Jaan Toots: Tänase Keskerakonna juures meeldib mulle nulltolerants korruptsiooni suhtes

Kesknädalale andis intervjuu endine kõrge politseijuht ja ärimees Jaan Toots, kes kandideerib eelolevatel valimistel Keskerakonna nimekirjas Tartu maakonnas.

Hiljuti tuli uudis, et liitud Keskerakonna meeskonnaga ja kandideerid eelolevatel Riigikogu valimistel Tartu maakonnas. 1990-ndate algul oli sul kokkupuuteid Keskerakonna eelmise esimehe Edgar Savisaarega. Palun meenuta seda aega.

Olin tollal valvepataljoni pealik. See üksus turvas kõiki strateegiliselt olulisi objekte – ENSV oli siis veel olemas. Valvepataljoni kaitse alla käisid nii Kadrioru residents kui ka Toompea loss, teletorn, telemaja, valitsusasutused jne.

15. mail 1990 oli mul otsene kokkupuude Edgar Savisaarega. Olime juba näinud sündmusi Lätis ja Leedus.

Lõssenko oma kambaga murdis Toompea lossi hoovi sisse. Ütlesin talle, et kui majja tungitakse, siis me avame tule, – see on riiklik objekt! Ta rahunes maha. Ööl vastu 16. maid toimus valitsuse erakorraline istung  ja hommikul kella 6 ajal tegi peaminister Edgar Savisaar siseminister Olev Laanjärvele ettepaneku moodustada riigi julgeolekuasutus, mille nimeks sai Eriteenistus. Mind määrati hommikul selle etteotsa. Kuna olin lahendanud kõigile väga ootamatu olukorra ilma ühegi lasu ja veretilgata.

Sisuliselt moodustati paralleelstruktuur KGB-le. Kõik oleks võinud minna teisiti, kui Eesti riik 1991. aastal poleks taasiseseisvunud. On ju teada, mis „isemõtlejatega“ tehakse. Ja seal tekkisidki mul esimesed kontaktid Edgar Savisaarega.

Kui palju oled viimastel aastatel jälginud Keskerakonna arengut?

Aastani 1997 olin õiguskaitsestruktuurides, seejärel läksin ärivaldkonda. Olen äris olnud 21 aastat. Loomulikult olen ärimehena jälginud poliitikat just selle pilguga, et kes majanduse jaoks paremaid otsuseid teeb. Minu meelest on Keskerakond viimase kahe aasta jooksul väga palju muutunud. Paremuse poole.

Kuna olen julgeolekuteenistusliku taustaga, on minule alati olnud vastuvõetamatu igasugune korruptsioon. Jüri Ratas tippjuhina suudab selle vastu võidelda. Ka Taavi Aas võitleb korruptsiooniga.

Sa kandideerid Riigikogusse Tartus. Miks just seal?

Olen sündinud Tartus ja elanud seal kaheksanda eluaastani. Mu ema ja isa on olnud Tartu inimesed. Aastal 2015 kohtasin oma praegust abikaasat, kes on Tartu tüdruk juba teist põlve. Ja pool aega elan praegu Tartus. Minu pisitütar on Tartus sündinud.

Kuidas hindad Tartu elu?

Tartu elu on arenenud. Keskerakond ja Reformierakond on selles linnas pikalt olnud koalitsioonis. Leian, et see on positiivne. Keskerakonna ja Reformierakonna liit oleks ka üleriigiliselt progressiivne. Tartus on see liit ennast õigustanud.

Muredest seoses Tartuga… Liiga palju on, arvestades rahvaarvu, liiklusummikuid. Valupunktiks on ikkagi Tartu–Tallinna maantee seisund. Selle oleks pidanud juba ammu tegema neljarealiseks. Nii Poola kui ka Leedu on oma kiirteid vahepealsetel aastatel välja arendanud, aga meil on see siiani tegemata. Selline olukord pärsib majandust.

Kõigepealt oleks vaja teha Tallinn–Tartu ja Tallinn–Pärnu kiirteed, seejärel ka Ida-Virumaa suunal. Siis võime rääkida teistest arengutest.

Kas meie ühiskonda on vaja EKRE-t?

Kui ei osata enam muud teha, siis vahel inimesed väljendavad protesti. EKRE kaudu saab seda teha. Mina ei ole see mees, kes kritiseeriks EKRE-t. Kui EKRE-l on oma valijaskond olemas, siis on ta õige partei. Ja järelikult teda on vaja. See ongi demokraatia ülim aste. Rahval peab olema võimalus meelt avaldada ja oma tundmusi väljendada.

Kuidas praegu on lood Eesti sisejulgeolekuga? Kas politseinikke on piisavalt?

Väga raske on olukorda praegu hinnata. Selleks peaks olema politseis tööl, aga minu side politseiga kadus 1997. aastal. See on kolossaalne vahe, mis olukord oli siis ja mis on praegu.

Kodanikuna tunnetan, et politsei on väga palju arenenud – täielikult teine põlvkond on peale kasvanud. Uue väljaõppe ja psühholoogiaga põlvkond. Seda on rõõm tõdeda. Kas politseinikke on piisavalt, sellele oskab vastata politseiameti peadirektor.

Politseinike palk ei ole täna see, mis ta peaks olema. Pole selle töö vääriline. Ka mu oma poeg töötab politseis.

Mis teeb mulle muret? See on ikkagi narkokuritegevus. Narkouimas inimeste psühholoogiat on väga raske ette aimata. Ka kohtupraktikast võib näha, et inimene sageli ei mäleta, mis ta tegi, ja ometi ta on toime pannud väga ränki kuritegusid.

Kas Tartus on turvaline elada?

Kui mina olin tudeng, oli Tartu turvaline linn. Tartus võib nüüd kuulda, et restoranides ja baarides on levimas nn korgijoogid. On pussitamist ja vägivalda. See teeb tõsist muret. Tartus oleks vaja koostöös prefektuuriga kord jalule seada. Poliitikasse sisenedes võtaksin selle teema enda südameasjaks.

Oled konkreetse oleku ja ütlemisega mees. Poliitika on tihti hoopis laveerimiskunst. Kas sinus see ebakindlust ei tekita?

Aga võib-olla ongi konkreetseid mehi vaja ka poliitikasse? Liigitan ennast nende kategooriasse, kes ütlevad asju otse välja. Mõnele see meeldib, mõnele mitte. Laveerija ma ei ole.

Spinnija ka mitte?

Ei ole jah! Võib-olla saab see mulle poliitikas saatuslikuks? Eks seda näe. Kuidas rahvas otsustab. Aga kindlalt ma olen oma sõna väljaütleja.

Kuidas juhtus, et sinust sai mingil hetkel kollase ajakirjanduse peategelane?

Kui lapata neid ajakirju, siis viimased kolm aastat on olnud vaikus. See oli üks vaheetapp mu elus. Tegelikult ega ma ei kontrollinud piisavalt oma endise elukaaslase esinemisi. Ega mind ennast väga näha ei olnud. Aga see jäi mulle külge teistpidi.

1990-ndatel oli tänasega võrreldes kollaseid ajakirju tunduvalt rohkem. Ega paljud inimesed ju tegelikult ei taha kollase ajakirjanduse veergudele sattuda. Aga ometi tullakse, pildistatakse, pannakse kirja. Isegi kui ütlen, et ma ei kommenteeri mitte midagi, siis ikkagi pannakse. Kui ütlen, et ei tohi panna, siis pannakse mingi valetekstiga. Või tehakse veel hästi halb pilt, kus oled kuidagi rumalas vaates. Kui oled avaliku elu tegelane, siis on kollane ajakirjandus suur nuhtlus.

Kuigi viimased aastad olen püüdnud ennast kollasest ajakirjandusest eemale hoida. Näite võin tuua  oma pulmadest 2017. aastal. Abiellusin oma kalli Evega. Meil oli kiriklik laulatus. Kui igati püüdsin seda ajakirjandust tagasi hoida, siis kurjustati, et panin kiriku juurde liiga palju turvamehi ja et miks pressi kirikusse pildistama ei lastud. Laulatus oli niivõrd personaalne ja hingeline hetk. Mul polnud vaja, et vandeandmist näidataks ja sellest kirjutataks. See oli minu isiklik õnnepäev, kuhu kutsusin oma sõbrad ja sugulased.

Maardu mõisas pulmapeol olid ka tõkked väljas, et ajakirjandus ei pääseks ligi. Aga siis lennutati üles droon ja tehti droonipilti. Ausalt öeldes, ma ei tulnud selle pealegi, et minnakse nii nahaalseks.

Sinu viimasest abielust on sündinud kindlasti tugev liit. Pere annab sulle igapäevaelus jõudu?

See on tõsi. Mul on imearmas pisitütar. Ta on andnud mulle hoopis teise hingamise. Iga laps siin maailmas toob midagi uut. Mul on neli väga tublit last. Olen ka neljakordne vanaisa.

Laste kaudu võid saada noorte probleemidega kurssi. Lapsed arenevad järjest kiiremini. Seda näeme näiteks sellest, kuidas nad suhtuvad tänapäevastesse sidevahenditesse. Progress on toimunud. Lapsed ja lapselapsed hoiavad ka minu hinge noorena.

Küsis Indrek Veiserik