31. oktoober 1898 Karepa, Virumaa – 3. juuni 1975 Tartu; kuni 1934. a. Villem Alto.
Oktoobrikuu viimasel päeval möödub Eesti ühe silmapaistvaima kirjandusteadlase, õppejõu ja tõlkija sünnist 120 aastat. Milleks temast täna kirjutada?! Paraku peab tunnistama, et paljud praegused kultuuritegelased, ajakirjanikud, üliõpilased jne ei tea enam midagi sellest mehest, kes tõi meie rahvani nii Eesti varaseimaid kirjandusteoseid kui ka kogu Euroopa kultuuri alustalasid alates keskajast kuni renessansini, sealhulgas Honoré de Balzaci kogutud teoste 15 köidet eesti keeles. Tänapäeval pahatihti unustatakse, et ka 50 nn okupatsiooniaasta jooksul eesti kultuur elas edasi, arenes ja küpses. Peamiselt tänu eesti humanitaarharitlaste, kirjanike, teadlaste, tõlkijate, õppejõudude plejaadile, kes oli esile kerkinud Eesti Vabariigi esimesel perioodil. Tänu neile meestele ja naistele, kes pärast sõda jäid Eestisse, pidid taluma ka repressioone, mittemõistmist ja alavääristamist. Kusjuures meie, 1960.–1980. aastate üliõpilased, haritlased, ajakirjanikud, oskasime tollal ja oskame veel nüüdki tunnustada nende hindamatut tööd Eesti kultuuripõllul.
Kuulun sellesse õnnelikku põlvkonda, kelle õppejõududeks 1970. aastatel olid Villem Alttoa, Paul Ariste, Valmar Adams, Juhan Peegel, Andres Pärl, Ülo Torpats, Paula Palmeos, Eduard Laugaste, Valeri Bezzubov, Harald Peep, Eduard Vääri, Udo Kolk. Aga ka paljud teised professorid, dotsendid ja lektorid, kes ehk polnud otseselt minu õppejõududeks.
Kohati tundub, et nende inimeste tahtlik unustamine on seotud just sellega, et nad tegutsesid Tartu Riiklikus Ülikoolis, mitte tänases uhke nimega rahvusülikoolis. Võin kinnitada, et selle perioodi tudengi ja vilistlasena tunnen kohati tollase alma materi kui eesti rahvuskultuuri kaitsja vastu suurematki austust kui tänase, minu jaoks mõneti määratlematu ning üha haralisemaks ja kommertslikumaks muutuva kõrgkooli suhtes. Minu viga – eri ajastud, erinev õppesüsteem, tudengkonna hajusus. Ent ka väärikate, tõeliselt professorlike õppejõudude puudumise pärast, kel kunagi olid suured isiklikud teened Eesti humanitaarkultuuri edasikandmisel. Nüüd aga tuleb ülikoolist teaduste doktoreid ja järeldoktoreid kui Vändrast saelaudu.
Mu kursusekaaslasest kirjandusloolane Peeter Olesk on 30 aastat tagasi Villem Alttoa 90. sünniaastapäeval kirjutanud: “Ta oli eesti kirjanduse uurijaist esimene, kes jõudis kodumaal doktorikraadini. Doktorina kandis ta 1960. aastail peamist raskust nooremate spetsialistide juhendamisel-kaitsmisel. Lääne-Euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateedri juhatajana korraldas V. Alttoa väliskirjandusalaste õppevahendite väljaandmist ning õpikute tõlkimist eesti keelde. Selle töö tulemusena kaeti väliskirjanduse kursus õppekirjandusega koguni varem kui eesti kirjanduse kursus. Ühtlasi oli V. Alttoa väga populaarne lektor ja maailmakirjanduse tutvustaja, kes võttis enese peale missiooni lähendada maailmakirjanduse sisu vaimses isolatsioonis viibijatele ka kõigi jõudude vastuseisu kiuste.“
Muide, Villem Alttoa mälestuseks korraldati siis ülikooli aulas ettekandekoosolek. Pole paraku märganud samasugust plaani tänases ülikoolis. Küll aga tähistati mullu septembris tema poja, kunstiajaloolase Kaur Alttoa 70. sünnipäeva. Hea seegi! Muide, Villem Alttoa õetütar on meie tunnustatud lastekirjanik Aino Pervik.
Veel eluloolisi andmeid juubilarist: 1924–1929 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. 1931. aastal kaitses filosoofiamagistri kraadi väitekirjaga „J. W. Goethe eesti keeles“, 1961. aastal filoloogiadoktori kraadi väitekirjaga August Kitzbergist. 1937–1940 oli Haridusministeeriumi kooliosakonna direktor. 1945–1975 Tartu Riikliku Ülikooli väliskirjanduse õppejõud (1946 dotsent, 1963 professor). On tähelepanuväärne, et V. Alttoa valiti 8. detsembril 1938 toonase valitsuse otsuse põhjal veel ka õpperaamatute komitee juhatajaks. Ta oli samal aastal pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi.
3. detsembril 1937 kirjutati alla Eesti–Soome kultuurileping. Sel puhul rääkis Villem Alttoa Yleisradio’s puhtas soome keeles selle lepingu tähtsusest; Soome poolt avaldas arvamust toimunu kohta Oskari Mantere. ERR-i arhiivis on Yleisradio arhiivist 1989. aastal saadud helifail. Raadioarhiivist võib leida veel 1975. aastast Villem Alttoa vestluse kirjanik George Sandist.
Villem Alttoa on olnud tegev nii eesti kirjandusloo kui ka Lääne kirjanduse uurija ja publitseerijana. Eesti kirjandusest on ta kirjutanud monograafiad “Eduard Vilde” (lühimonograafiate sarjas „Eesti kirjamehi“, 1965) ja “Eduard Vilde sõnameistrina” (1973). Pärast Alttoa surma ilmus 1977. a „Eesti kriitika 19. sajandil”. 1970. a. avaldas ta koos Paula Palmeose, Juhan Peegli ja Aino Valmetiga artiklikogumiku „Selja keel (Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Soome-ugri keeltest ja rahvaloomingust)“.
Lisaks eesti kirjanduse õpikutele on eriti väärtuslik Villem Alttoa töö Euroopa kultuuripärandi vahendamisel. 1962 ilmus tema koostatud „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia“, mis sisaldab näiteid Euroopa kirjandusest varasest keskajast kuni XV sajandini. 1966 avaldas ta Tartu ülikooli kirjastuses ülevaate Lääne-Euroopa XIV–XVIII sajandi luulest. Ligi 10 aastat pärast tema surma nägi 1984. a. lõpuks trükivalgust tema peateos „Renessansi kirjanduse antoloogia“, mida võib tänase päevani pidada renessansikirjanduse eestikeelseks „piibliks“. See sisaldab enam kui 20-leheküljelise ülevaate renessansi aja kirjandusest, aga ka tema põnevaid kommentaare avaldatud teoste kohta. 1969. aastal avaldas TRÜ ka mitu Villem Alttoa koostatud õpikut XIX– XX sajandi väliskirjandusest, sh slaavi rahvaste kirjandusest.
Juubilar oli ka üks 15-köitelise Honoré de Balzaci kogutud teoste sarja eesti keelde tõlkijaid. 1997. aastal andis kirjastus „Perioodika“ sarjas „Europeia“ välja koos Nelli Toigeriga tõlgitud Balzaci „Kolonel Chabert’i“, mis lisaks nimiteosele sisaldas lühiromaanid „Gobseck“ ja „Hüljatud naine“.
Jääb vaid loota, et see Eesti kultuuriloo suurmees vääriks edaspidigi taas tunnustust. Kui mitte enne, siis 125. või 150. sünniaastapäeval.
Mart Ummelas