Reet Kudu, kirjanik
Paljud lihtsameelsed eestlased korrutavad rikaste ja ilusate järel, et tasuta lõunaid pole olemas. Samal ajal, kui reformipartei poolt hüljatud ja tõrjutud venekeelsed Tallinna elanikud korraldasid Vene Kultuurikeskuses 14. oktoobril õigeuskliku turu „Pokrovskaja jarmarka“, kus head võis teha südametunnistuse järgi, aga kooke ja lustakat lastelaulu jagati ka tasuta. Mitmed pered jõudsid sellele peole vaid tänu tasuta bussiühendusele.
Parempoolsete põhitarkus kõlab sellegipoolest: „Tasuta lõunaid pole olemas. See kõik tuleb ju millegi arvelt.“ Seda leierdatud sõnakõlksu kordas loomulikult ka reformipartei juht Kaja Kallas oma intervjuus „Õhtulehele“ (12.10.1218), jättes lisamata, et kui midagi on tulnud teiste arvelt, siis on see eelkõige pangandusega seotud isikute rikkus, mis tõesti pole tulnud Eesti rahvale kätte tasuta. Itaalias, kust pärineb sõna „pank“ ja kus pandi alus nüüdisaegsele pangandusele, peeti liigkasuvõttu suurimaks patuks. Eks seepärast Dostojevski „Kuritöös ja karistuses“ ongi vaene nooruk oma tapatöö ohvriks valinud kohutava liigkasuvõtjast vanamuti, et temalt ära võtta nälgivalt rahvalt välja pressitud raha ehk võlaintressid.
Meie liigkasuvõtjad pole loomulikult vastikud vanaeided. Vastupidi – nad on võluvad, sarmikad ja sõnaosavad. Neil on tänu pangandusele, mille arvel rikastuti ja mis anti seejärel Eestist ära, hea hoobelda, et kõige eest tuleb tasuda. Eesti pangad kuuluvad teatavasti ammu välishärradele, kes maksavad oma riikidele neid makse, mida Eesti Vabariigi maksumaksjad neile intressidena loovutavad. Raha voolab tohutus koguses Eestist välja; seega mitte ainult „musta raha pestes“.
Pangandust arendades on ülivõluvad reformiliidrid suutnud meie maksumaksjad panna orjama välismaiste pankade hüvanguks, aga veel hullem – nad on parempoolse ellusuhtumisega kaaperdanud peaaegu kogu meie moraali.
Näiteks Jürgen Ligi, kes rahandusministrina sai juba ammu mitmeid vihjeid Danske panga rahapesu-kahtlusest, vastas Riigikogu õiguskomisjoni vastavatele süüdistustele üksnes põlgliku õlakehitusega. Ta ei vabanda ega kahetse. Ta ainult muretseb „Eesti maine“ pärast! Ometi oleks ta pidanud selle maine pärast märksa rohkem muretsema kõrgepalgalise riigiametnikuna.
Kui keegi põhjustab autoavarii, siis ei piisa eneseõigustustest: ma lihtsalt kogenematusest, näe, ei oska veel küllalt hästi sõita… Aga rahahärrade arvates on niisugune vabandus süüd välistav, kui „tollaste teadmiste juures“ poleks saanudki paremini teha.
Ehk kui tsiteerida kõigi reformihärrade õrnahingelist kaitseinglit Kaja Kallast: „Kurjuse kaev on väga hirmutav ja on palju selliseid hetki, kus seda isegi enam ei varjata.“ Ka kaunis ja lahke Kaja Kallas ei pea vajalikuks enam isegi varjata, et talle käib närvidele rahva rõõm tasuta ühistranspordi üle. On alles matsid; leidsid, mille üle rõõmustada!? Tasuta lõunaid ju ei ole, ja kui salatasu saada, siis parem ikka osake Danske „mustast miljardist“, mis saanud võimalikuks ka tänu Eesti Vabariigi pangaloojate heale (eba)õnnele ja mille eest niikuinii ei karistata. Kas tõesti niikuinii ja mitte kunagi? Või siiski uue rahvamässu ajal, kui läheb jälle „mõisapõletamiseks“, sest kuidagi teisiti „mõisahärradele“ rahva mured ja rõõmud kohale ei jõua?
Õnneks on ka mõni teine ajakirjanik oravanahas kiskjate tegevusest jahmunud. Näiteks „Postimehe“ Vilja Kiisler imestab: „Kallas läks kirvega sotsiaalmaksu kallale, kusjuures ta ise tunnistab, et konkreetseid ideid sotsiaalmaksu kaotamise katteallikate kohta tal veel ei ole.“
Maksud on loomulikult Eesti Vabariigi üks suuremaid valupunkte, sest hoolimata jutust, et me olevat Põhjamaad, ei kavatse meie liigkasuvõtjaist parteid mitte mingil juhul toetada astmelist tulumaksu, mis on neis heaolumaades normiks, sest selline tulumaks tagab inimväärse elu kogu rahvale, mitte ainult neile, kes tasuta lõunasöökidesse ei usu, sest kes annaks tänapäeval pangast raha välja ilma intressita…
Parempoolsed ehk, õigemini, rahapoolsed parteitegelased on oma heaolu eest maksnud tõesti võimsat hinda. Nad pole midagi käest andnud tasuta, sest, olles maha müünud eestlastele kuulunud panganduse, mis neid võimule upitas, tahavad nad maha ärida ka meie esiisadelt päritud kaastunde ja ligimesearmastuse, tänu millele oleme rahvana üldse ellu jäänud. Nad tambivad kõik kaastundlikud ja rahvasõbralikud ideed maha küünilise loosungiga „Tasuta lõunaid pole!“. Ja nende kätes muutub tõesti kogu elu rahaks nagu muinasjutus ahnepätsist, kes soovis, et tema puudutus teeks kõik kullaks – kogu elav looduski kivistus seejärel tõesti kullasäraliseks.
Kindlasti muutuks kullaks ka päikeseloojang, kui rahapoolsed parteid ulatuksid Maarjamaa loojangukaart puudutama.
Aga õnneks seni veel mitte, kuigi mine tea!?