Oskar Kallas sündis Saaremaal Kaarma vallas köstri peres ukj 25. oktoobril 1868. Ta lõpetas Kaarma kihelkonnakooli ja Kuressaare gümnaasiumi. Seejärel Tartu Ülikooli filoloogiakandidaadi kraadiga 1892. aastal, misjärel jätkas õpinguid Helsingis. Oskar Kallas oli innukas rahvaluule ja vanavara korjaja. Ta pani aluse Eesti Rahva Muuseumile ning oli esimene eestlane, kes omandas kõrgema hariduse ning doktorikraadi keele- ja rahvaluuleteaduse alal. Oli abielus tuntud soome kirjaniku Aino Krohniga, kes on Eestis rohkem tuntud kui “Reigi õpetaja” (1926) autor Aino Kallas.
1922–1934 oli Oskar Kallas Eesti Vabariigi saadik Ühendkuningriigis ja Madalmaade Kuningriigis.
Kihelkonnakooli ajast on Kallas oma mälestustes kirjutanud nõnda: “Olime jälle kesknädalal koolis. Külm vihm peksis vastu aknaid, sügisene tuul vingus ahjus ja kolistas uksi. Meie koolmeister rääkis jälle suure vaimustusega kreeka sõnade juurtest ja tüvedest ja poisid olid kaunis vagusi. Koolmeister arvas vist, et nad kuulavad. Oh ei! Töös olid küll kõik, aga ükski ei võtnud kreeka sõnatüvedest osa. Ühest nurgast kuuldus tasane norin, mis sügavast rahust märku andis, teisest tasane jutukõmin. Siin mängivad kolm poissi “oma trumpi” ega eksita kedagi. Nende naaber, vist mõni tulevane kindral, lõikab laua sisse kindluseplaani müüride ja kraavidega, kus aga vee asemel voolab tint. Pikk N. haigutab, selle juures aga lendavad minema kõik ta vaevaga püütud kärbsed, keda ta just tindipotis kontserti andma sundis.”
Noor Kallas sõitis Tartusse ülikooli oma Saaremaa-kodust augustis 1887. Ärasõidupäevaks luges isa talle lauluraamatu salmi: “Kui Jehoova ei ehita koda, siis hoone ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu.” Ta asus õppima klassikalist filoloogiat ja astus esimestel õpingukuudel Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS). Kolmandal kursusel sai temast selle seltsi esimees.
Isamaaliselt meelestatud oli Kallas algusest peale. Vanavara ja pärimusi koguma minna soovitas talle kunstiajaloo proffessori Gustav Teichmülleri tütar. 28. mail 1888 kl 19.10 Tartust Tapa poole väljunud rongis siirduski Oskar oma esimesele korjereisile. Ta pidi Virumaal rändama külast külla, kaasas arstiteaduse üliõpilane Mihkel Ostrov (1863–1940).
Eeskujuks oli neil dr Kreutzwaldi töö; nii nad hüüdsidki oma rongiteel: “Eesti pojad, edasi!”, mis Tartu vaksalis viibivas saksikus rahvas nõutust tekitas. Nad pidid talurahvalt küsima, kas sealkandis liigub pajatusi ja muistendeid; jutu lõpus aga vihjama: Kas on ka vanu asju, mida enam vaja ei lähe ja mida võiks omandada muuseum?
Oskar Kallase 70. juubeliks ilmus Päevalehes pikem kirjutis sellest rahvaluulematkast, mida siinkohal tsiteerime.
“Kost ilmast säne tuleb?” küsisid inimesed kahelt vandersellilt. Öeldi halvasti ja vehiti folkloorikogujate nina all rusikatega. Vanavarakogujat arvati koolerakülvajaks.
Kallas alustas: “Kas teil on meile pajatada…” Tal ei lastud lõpetada. Juba olid talumeestel kaebused päevakorral, kuidas neil karjamaid vähe, kuidas mets neilt võetud, kuidas lamba seljast võetavat aastas villa kolm korda, neilt aga kuus korda. “Vii mo kiri kuninga kätte,” palus keegi, “et kuning näha saaks, palju paluja ülekohut peab kannatama.”
Päevalehte juubeliartikli kirjutanud Johannes Voitkil oli hüpotees, et Kallas omandas oma hilisemad diplomaadioskused just selle raske rahvakontingendiga lävides.
Ärarääkimistaktikat kasutanud ta ka Soome rahvaluuleteadlase Julius Krohni tütre Aino peal. 21-aastane neiu kohtus oma tulevasega paaditeekonnal Haminast Kuorsalo saarele. Kui paat sildus, ulatas Ainole käe imeliste hallide silmadega noormees. See oligi Oskar. Mees pakkus talle üsna pea ka vihikuid eesti rahvaluulega. Nad kihlusid siis, kui Aino neid Oskarile tagastama läks. Abielluti sajandivahetusel 1900.
Aino Krohn oli professori tütar, Helsingi noorte seltskonnatäht ja tal ei tulnud austajatest puudu. Aino aga valis miskipärast just Oskar Kallase. Tulevane eesti (kuigi soomekeelne) kirjanik oli saanud ammu teadlikuks oma literaadikutsest. Elu muutus tal aga siis, kui ta isa üksteist aastat enne kihlust surma sai, olles õnnetul merereisil. Aino muutus. Temast sai nüüd “pikakasvuline preili, kes käib viimase moe järgi riides, on veidi unistav, ei räägi kunagi naise õigustest, käib meeleldi tantsupidudel, veedab oma aega suurepäraselt ega tee mitte midagi”. Imestati, et siis juba Helsingi ülikoolis doktoritööd kirjutav Oskar sellise neiu ära suutis kodustada.
Noored tegid abielulepingu: Aino muutub eestlannaks ja kasvatab nende ühiseid lapsi eestluse vaimus. Vastutasuks lubas mees naisele, et too jääb kirjanikuks. Viimane kujunes Ainole iseäranis viljakaks ettevõtmiseks. Samal ajal täiendas Oskar oma rahvaluulekogu. Aastal 1904, Tartu Puškini gümnaasiumi õpetajana, algatas ta rahvaluuleviiside korjamise, mille tulemuseks sai Eesti Rahva Muuseum. 1916. aastaks oli selle arhiivraamatukogus 215.950-realine rahvalaulude kogu 1280 viisiteisendiga.
Dotsendi- ja teadlasetöö jäi Oskar Kallasele omaseks veel ka siis, kui ta juba teenis Eesti Vabariiki, olles suursaadikuks Helsingis (1918–21) ja seejärel Londonis. Veel 1916. aastal õpetas ta eesti keelt Tartu Aleksandri gümnaasiumis. Sakslase kui vaenlase keelt kästi tal õpetada fakultatiivselt, vaid paar tundi nädalas. Kord tundis tema saksa keele tunni vastu huvi venelane Sergei, kel oma keeleski edusamme polnud. Ta moodustas aga hea lause Es war einmal ein Mann, der hatte rote Hosen an, ise tahvli ees võimatult keerutades. Sergei teenis ära Oskari kulmukortsutuse: punased ei olnud õpetaja arvates hea teema. Oskar Kallas loobus saksa keele õpetamisest.
Oli ka aeg. Sakslased vabastasid ta 1918. aasta okupatsiooni ajal kooliõpetajaametist, kuid vana sõber Jaan Tõnisson pakkus talle ajakirjaniku kohta Postimehe toimetuses. Sama aasta detsembril nimetas Eesti Vabariigi vastne valitsus Kallase suursaadikuks Soome. 8. juunil 1920 saavutas Kallas selle, et Soome tunnustas Eestit de jure (de facto tunnustus oli juba varem, seejärel tõusis Eesti tunnustamise toetajate arv Eduskunnas poolelt kolmveerandini). Sellele järgnes aprillis 1921 tunnustus sõjaliitlaste poolt ja 22. septembril 1921 võeti Eesti vastu Rahvasteliitu. Eesti koos Läti ja Leeduga olid Rahvasteliidus esimesed mitte-asutajaliikmed.
Juunis 1934 pidi OK suursaadikukohalt erru minema, kuid see ei sündinud märtsi-riigipöörde tõttu: välisteenistuse seadus nägi ette, et üle 65-aastased pensioneeruvad. Eero Medijainen on lisanud: “Rahvusvaheliste suhete arengu üldisel taustal esindas Oskar Kallas Eestit Londonis väga soodsal ajal ning kuigi tema enda jaoks oli lahkumine pisut valuline, toimus see õigel ajal.”
Julius Mägiste on kirjutanud: “Kallas oli praaliva ettetikkumiseta, oma isikliku käitumisega eeskujuks olnud eeskujulikult mõjunud eesti rahvuslane saksastumisele kaldunud õhkkonnas.”
Aarne Ruben