Mart Ummelas, ajakirjanik
Äsjane Teatri NO99 juhtide ootamatu teade, et kohe-kohe lõpetatakse tegevus, jätmata isegi kasutamata uueks aastaks riiklikult ette nähtud miljoniline toetus, aga ka segadused Eesti Kontserdis seoses kahjumiga ja juhtide vahetuse ebaõnnestumisega kõnelevad millestki palju sügavamast. Kõnelevad sellest, et taasiseseisvunud Eesti riigis on kultuurielu korraldamises tehtud nii vigu kui ka lihtsalt kaotatud perspektiiv silme eest. Nimetaksin seda Eesti kultuuri hajumiseks.
Olin 1980.–1990. aastate vahetusel tegev kultuuriministeeriumis ja hiljem kultuuriminister Lepo Sumera asetäitja. Neil aastail tehti palju põhimõttelisi otsuseid veel enne seda, kui Eestist sai uuesti suveräänne riik. Tehti nii õigeid kui ka vääri otsuseid. Meid kõiki rusus teadmine, et peame vabanema nõukogude aja ikkest, keeldudest ja käskudest, jätma oma mineviku kõige täiega seljataha. Kahjuks sageli ka selle, mis oli nois aastakümneis olnud väärtuslikku. Näiteks raamatute hiigeltiraažid, mis oli üks peamisi tegureid rahvuskultuuri edasikestmisel ja eesti keele kultuurkeelena säilimisel. Ent ka rahvusteatri järjepidevuse.
Paraku polnud piisavalt raha eesti kultuuri uueks lendutõusuks. Ja mitte ainult raha; ka muid ressursse, näiteks paberit või filmilinti. Institutsionaalse kultuuri viimaste kaljudena püsisid veel vaid riiklikud teatrid.
Veel minu ministeeriumis olles algas poleemika selle üle, kas lahutada kultuuritegevus üldse riiklikust finantseerimisest ja juhtimisest või asutada absoluutse võimuga Kultuurkapital. Mäletan, et olin tollal vastu niivõrd ulatuslikule pöördele ja maksumaksjatelt kogutud nappide vahendite suunamisele ühe organi otsustada, kuhu kuuluksid kultuuritegijad ise. Oli oht, ja see ka hiljem realiseerus, et otsuste langetamist hakkavad mõjutama grupihuvid, isiklikud sõbrasuhted, käsi-peseb-kätt-mentaliteet.
Tollasest poleemikast saab mõningase ülevaate Kultuurkapitali kodulehel ajaloo osa käsitlevast alajaotusest. Tasapisi liikusid asjad siiski selles suunas, et enamikus kultuurivaldkondades hakkas projektide finantseerimist otsustama 1994. aastal alustanud Kultuurkapital, nn. Kulka. Kultuuriministeeriumi hallata jäid püsivamad institutsioonid, sealhulgas teatrid, mis küll muudeti peatselt sihtasutusteks, ja üldisem kultuuripoliitika kujundamine, sealhulgas välissuhted.
Aga tagasi Teatri NO99 juurde. Mul pole õigust ega põhjust hinnata selle teatri loojate siirust ja soovi läbi murda institutsionaliseeritud teatrikunsti piiramisrõngast. Paraku vallandas see protsessi, mille käigus on Eestis tekkinud teatritruppe kui seeni vihma all. Ühest küljest tõstab see teatrite külastatavust, teisalt aga seab ka senised nn. riiklikud ja omavalitsuslikud teatrid vajaduse ette üha rohkem mõelda majanduslikule poolele, publikuhuvile ja efektiivsusele. Ent teisalt ka sellele, kuidas ja kust tuleb raha uute projektide finantseerimiseks. Kas on otsustajate ringkondades piisavalt „tõukajaid“ või kuidas pääseda suures meedias paremini pildile.
NO99 lahendas selle probleemi edukalt muusikaliga NO46 „Savisaar“ ja NO75 „Ühtse Eesti suurkoguga“, pälvides nii eksalteeritud publiku kui ka teatud poliitiliste ringkondade ilmse poolehoiu. Viimaseks näiteks oli ka EV100 raames presidendi vastuvõtu puhul ERM-is (või õieti metsas) lavastatud kontsertetendus, mis tekitas vastuolulisemaidki tundeid kui kunagised poliitilised etendused või näiteks „Kõnts“.
Ehk oleks aeg poliitiliselt angažeeritud teatrikunsti asemel pöörduda tagasi klassikalisema, kultuuri süvapoolt avava ja vähem agitpropiliku lavakunsti poole?
Meil on viimastel aastakümnetel koolitatud tohutul hulgal uusi näitlejaid ja lavastajaid, kellest paljud paraku tegelevad puhta meelelahutusega või püüavad läbi lüüa filmikunstis, millele on viimasel aastakümnel heldelt toetusi jagatud.
Lõppev juubeliaasta tähtsustas riiklikult finantseeritud projekte, millest ehk laiemalt tuntud on ETV teleseriaal „Pank“. Ent juubeliaasta saab peagi läbi ja ka rahavood hakkavad kulgema teisi radu pidi, kohati kokku kuivades, aga suuresti läbi Kultuurkapitali.
Seepärast tahaksin loota, et Eesti kultuuri hajumine, mis on väljendunud lühiajalistes projektides, efektitsemises või ka lihtsalt kommertslikkuses, hakkab ümber saama ning asutakse otsima oma kultuuri juuri, ning rahvusvahelistumise kõrval ka kultuuri järjepidevust tagavat rahvuslikku süvaolemust.