Tallinna Linnaarhiiv 135

Küllo Arjakas, Tallinna Linnaarhiivi juhataja

12. oktoobril tähistas Tallinna Linnaarhiiv oma 135. sünnipäeva. Linnaarhiiv on vanim arhiiv Eestis ja ametiasutusena tegutsenud järjepidevalt – läbi keiserliku Venemaa, Eesti Vabariigi, Saksa okupatsiooni, Eesti NSV ja taastatud Eesti Vabariigi aastakümn. ete.

Arhiivi 135. sünnipäeva tähistamine Tallinna raekojas on igati sümboolne, sest 1. oktoobril vkj  (13. okt ukj) 1883 saigi tänane asutus raekojas alguse. Raekoja  ruumides on vormistatud lugematu hulk dokumente, mis hoiul praeguses linnaarhiivis. Tallinna linna täitevkomitee kasutas raekoda ühe administratiivhoonena kuni aastani 1970 ja alles seejärel sai raekoda endale esindusfunktsiooni.

Oktoobris 1883 nimetas linnavalitsus ametisse esimese linnaarhivaari Theodor Schiemanni. Kuramaal sündinud Schiemann töötas enne seda Viljandi maagümnaasiumis ajalooõpetajana. Linnaarhivaarina alustas ta tööd raekoja alumisel korrusel, kus kunagine piinakamber oli ümber ehitatud arhiiviruumiks. Schiemanni esmane töö oli säilinud dokumentatsiooni süstemaatiline korrastamine. Linnaarhiiv loodi põhinevalt rae dokumentatsioonil, mida  sajandeid säilitati raekoja erinevates ruumides. Schiemann koostas esimese linnaarhivaari tööjuhendi ja arhiivi kasutamise eeskirjad, mis kinnitati jaanuaris 1884 linnavolikogu koosolekul.

Peaks lisama, et Schiemann tegi järgnevalt väga kõrge lennuga karjääri. Hiljem pole ükski linnaarhiivi juhataja sellist lendu teinud ja pole tõenäoline, et keegi ka tulevikus teeks. Schiemann siirdus hiljem elama Saksamaale, kus tõusis keiser Wilhelm II nõunikuks Venemaa küsimustes, ning 1918. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, nimetati ta Tartu Ülikooli kuraatoriks, kus töötas mõned nädalad. Seega, tänases mõistes, tuleks rääkida Saksamaa kantsleri Angela Merkeli nõuniku ja Tartu Ülikooli rektori ametikohtadest.

Schiemanni kõrval tuleb meenutada ka teisi linnaarhiivi juhatajaid, tänu kelle tööle on jõutud tänasesse päeva. 1920. aastate teisel poolel kujunes linnaarhiiv Eestis üheks tähtsamaks ajaloouurimise keskuseks. Selles on suured teened Paul Johansenil, kes alates 1924. aastast töötas linnaarhivaari abina, ehk tänases mõistes: juhataja asetäitjana. Aastatel 1934–1939 oli Paul Johansen linnaarhivaar. Ajaloo uurijana kuulub ta kahtlemata 20. sajandi kõige silmapaistvamate ajaloolaste hulka.

Johanseni tööd jätkas tulemusrikkalt Rudolf Kenkmaa, esimene eestlasest linnaarhivaar, ka eesti rahvusliku ajalooteadlaste põlvkonna esindaja. Arhiivi abijuhataja, õbluke Epp Siimo püüdis 9. märtsil 1944, Tallinna suurpommitamise ajal, – ja algul isegi vaid üksi, kuni abi saabumiseni – tõkestada Rüütli tänava arhiivihoones tulekahju levikut ja ümber paigutada hoonest välja toodud mõningaid esemeid ja dokumente. Siimo tassis arhiivi vara varjendisse ajal, mil tema kodu ja vara sealsamas Rüütli tänava hoones põles, tema enda silme all.

Alates 1960. aastate algusest töötas juhina pikalt Edda-Carry Vendla, kelle väsimatu hoole all valmistati Tolli tänavas uuteks arhiiviruumideks järjest ette kolm suurt hoonet. Siira tunnustusega tuleb meenutada eelmisi juhatajaid. Linnaarhivaar Jüri Kivimäe ajal tuli Eesti NSV arhiivisüsteemi kuuluvast asutusest ümber kujundada omavalitsusele alluv arhiiv. Urmas Oolupi ajal toimus linnaarhiivi kaasajastamine, uute hoidlate ja arhivaalidele vajalike hoiutingimuste loomine.

Arhiivi varade uskumatu saatus

Linnaarhiivi varadel on olnud huvitav, et mitte öelda lausa uskumatu saatus.

Võiks julgelt öelda: uskumatult  hea saatus. I maailmasõja ajal (1914–1918), kui rinne liikus Kuramaal ja vahetu sõjaoht jõudis Eestile lähemale, evakueeriti arhiivi varad 1915. aastal Moskvasse, kus paigutati ühe muuseumi keldrisse. Kasutades Tartu rahulepingu järgseid Eesti – Nõukogude Vene suhete mesinädalaid, toodi arhiivi varad juunis 1920 Tallinna tagasi, erinevalt mõnest muust  Eesti kultuurivarast, mis siiani on Venemaal.

II maailmasõja ajal, pärast Tallinna suurpommitamist, suvel 1944 evakueeriti linnaarhiivi hinnalised varad kahes vagunis Saksamaale. Need varad sai Tallinn tagasi alles oktoobris 1990.

Nii ongi Tallinna Linnaarhiivi varad, piltlikult öeldes, ühe suure sõja ajal veetud 1000 km itta ja teise suure sõja ajal 1000 km läände, aga mõlemal korral on õnnestunud varad vaid minimaalsete kadudega tagasi saada.

Tänapäevane arhiiv

Igapäevaselt on ametis 27 tublit töötajat ja mõned lepingulised. Ligi pool isikkoosseisust on siin töötanud üle 20 aasta. Paljude staaž on veelgi pikem, sest aastaid arvestatakse praegu 1. jaanuarist 1999, mil linnaarhiiv alustas kui iseseisev linna ametiasutus – varem olime hallatav asutus. Kaks kõige staažikamat töötajat on tööl olnud koguni üle 31 aasta.

Linnaarhiivis on viis struktuuriüksust: arvestuse ja kogumise sektor, linna asutuste nõustamise sektor, teabe- ja uurimistöö sektor, säilitussektor ja haldussektor.

Praegune linnaarhiiv, see on 481 192 säilikut, seisuga 1. jaanuar 2018. Aga meie varad täienevad. Näiteks on sel aastal arvestuse ja kogumise sektor üle võtnud meie seast lahkunud teeneka kodu-uurija Robert Nermani isikuarhiivi ning alles nädalapäevad tagasi andis laia haardega kollektsionäär Aleksandr Dormidontov meile üle oma kogu, mis sisaldab vene kogukonnaga seonduvat kultuuriloolist dokumentatsiooni juba 19. sajandi lõpust.

2017. aastal väljastas linnaarhiiv meile esitatud päringute põhjal 1634 arhiiviteatist koos juurde kuuluvate dokumendikoopiatega. Uurimissaalis käis läinud aastal 553 uurijat ja külastuskordi tuli kokku 1027.