonda veel enam ja võib heita varju meie iseseisvumisprotsessile;
2) asuda seisukohale, et mitte ükski lahenduseta või seletuseta jäänud sündmus, tegu või protsess, ajaloo moonutamine või meie ühiskonna juhtpersoonidega seotud kahtlus ei lase Eesti ühiskonnal saada paremaks ja ausamaks, et minna edasi ilma valedeta.
Ma saan siin vaid põgusalt puudutada mõnda olulist teemat.
Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvumisprotsessile antud hinnangud on ajaloo jaoks üliolulised. Eestimaa Rahvarinne seadis Balti Assambleeks nimetatud Baltimaade rahvarinnete volikogude ühisel kahepäevasel suuristungil 13.–14. mail 1989 otsesõnu välja öeldud eesmärgiks Baltimaade rahvaste enesemääramise ja oma poliitilise staatuse vaba määramise õiguse. See oli peaaegu aasta (10 kuud) enne Eesti Kodanike Komiteede Eesti Kongressi kokkutulekut märtsis 1990, kus deklareeriti Eesti riikliku iseseisvuse taastamine kui tingimusteta eesmärk. Kõige olulisem erinevus Rahvarinde ja Eesti Kongressi iseseisvumispoliitikas seisnes suhtumises riikluse järjepidevusse: Rahvarinde tolle momendi poliitikas ei rõhutatud seda, Eesti Kongressi iseseisvumispoliitikas tähtsustati seda algusest peale. Kuid seegi erinevus vähenes ajapikku – Rahvarinde iseseisvumisideoloogia lähenes Eesti Vabariigi taastamisele, nn kolmas vabariik oli ainult episood Rahvarinde iseseisvumistaktikas.
Tuleks ka tunnistada, et isegi avalikkuses mõnitatud nn kolmanda vabariigi mõte polnud päris alusetu: 1) kõigest pseudost hoolimata andis liiduvabariigi staatus Eesti NSV-le olulisel määral kaitset oma kultuuri ja eriti eesti keele säilitamisel; manipulatiivsed võrdlused oblastiga ei kannata kriitikat: ükski NSV Liidu oblast ega isegi mitte autonoomne vabariik ei saanud NSV Liidu lagunemise järel iseseisvaks, aga kõik liiduvabariigid said iseseisvuse, nii palju kui nad seda kanda suudavad; 2) ka järjepidevuse kaheldamatult õige kontseptsioon ei ole kahjuks plekkideta: seda ei kaunista omandi tagastamisega ja võõra omandi ahnitsemisega seotud väärituse, ülekohtu, ebaõigluse ja Eesti kodanike ebavõrdse kohtlemise ilmingud omandireformi käigus. Ka Eesti iseseisvuse taastamisele suunatud väliseestlaste kaheldamatult ülimat tunnust ja lugupidamist vääriv idealistlik missioon saab niisuguste ilmingute tõttu külge alatooni, mida andunud patrioodid pole ära teeninud.
Ja nüüd mõned näited, kuidas Eesti iseseisvumist käsitletakse üldiseks kasutamiseks mõeldud koguteostes või juubeliväljaannetes.
Esinduslikus koguteoses “Eesti aastaraamat” (2002–2003) kirjeldatakse eestlaste ajalugu Suurest Paugust kuni Eesti saamiseni Euroopa Liidu ja NATO kandidaatriigiks. Selle teose autorkonnas on kõige autoriteetsemaid akadeemikuid ja professoreid; raamatu eessõnad on kirjutanud tolleaegne Eesti Vabariigi peaminister Siim Kallas ja Pan-Euroopa Liidu president Otto von Habsburg. Raamatu väljaandmist on toetanud Saksamaa Liitvabariik ja Euroopa Komisjon. Raamatu IV osa kannab pealkirja “Vabadusvõitlus Eesti ja kogu Lääne tsivilisatsiooni eest” (lk 229–252). Selle neljas osa pealkirjaga “Eesti rahva ülemaailmne võitlus Lääne tsivilisatsiooni eest” (lk 244–252) kirjeldab taasiseseisvumise eelset vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile ning samme, mis viisid Eesti taasiseseisvumisele. “On tähtis rõhutada, et kogu selle aja jooksul [st Nõukogude okupatsiooni ajal] ei lakanud hetkekski Eesti Vabariigi kodanike võitlus Lääne tsivilisatsiooni kaitseks. See oli pikim ja kompromissituim heitlus Lääne tsivilisatsiooni eest, mida ajalugu tunneb.” (lk 246)
Eesti vabanemisele viinud kõige tähtsamaks sammuks on selle käsitluse järgi 45 eestlase, lätlase ja leedulase allkirjadega Balti apell 23. augustil 1979. aastal (Molotovi–Ribbentropi pakti 40. aastapäeval). “Balti apellist sai alguse vabadusvõitluse uus suund Balti riikides. — Lõppkokkuvõttes viis see tee Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamiseni.” (lk 247). Eesti vabanemise käiku kõige enam mõjutanud isikutena loetakse üles apellile alla kirjutanud eestlaste nimed: Mart Niklus, Enn Tarto, Endel Ratas ja Erik Udam. Neile lisaks mainitakse iseseisvusvõitluse ülevaates Arnold Susi nime. Nende inimeste väärikuses ei ole kahtlust, aga peale eespool nimetatute pole Eesti taasiseseisvumise eest võidelnute reas mitte ühtki nime Eestist, küll aga loetakse Eesti vabadusvõitluse kangelastena nimeliselt üles ka üle 30 väliseestlase, kes on Eesti eest võidelnud USA vägede koosseisus Koreas, Vietnamis, Lahesõjas.
Organisatsioonidega pole teisiti. Taasiseseisvumise perioodi kokkuvõte kõlab järgmiselt: “Eestis moodustati 23. augusti 1939 pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG). See grupp organiseeris 23. augustil 1987 esimese poliitilise meeleavalduse Tallinnas Hirvepargis. Tekkis hulgaliselt rahvaliikumisi. 23. augustil 1989 moodustati inimkett Tallinnast läbi Riia Vilniusse, nõudmaks vabadust Eestile, Lätile ja Leedule. Need hästi teada sündmused andsid Eestile ja kõigile teistele Vene imperialistide poolt okupeeritud riikidele vabanemisvõimaluse. — Eestis õnnestus taastada tõeline Eesti Vabariik, s.o 24. veebruaril 1918 loodud Eesti Vabariik, tänu Eesti rahva enamuse tahtele, mida kõige sihikindlamalt teostasid Eesti Kodanike Komitee liikumine ja Eesti Kongress. 30. märtsil 1990 kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine ja üleminekuperiood. 30. märtsil 1991 toimus Eesti riikliku iseseisvuse taastamise referendum (poolt oli 77,8% hääletanuist). 20. augustil võeti vastu Eesti riikliku iseseisvuse ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamise otsus. 31. augustil 1994 lahkusid viimased okupatsiooniväed Eestist.” (lk 249) Ja kõik. Kes kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise üleminekuperioodi ja korraldas iseseisvuse taastamise referendumi, seda see autoriteetsena mõeldud tekst ei ütle.
Kindlasti oli Eesti ja teiste Balti riikide taasiseseisvumises Molotovi–Ribbentropi pakti avalikkuse ette toomine ülimalt tähtis. Aga Baltimaad ei vabanenud 1979. aasta Balti apelli järel, vabanemisprotsess algas alles muutunud olukorras ligi kümme aastat hiljem, ja hoopis jõulisemate rahvaliikumiste, eeskätt Rahvarinde toel.
Ei saa ütelda, et kõnes olevas ülevaates esile toodud faktid oleksid valed, aga seosed luuakse nõukogudeaegse ajalookirjutamise võtetega: ei selgu, et iseseisvuse taastamise üleminekuperioodi otsuse “Eesti riiklikust staatusest” kuulutas välja ning iseseisvusreferendumi korraldas Ülemnõukogu, eeskätt Rahvarinde toetusel, et Balti keti organiseerisid Baltimaade rahvarinded. Sõnastus jätab mulje, et nende sammude taga olid Eesti Kodanike Komiteed ja Eesti Kongress, keda MRP-AEG kõrval ainsatena nimepidi nimetatakse. Tegelikkus oli täpselt vastupidine: Eesti Kongress oli pikka aega iseseisvusreferendumi vastu ja ei osalenud mitte kuidagi Balti keti organiseerimisel, vaid kutsus üles alternatiivse inimketi moodustamisele Setumaal. Alles Välis-Eesti prominentide massiivne protest niisuguste hoiakute vastu sundis ka Kodanike Komiteesid lõpetama referendumi vastustamise.
Tundes sügavat lugupidamist selle peatüki autori Enn Tarto kindlameelse poliitilise tegevuse vastu, tuleb see ajalooülevaade kahjuks tunnistada ebaobjektiivseks ja ülimalt tendentslikuks.
Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks välja antud ingliskeelses, välismaal levitamiseks mõeldud brošüüris “Republic of Estonia 90” (teksti autor Lauri Vahtre) on küll mainitud Rahvarinnet ja Laulvat revolutsiooni (“The 1980s”), aga riikliku iseseisvuse taastamist kajastav lehekülg (aasta 1990) esitab foto Eesti Kongressist ja ütleb, et Eesti Kongress andis volitused (authorised) taastada legaalselt eksisteeriv Eesti Vabariik ka reaalsena.
Välismaised Eesti ja Baltimaade arengute vaatlejad on teist meelt. Soome ajaloolase; Eesti olude hea tundja Heikki Rausmaa väitekiri ““Kyllä kulttuurin nimissä voi harrastella aika paljon.” Suomen ja Viron poliittiset suhteet keväästä 1988 diplomaattisuhteiden solmimiseen elokuussa 1991” (Historiallisia tutkimuksia Helsingin Yliopistosta XXX, 2013) annab mõne leheküljega (lk 23–27) Eesti üleminekuaastate poliitilisest arengust ülevaatliku ja tõele vastava pildi. Ühes lauses mainitakse ka Eesti Kongressi kui Ülemnõukoguga võistlevat radikaalsemat rahvaesindust, rohkem selles raamatus Eesti Kongress ei figureeri. Välispoliitiliselt polnud Eesti Kongressil kuigi suurt tähtsust, sest tal polnud rahvusvahelist tunnustust.
Eesti hilisajalugu on tõmmatud päevapoliitika tendentslikkuse meelevalda. Kas me tõesti peame lootma ainult välismaistele ajaloolastele, kellele ametialane objektiivsus on tähtsam kui Eestis parajasti prevaleeriv poliitiline tendents?
Eesti 100 juubeliaastaga seoses on Eesti vabanemisprotsess saanud meedias rohkesti ülekäe visatud hinnanguid, mis järgivad äsjatsiteeritud arusaama hilisajaloost. Näiteks 6. augusti (2018) Postimehes on selline tüüpiline arvamus: “Idealiseerimata 1980. aastate lõppu ja sellele järgnenud kümnendi algust, mäletan väga värvikalt toonast vaimset kõrgepinget, mille eesmärk oli (domineerivas agendas) esmalt suurem autonoomia, seejärel pärast Eesti Kongressi tulekut juba omariikluse taastamine.” (Mart Raudsaar: Kui Eesti kaotab fookuse)
Kui selliseid arvamusi võimalikult sageli paljudes kanalites poetada, siis luuakse moonutatud ajaloole nii tugev foon, et tõese ajaloo taastajad jäävad alla kasvõi juba seetõttu, et moonutatud ajaloo massiiv on kõikjal ees.
Spekulatsioonid Rahvarindest kui KGB sünnitisest on muidugi võimalikud, aga sama võimalikud on spekulatsioonid Kodanike Komiteedest kui Föderaalse Juurdlusbüroo algatusest. USA poliittehnoloogiale pole tundmatu selline efektiivne võte: selleks, et madaldada radikaalse rahvaliikumise autoriteeti, tuleb tema kõrvale luua teine, veelgi radikaalsem liikumine; nende kahe vastuolud võimaldavad manipuleerimist ja poliitiliste protsesside kontrolli all hoidmist. Me ju teame, et Baltimaade iseseisvumisvõitluse ajal oli Läänes populaarne paadikõigutamise metafoor (et Baltimaade iseseisvumistaotlused ei ohustaks Mihhail Gorbatšovi positsiooni) ning USA-ski kõlas väga mõjukaid hääli, mis soovitasid loobuda Balti riikide annekteerimise mittetunnustamisest.
Võitlused keeleseaduse ümber 1988. aastal ja 1989. aasta alguses viitavad sellisele manipuleerimisele: mõõdukate realistlike poliitiliste nõudmiste torpedeerimiseks tullakse välja näiliselt radikaalsema projektiga. Ülemnõukogu Presiidiumi autoriteetse keelekomisjoni kõrvale tekkiski näiliselt radikaalsem Väino Villiku juhitud alternatiivne keeleseaduse komisjon, kuhu oli värvatud ka tunnustatud keeleteadlasi. Paraku keskendus too komisjon peamiselt ametliku komisjoni töö halvustamisele, mitte koostööle. Üldsuse segadusse ajamisel etendasid oma osa ka mitmesugused isehakanud informatsioonibürood. Tekitati segaduste ja kahtlustamiste õhkkond, mille varjus väike osa keelekomisjoni liikmeskonnast valmistas koostöös Interrinde juhi Vladimir Jarovoiga ette keeleseaduse salavarianti, mis kavatseti esitada ametliku keelekomisjoni poolt heaks kiidetud keeleseaduse projektina ja panna see kriminaalne pettus ja rahvusliku reetmise musternäide Ülemnõukogu saadikute laudadele ametliku dokumendina. Saatus tahtis, et mina olin osaline selle pettuse paljastamisel, aga ma olin vihjeid saanud kadunud Ülo Kaevatsilt ja Raivo Palmarult, kes olid saanud jälile, et keeleseadusega toimub midagi väga räpast. Mainori n.ö vastuluurel oli peagi see keeleseaduse salavariant käes – Ülo Pärnitsal oli õnnestunud infiltreeruda ka Interrindesse. Kui paljastamine poleks õnnestunud, oleks võinud minna väga halvasti, nii et Ülemnõukogu oleks määrinud ennast keeleseadusega, mis oleks andnud vene keelele ametlikultki Eestis suuremad õigused kui eesti keelele. Too keeleseaduse salavariant on füüsiliselt olemas, Interrinde juhi Vladimir Jarovoiga koostööd teinud inimeste nimed on teada. Need nimed figureerivad ka Ülemnõukogu Presiidiumis toimunud koosoleku protokollis.
Tulen nüüd tagasi oma kõne algusse: kas tuleks valida leplik põhimõte, et unustame kõik. Või otsustada teisiti: alatus ei tohi jääda salajaseks.
Ma olen sellest keeleseadusega toimunud uskumatult küünilisest avantüürist korra Teadlaste Maja kohvikus kõnelnud ja Aili Künstler on tolle vestluse põhjal Sirbis kirjutanud (24. aprill 2009). Tagajärjeks on isiklikud konfliktid. Aga mis parata: tõde on vajalikum kui naeratades teretamine.
Eestile väga traagiliselt lõppenud Setumaa piiri küsimus oleks järgmine näide selle kohta, kuidas päevapoliitilise populaarsuse nimel jagatavad näiliselt radikaalsed nõudmised lõpevad täieliku kaotusega. Olen väga veendunud (ja mitte ainult mina), et Setumaal oleks Euroopa Nõukogu vahendamisel olnud võimalik kokku leppida kompromisspiir, mis oleks Eestile jätnud setu külad, võimalik, et ka Petseri linna ja Petseri kloostri, kui Eesti pool oleks valmis olnud loobuma Irboskast. Ent siis kinnitati seto kongressil, et meie ei tagane ühestki jalatäiest maast ka Irboska taga. Olen sellest põhjalikult kirjutanud Riigikogu Toimetistes (RiTo 12/2005 ja 26/2012). Praegu läheb Setumaal riigipiir mõnes kohas nii, et kui kana lendab taluõuest üle aia, siis on ta Venemaal.
Minu seisukoht on, et pooltõed-poolvaled peavad leidma maksimaalselt tõelähedase lahenduse. Üks kõige ohtlikum nähtus ausa ja õiglase ühiskonna ülesehitamisel on salastamine, mis praeguses Eesti Vabariigis on otse haiglane – kõige tühisemadki õiguskaitseorganite otsused, määrused jms salastatakse ülisageli 75 aastaks. See muudab õiguskaitsesüsteemi mõnigi kord ülekohtukaitsesüsteemiks.
Seda hoiakut rõhutaksin ma kõigi hämaraks jäänud juhtumite kohta nii üleminekuaastatel ja taastatud riigi esimestel aastatel kui ka hiljem. Nende juhtumite hulgas on mõrvu, mõrvakahtlusi, hiiglaslikke finantsmahhinatsioone ja palju muud. Mina ei taha olla kasuliku unustamise apologeet. Tahan olla avalikkuse apologeet.
Viited:
Eesti aastaraamat 2002–2003. Väljaandja: mittetulundusühing Euroinformer. 478 lk.
Mati Hint, VII Riigikogu liige, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. “Reis Peterburist Petserisse.” – Riigikogu Toimetised 12 / 2005, lk 201–212 (Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee mitteliikmesriikide komitee väljasõiduistung Peterburi–Pihkva–Irboska–Venemaa-Eesti piir–Petseri, 23.–27. oktoober 1994; faksiimile Setumaad ja Eesti-Vene piiri käsitlevast EN PA resolutsiooniprojektist; 2005. a. on lisatud kirjutis “Kas setu külade kaotamine oli absoluutselt paratamatu?”
Mati Hint, VII Riigikogu liige, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. “Eesti–Vene piir, Setu küsimus ja Euroopa ajalugu Euroopa Nõukogu arutlusainetena Pariisis ja Strasbourgis 1994. ja 1995. aasta vahetusel” – Riigikogu Toimetised 26 / 2012 (toimetaja Marje Jõeste), 216–227
Aili Künstler. “Tegijad mäletavad: MATI HINT.” – SIRP eri: KEELESEADUS. 24. 04. 2009, Sirp nr 16 (3249). [Katke 14. jaanuaril 2009 Stryxi kohvikus Elsa Pajumaa juhitud Teadlaste Maja vestlusõhtu lindistusest].
Heikki Rausmaa. “Kyllä kulttuurin nimissä voi harrastella aika paljon.” Suomen ja Viron poliittiset suhteet keväästä 1988 diplomaattisuhteiden solmimiseen elokuussa 1991. Historiallisia tukimuksia Helsingin yliopistosta XXX. Tallinna 2013. 255 lk.
Republic of Estonia 90. Text: Lauri Vahtre. Estonian Institute 2008.