Vadim Belobrovtsev, Tallinna abilinnapea
Aasta alguses kutsus Eesti Vabariigi peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas kõiki poliitilisi jõude hoiduma nn rahvusliku kaardi poliitilisse mängu toomisest valimiste eel. Paistab, et see igati õilis ja õige üleskutse on jäänudki üleskutseks: juba praegu, mitu kuud enne valimisi on näha, et parempoolsed erakonnad ei kavatse oma lemmikstrateegiast loobuda.
Kurbusega peab tõdema, et järjekordselt oleme tunnistajateks, kuidas need poliitikud viskavad lauale juba väga määrdunud ja paljunäinud rahvuslikud kaardid, ning seda kõike ühe eesmärgiga – meeldida oma valijatele ja kasvõi natuke kasvatada oma populaarsust. Teemade nimekirigi on neil vana ja tuttav: venekeelsed koolid, eesti keele ja kodakondsuse küsimus (k.a. kodakondsusetus), Eesti–Venemaa suhted jne. Need on küsimused, millega on mugav valijat vahetult enne valimisi hirmutada ja mõjutada.
Tundub, et seekordsete valimiste eel on parempoolsete poliitikute märklauaks venekeelne haridus Eestis. Esimestena hakkasid vene koolide ja lasteaedade totaalsest likvideerimisest rääkima reformierakondlased – juba enne eelmisi valimisi, aasta tagasi. Reformierakond pole kunagi seda kaarti unustanud ega kavatse sellest loobuda ka praegu. Mõned eeldasid, et Euroopast koju naasnud reformarite uus juht Kaja Kallas lõpetab selle halva traditsiooni ära, aga võta näpust…
Nüüd, kui valimiskampaania on sisuliselt käima läinud, hakkas venekeelse hariduse totaalsest likvideerimisest rääkima Isamaa. Selle partei poliitikud tõid niisuguse teema suisa Riigikokku, ja seda riikliku tähtsusega küsimusena. Tekib küsimus: miks nad pole sellest nii kõlavalt rääkinud varasemal kolmel aastal ning hakkasid sellega tegelema just nüüd, enne valimisi? Minul siinkohal vastus puudub, kuna sel pole ühtegi mõistlikku põhjendust (peale valimiste). Arusaamatuks jääb ka, miks sellega järsku on nii kiire.
Isamaa liikmete ponnistustest on lihtne aru saada: nende reiting kõigub 5% lävel ning nad üritavad iga hinna eest jõuda tähelepanu keskpunkti, et järgmisel aastal parlamendist välja mitte langeda. Ja selles võitluses nad vahendeid ei vali.
Jutud venekeelse hariduse likvideerimisest serveeritakse Isamaa ja Reformierakonna poolt „vene laste abistamise“ soustis. Ehk: parempoolsed poliitikud tahavad vene emakeelega lapsi aidata ja õnnelikeks teha, võttes neilt ära võimaluse õppida füüsikat ja keemiat nende emakeeles. Samas on täna neil lastel võimalik soovi korral asuda õppima eesti õppekeelega kooli ning umbes 10% vanematest ongi selle tee oma laste jaoks valinud. Aga ülejäänud 90% sellega ei kiirusta, mis aga viitab sellele, et parempoolsete idee on täiesti vale.
Täna on juba ilmselge, et Eestis on ainult üks erakond, kes ütleb, et venekeelse hariduse teemalisse debatti on vaja kaasata venekeelseid lapsi ja nende vanemaid ning et nende arvamust arvesse võtmata on võimatu selles valdkonnas edasi minna ja otsuseid langetada. See on Keskerakond.
Milles on parempoolsed ühtsed? Neid ei huvita venekeelsete laste ja nende vanemate arvamus. Isamaa ja Reformierakonna poliitikud teavad ise, mis on „venelastele hea ja õige“ ning kui keegi ei taha „õnnelik“ olla, siis „me ikkagi – sunnime neid“.
Lisaks ainult keskerakondlased ütlevad, et inimestel peab olema valik: kui vanemad tahavad, et nende laps õpiks 100% eesti keeles – lasku käia, selline võimalus on täna olemas. Aga peab säilima ka võimalus oma emakeeles õppida. Usun, et me kõik oleme nõus sellega, et eesti keelt peab korralikult oskama.
Selleks on vaja seda keelt õppima hakata juba lasteaias – ning ses suunas töötab näiteks meie haridusminister Mailis Reps, tuues igasse venekeelsesse lasteaeda eestikeelse õpetaja, kes suhtlebki lastega ainult eesti keeles. Aga „õppida keelt“ ja „õppida teises keeles“ on kaks väga erinevat asja.
Miks siis ikkagi on parempoolsed erakonnad oma rahvuspõhisesse (valimis)kaarti niivõrd kiindunud ja mitte mingil juhul ei taha nad sellest enne valimisi loobuda? Arvan, et põhjus on lihtne: teisi teemasid, mis on tõepoolest mastaapsed ja aktuaalsed – sotsiaalsed, majanduslikud, sise- või välispoliitilised küsimused – on keerulisem oma valijateni toimetada, ning need ei müü nii hästi kui rahvusteemad. Tundub, et värskeid ideid neil ka pole, seega üritatakse ikka ja jälle seda õnnetut „rahvuslikku kaarti“ lauale sokutada.
Probleem on ju veel selles, et enne valimisi võtavad hariduslikel teemadel sõna kõik inimesed, kes ei jaga selles valdkonnas suurt midagi. Seega viivad nad küsimuse pedagoogilisest vaatenurgast poliitilisse, mis minu meelest on kõige hullem. Haridussüsteemi muutmisega peavad tegelema ikkagi oma ala spetsialistid ja eksperdid, mitte hääli jahtivad poliitikud.